Andestamine tähendab sisuliselt seda, et me lakkame teist inimest süüdistamast. Kreeka sõna, mis Piiblis on tõlgitud vastega „andestama”, tähendab sõna-sõnalt „lahti laskma”. Midagi sellist teeb inimene näiteks siis, kui ta loobub võlga sisse nõudmast. Kui Jeesus õpetas oma järelkäijaid palvetama, võrdles ta eksimusi või patte võlgadega, öeldes: „Andesta meile meie võlad, nagu ka meie oleme andestanud oma võlglastele.” (Matteuse 6:12.) Ja ka mõistujutus halastamatust orjast seostas Jeesus andestamise võla tühistamisega. (Matteuse 18:23–35.)

 Kui andestame kellelegi, ei pea me enam tema vastu vimma ega nõua, et ta meile osaks saanud valu või kaotuse kuidagi heastaks. Piibel õpetab, et tõelise andestuse aluseks on isetu armastus, sest armastus „ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta”. (1. Korintlastele 13:4, 5.)

Mida andestamine ei tähenda

•   See ei tähenda, et sa vaataksid väärteole läbi sõrmede. Piibel mõistab hukka inimesed, kes väidavad, et halvad teod on head või aktsepteeritavad. (Jesaja 5:20.)

•   Sa ei pea tegema nägu, et midagi halba tegelikult ei juhtunud. Jumal andestas kuningas Taavetile väga rängad patud, kuid ta ei kaitsnud Taavetit tema tegude tagajärgede eest. Jumal lasi Taaveti patud koguni kirja panna, nii et tänapäeval teavad neid kõik piiblilugejad. (2. Saamueli 12:9–13.)

•   See ei tähenda, et lased teistel end ära kasutada. Oletame näiteks, et sa laenad kellelegi raha, tema aga lihtsalt raiskab selle ära ega suuda sulle tagasi maksta, ehkki ta algul seda lubas. Ta ütleb, et tal on väga kahju ja ta vabandab su ees. Sa võid otsustada, et andestad talle, nii et ei pea tema vastu vimma, ei tuleta võlga talle pidevalt meelde ning võib-olla isegi tühistad selle võla. Ent sa võid otsustada ka seda, et edaspidi sa talle raha enam ei laena. (Laul 37:21; Õpetussõnad 14:15; 22:3; Galaatlastele 6:7.)

•   Sa ei pea andestama, kui selleks puudub alus. Jumal ei andesta inimestele, kes sihilikult rängalt patustavad, kes keelduvad oma eksimusi tunnistamast, kes ei muuda oma käitumist ega vabanda nende ees, kellele nad haiget tegid. (Õpetussõnad 28:13; Apostlite teod 26:20; Heebrealastele 10:26.) Neist, kes ei kahetse, saavad Jumala vaenlased ning ta ei nõua, et me andestaksime neile, kellele tema pole andestanud. (Laul 139:21, 22.)

   Mida teha, kui keegi on sind julmalt väärkohelnud ning ta keeldub andestust palumast ning võib-olla isegi ei tunnista oma tegu? Piibel annab nõu: „Heida endast viha ja hülga raev.” (Laul 37:8.) Ehkki sa ei suuda seda eksimust andestada, saad sa midagi ette võtta, et viha sind enda alla ei mataks. Võid olla kindel, et Jumal nõuab temalt aru. (Heebrealastele 10:30, 31.) Sa võid leida lohutust ka teadmisest, et peagi on käes aeg, mil me ei tunne enam painavat valu asjade pärast, mis meid praegu vaevavad. (Jesaja 65:17; Ilmutus 21:4.)

•   Sul pole vaja „andestada” igat pisimatki eksimust. Mõnikord polekski vaja kaaluda, kas andestada või mitte, pigem peaksime endale tunnistama, et meil polnudki tegelikult põhjust solvuda. Piibel ütleb: „Ära saa kergesti pahaseks, sest pahameel on rumaluse märk.” (Koguja 7:9, allmärkus.)

Kuidas andestada

1.   Pea meeles, mida andestamine tähendab. Sa ei kiida väärtegu heaks ega pea teesklema, nagu poleks seda kunagi toimunud. Sa lihtsalt lased sel asjal minna.

2.   Mõtle, mida head toob andestamine. Vihast ja vimmast vabanemine aitab sul hoida meelerahu, see mõjub hästi tervisele ja teeb sind õnnelikumaks. (Õpetussõnad 14:30; Matteuse 5:9.) Mis veelgi olulisem, teistele andestamine on vajalik selleks, et Jumal andestaks sulle sinu enda patud. (Matteuse 6:14, 15.)

3.   Ole empaatiline. Me kõik oleme ebatäiuslikud. (Jaakobuse 3:2.) Kuna me hindame seda, et meile andestatakse, siis peaksime andestama ka teiste eksimused. (Matteuse 7:12.)

4.   Ole mõistlik. Mõne pisema kaebuse korral püüa rakendada ellu Piibli nõuannet „sallige üksteist”. (Koloslastele 3:13.)

5.   Tegutse kiiresti. Püüa andestada nii kiiresti, kui suudad; ära lase oma vihal muudkui paisuda. (Efeslastele 4:26, 27.)