Jeesus suri selleks, et inimesed saaksid oma patud andeks ja võiksid kunagi igavesti elada. (Roomlastele 6:23; Efeslastele 1:7.) Jeesuse surm tõendas, et inimesed võivad jääda Jumalale ustavaks ka kõige raskemates katsumustes. (Heebrealastele 4:15.)

 Arutagem nüüd seda, kuidas ühe mehe surm võis nii palju korda saata.

1.   Jeesus suri, „nii et me võime oma patud andeks saada”. (Koloslastele 1:14.)

    Esimene inimene Aadam loodi täiuslikuna, ilma patuta. Kuid ta otsustas Jumalale mitte kuuletuda. Aadama sõnakuulmatus Jumalale ehk patt mõjutas kõiki tema järeltulijaid. Piibel selgitab: „Ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu said paljud patuseks.” (Roomlastele 5:19.)

    Jeesus oli samuti täiuslik, kuid tema ei patustanud kunagi. Sellepärast sai temast „lepitusohver meie pattude eest”. (1. Johannese 2:2.) Just nagu Aadama sõnakuulmatus saastas kogu inimkonna patuga, nii kõrvaldas Jeesuse surm patusaaste nende pealt, kes temasse usuvad.

    Aadam müüs inimkonna patu orjusse. Jeesus aga suri vabatahtlikult inimeste eest ja ostis nad sellega endale. Nüüd, „kui keegi siiski teeb mingi patu, on meil aitaja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige”. (1. Johannese 2:1.)

2.   Jeesus suri, „et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu”. (Johannese 3:16.)

    Kuigi Aadam loodi igavesti elama, tõi tema patt talle surma. Aadama kaudu „patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused”. (Roomlastele 5:12.)

    Jeesuse surm aga mitte ainult et puhastas inimesed patust, vaid ka tühistas surmaotsuse nende jaoks, kes temasse usuvad. Piibel võtab selle kokku nii: „Nagu patt ja surm on valitsenud kuningana, nii valitseks ka arm kuningana õiguse kaudu eesmärgiga tuua igavene elu meie isanda Jeesus Kristuse kaudu.” (Roomlastele 5:21.)

    Mõistagi on inimeste eluiga praegu veel piiratud. Kuid Jumal on lubanud anda õiglastele inimestele igavese elu ja äratada surnud üles, nii et ka neil oleks kasu Jeesuse ohvrisurmast. (Laul 37:29; 1. Korintlastele 15:22.)

3.   Jeesus „jäi kuulekaks surmani”, tõestades, et inimene suudab olla Jumalale ustav mistahes katsumustes. (Filiplastele 2:8.)

    Aadama mõistus ja keha olid täiuslikud, ometi hakkas ta Jumalale vastu, sest ihaldas egoistlikult seda, mis ei kuulunud talle. (1. Moosese 2:16, 17; 3:6.) Jumala suurim vaenlane Saatan väitis hiljem, et ilma kasu saamata ei kuuletu ükski inimene Jumalale, eriti kui kaalul on elu. (Iiob 2:4.) Kuid täiuslik inimene Jeesus kuuletus ja jäi ustavaks, kuigi suri sellepärast alandavat ja piinarikast surma. (Heebrealastele 7:26.) See tõendas lõplikult, et inimene võib jääda Jumalale ustavaks mistahes rasketes katsumustes.

Küsimusi Jeesuse surma kohta

•   Miks pidi Jeesus inimkonna päästmiseks kannatama ja surema? Miks Jumal lihtsalt ei tühistanud surmaotsust?

   Jumala seadus sätestab, et „patt annab palgaks surma”. (Roomlastele 6:23.) Jumal ei varjanud seda Aadama eest, vaid ütles talle selgelt, et sõnakuulmatuse tagajärg on surm. (1. Moosese 3:3.) Kui Aadam patustas, siis Jumal, „kel on võimatu valetada”, pidas oma sõna. (Tiitusele 1:2.) Aadam pärandas oma järglastele mitte ainult patu, vaid ka selle palga – surma.

   Kuigi patune inimene on surma väärt, osutas Jumal talle „rikkalikku armu”. (Efeslastele 1:7.) Tema lahendus inimkonna päästmiseks – saata Jeesus maa peale, et ta ohverdaks oma täiusliku inimelu – oli õiglane ja ülimalt halastav.

•   Millal Jeesus suri?

   Jeesus suri „üheksandal tunnil” alates päikesetõusust ehk kell kolm päeval juudi paasapühal. (Markuse 15:33–37, allmärkus.) Nüüdisaegses kalendris vastab see esimese sajandi 33. aasta päev reedele, 1. aprillile.

•   Kus Jeesus suri?

   Jeesus suri paigas, „mida nimetatakse Pealuuks, heebrea keeles Kolgataks”. (Johannese 19:17, 18.) See asus Jeesuse-aegses Jeruusalemmas „väljaspool linnaväravat”. (Heebrealastele 13:12.) See võis olla küngas, sest Piibel ütleb, et mõned jälgisid Jeesuse hukkamist eemalt. (Markuse 15:40.) Igatahes pole võimalik Kolgata asukohta enam kindlaks teha.

•   Kuidas Jeesus suri?

   Paljud usuvad, et Jeesus löödi risti. Kuid Piibel ütleb: „Kes on meie patud ise kandnud oma ihus üles puu peale” (1. Peetruse 2:24, P 1938–40.) Piiblikirjutajad kasutasid Jeesuse hukkamisriista kirjeldamiseks kaht kreeka sõna – staurós ja xýlon. Paljud õpetlased on järeldanud, et need sõnad viitavad palgile või püstisele postile.

•   Kuidas peaks Jeesuse surma mälestama?

   Juudi paasapühal seadis Jeesus sisse lihtsa rituaali oma jüngrite jaoks ja käskis neid: „Seda tehke minu mälestuseks.” (1. Korintlastele 11:24.) Jeesuse hukkamiseni olid jäänud loetud tunnid.

   Piiblikirjutajad võrdlesid Jeesust tallega, kes ohverdati paasapühal. (1. Korintlastele 5:7.) Nagu paasapüha meenutas iisraellastele, et nad on vabastatud orjusest, nii meenutab Jeesus Kristuse surma mälestusõhtu kristlastele, et nad on vabastatud patust ja surmast. Paasapüha peeti kord aastas, kuukalendri järgi 14. niisanil; ka mälestusõhtut tähistasid algkristlased kord aastas.

   Igal aastal sel kuupäeval, mis vastab 14. niisanile, mälestavad miljonid inimesed Jeesuse surma.