Ei sunni. Meie peamises väljaandes, ajakirjas Vahitorn, on öeldud niimoodi: „Sundida inimest oma religiooni muutma on vale.” a Me ei tee seda järgmistel põhjustel.

•   Jeesus ei sundinud kunagi inimesi võtma vastu tema õpetusi. Ta teadis, et suhteliselt vähesed võtavad tema sõnumit kuulda. (Matteuse 7:13, 14.) Kui mõned ta jüngritest tema õpetuse üle nurisesid, siis lasi ta neil ära minna ega sundinud neid jääma enda juurde. (Johannese 6:60–62, 66–68.)

•   Jeesus õpetas oma järelkäijatele, et nad ei tohiks sundida teisi oma uskumusi muutma. Selle asemel et rääkida inimestele head sõnumit Jumala kuningriigist vastu nende tahtmist, otsisid tema jüngrid neid, kes seda kuulda soovisid. (Matteuse 10:7, 11–14.)

•   Inimeste sunniviisiline usule pööramine on mõttetu, sest Jumalale on vastuvõetav vaid südamest tulev teenimine. (5. Moosese 6:4, 5; Matteuse 22:37, 38.)

 On tõsi, et me räägime Piibli sõnumit kõikjal kuni „maailma otsani”, tehes seda „avalikult ja majast majja”, nagu Piiblis kästakse. (Apostlite teod 1:8; 10:42; 20:20.) Ja nagu algkristlasi, nii süüdistatakse ka meid mõnikord seadusevastases proselütismis. (Apostlite teod 18:12, 13.) Ent neil süüdistustel pole alust. Me ei püüa oma uskumusi kellelegi peale suruda. Me usume hoopis, et inimestel peaks olema võimalus omandada teadmisi, nii et nad võiksid neist lähtudes ise teadliku valiku teha.

 Me ei sunni inimesi oma religiooni vahetama ega tegele religiooni varjus poliitikaga. Samuti ei paku me inimestele mingeid ainelisi või sotsiaalseid hüvesid, et nad meiega liituksid. Mõned, kes väidavad end olevat kristlased, teevad selliseid asju ja teotavad sellega Kristust. b

 Jah, Piibel näitab, et inimesel on õigus oma religiooni vahetada. Seal on kirjas palju näiteid nendest, kes ei teinud valikut selle järgi, mis religiooni kuulusid nende sugulased, vaid kes otsustasid teenida tõelist Jumalat. Nii toimisid näiteks Aabraham, Rutt, mõned Ateena linna elanikud ja apostel Paulus. (Joosua 24:2; Rutt 1:14–16; Apostlite teod 17:22, 30–34; Galaatlastele 1:14, 23.) Piibel tunnustab inimese õigust teha ise valik, isegi kui selleks on ebatark otsus hüljata õige jumalateenimine. (1. Johannese 2:19.)

 Õigust vahetada oma religiooni toetab ka inimõiguste ülddeklaratsioon, mida ÜRO on nimetanud rahvusvahelise inimõiguste seaduse vundamendiks. Selles dokumendis öeldakse, et igaühel on „vabadus oma usku või veendumusi muuta” ning „informatsiooni [sealhulgas religioosset informatsiooni] ja ideid otsida, saada ja levitada”. c Muidugi tähendavad need õigused ka seda, et igaühel on kohustus tunnustada teiste õigust jääda kindlaks oma uskumustele ja mitte võtta omaks ideid, millega nad pole nõus.

 Nii ei peaks arvama. Piibel ergutab meid pidama lugu kõigist inimestest, ükskõik mis usku nad on. (1. Peetruse 2:17.) Jehoova tunnistajad kuuletuvad Piibli käsule austada oma vanemaid, isegi kui neil on teistsugused uskumused. (Efeslastele 6:2, 3.)

 Siiski pole mitte kõik selle Piibli põhimõttega nõus. Üks Sambias üles kasvanud naine ütleb: „Minu kogukonnas oli usuvahetus kustumatu häbiplekk; seda peeti ebalojaalseks sammuks, oma perekonna ja kogukonna reetmiseks.” See naine sattus selle probleemiga silmitsi, kui hakkas teismelisena Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja otsustas peagi oma religiooni vahetada. Ta räägib: „Minu vanemad väljendasid korduvalt oma meelepaha ja pettumust. See oli mulle äärmiselt raske, sest vanemate heakskiit tähendab mulle väga palju. ... See, et ma usutraditsioonide asemel otsustasin olla lojaalne Jehoovale, ei tähenda, et ma olen oma perekonnale ebalojaalne.” d