Piibel ütleb: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5; Laul 146:4). Seepärast, kui me sureme, lõpeb meie olemasolu. Surnud ei mõtle, tegutse ega tunne midagi.

„Pead jälle põrmuks saama”

 Jumal selgitas esimesele inimesele Aadamale, mis juhtub siis, kui inimene sureb. Kuna Aadam oli sõnakuulmatu, ütles Jumal talle: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Enne seda, kui Jumal Aadama põrmust ehk mullast valmistas, ei olnud Aadamat olemas (1. Moosese 2:7). Nõndasamuti muutus ta pärast surma taas mullaks ning lakkas olemast.

 Sama juhtub kõigiga, kes surevad. Piibel ütleb nii loomade kui inimeste kohta: „Kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” (Koguja 3:19, 20).

Surm ei pruugi tähendada kõige lõppu

 Piibel võrdleb surma sageli unega (Laul 13:3; Johannese 11:11—14; Apostlite teod 7:60). Sügavas unes olev inimene pole enda ümber toimuvast teadlik. Samuti pole surnud millestki teadlikud. Kuid Piibel õpetab, et Jumal suudab surnud justkui unest äratada ning anda neile elu tagasi (Iiob 14:13—15). Nende jaoks, keda Jumal surmast üles äratab, ei tähenda surm kõige lõppu.