„Emme, ma ei saa!” hüüab järsku su poeg, kes nokitseb millegi kallal. „See on nii raske! Ma ei oska!” Ta tahab asja sinnapaika jätta. Sul on temast kahju, aga samas sooviksid, et ta õpiks raskustega toime tulema. Kas sul tuleks talle appi tõtata või lasta tal alla anda? Või kas saaksid seda olukorda ära kasutada, et õpetada talle püsivust?

 Püsivus on hädavajalik. Kui laps õpib, et kõik ei lähe alati libedalt ja vahel tuleb vaeva näha, saab ta tõenäoliselt hiljem koolis hästi hakkama, tal on parem füüsiline ja vaimne tervis ning elutervemad inimsuhted. Kui aga vanemad oma last vati sees hoiavad ja ei lase tal kunagi ebaõnnestumist kogeda, võib ta hakata tundma, et ei saa ise millegagi hakkama. Ta võib kergemini masenduda ega pruugi täiskasvanuna oma eluga rahul olla.

 Püsivust saab arendada. Isegi väga väikesed lapsed saavad õppida takistusi ületama ja mitte kohe alla andma, kui miski tundub keeruline. Näiteks selgus ühest uuringust, et 15-kuused lapsed on valmis eakohase ülesande juures rohkem vaeva nägema siis, kui nad on enne näinud täiskasvanut millegi kallal vaeva nägemas.

 „Mul on meeles, kuidas õpetasin tüdrukutele kingapaelte sidumist. Nad ei saanud seda selgeks ühe päevaga. Iga kord, kui pidime välja minema, istusid nad 10–15 minutit oma jalanõudega ja proovisid meelde tuletada, kuidas see käib. Alles siis läksin neile appi. Võttis aega paar kuud ja vahel valati ka pisaraid, aga nad õppisid selle ära. Ma oleksin saanud omaenda elu lihtsamaks teha ja osta neile ilma paelteta jalatsid. Aga mõnikord ongi lapsevanematel vaja püsivust, et lastele püsivust õpetada.” (Colleen)

 Püsivust saab õõnestada. Mõned vanemad õpetavad tahtmatult oma lapsi kiiresti alla andma. Nad võib-olla soovivad, et laps tunneks ennast hästi, ja tormavad talle appi iga kord, kui on oht, et laps kogeb pettumust või ebaõnnestumist. Neil võivad olla head ajendid, aga nii teevad nad oma lapsele karuteene. Jessica Lahey kirjutab oma raamatus: „Iga kord, kui me lahendame mõne probleemi oma lapse eest ära, anname talle mõista, et me ei usu temasse ega sellesse, et ta ise hakkama saab.” a Nii võibki laps kiiresti alla anda, kui tal kõik kohe välja ei tule, sest ta arvab, et tal on hakkamasaamiseks vaja täiskasvanute abi.

 Kasvata lastes töökust. Vanemad saavad oma lastele püsivust õpetada nii, et annavad neile kodus eakohaseid ülesandeid. Väikesed lapsed võivad sorteerida pesu ja panna mänguasjad oma kohale. Suuremad lapsed võivad aidata poest toodud asju ära panna, lauda katta ja pärast sööki ära koristada ning prügi välja viia. Teismelised võivad teha suuremaid koristus- ja parandustöid. Lastele ei pruugi kodutööd alati meeldida, aga kui vanemad neile juba maast madalast mõistlikul määral vastutust annavad, kujuneb neil selline tööharjumus, mis valmistab neid ette täiskasvanueluks.

 Piibli põhimõte: „Igasugusest töörügamisest on kasu.” (Õpetussõnad 14:23.)

 „Ära anna lapsele tööd lihtsalt selleks, et teda tegevuses hoida. See ei meeldiks kellelegi, ka lapsele mitte. Anna talle teha midagi mõttekat. Väike laps võib pühkida tolmu pindadelt, kuhu ta ulatub. Kui pesed autot, võib laps aidata madalamate kohtadega, mida sinul oleks ebamugavam pesta. Ja kindlasti ära unusta tema tööd tunnustada.” (Chris)

 Juhenda ja anna eeskuju. Mõnikord annavad lapsed kergesti alla, sest nad ei oska ülesannet täita. Kui soovid last midagi uut tegema õpetada, proovi järgmist meetodit. Esiteks, lase lapsel pealt vaadata, kuidas sina seda teed. Teiseks, tehke seda koos. Kolmandaks, lase lapsel endal proovida ja juhenda teda. Ja siis lase lapsel teha seda täiesti iseseisvalt.

 Piibli põhimõte: „Ma näitasin teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina tegin.” (Johannese 13:15.)

 „Võin omast kogemusest öelda, et vanemad saavad õpetada lastele püsivust ja järjekindlust oma eeskujuga. Pole mõtet oodata, et meie lapsed oleksid järjekindlad, kui me ise ei ole.” (Doug)

 Aita lapsel ebaõnnestumistesse õigesti suhtuda. Räägi lapsele olukordadest, kus sinul tuli tahtmine alla anda, aga sa ei teinud seda. Selgita, et uute asjade õppimiseks tulebki vaeva näha ja et eksimine on inimlik ning ka vigadest saab õppida. Kinnita talle, et ebaõnnestumised ei mõjuta seda, kui palju sa teda armastad. On hea meeles pidada, et püsivus ja järjekindlus on nagu lihased, mida saab treenimise abil kasvatada. Kui su lapsele tundub mõni tegevus raske, ära torma talle kohe appi, vaid lase tal natuke aega ise pusida. Raamatus „Kuidas lapsed edu saavutavad” öeldakse: „Parim viis iseloomu arendada on teha midagi sellist, millega võib kaasneda tõeline ja tõsine võimalus läbi kukkuda.”

 Piibli põhimõte: „Hea on mehel kanda iket oma nooruses.” (Nutulaulud 3:27.)

 „Kui lapsed saavad mõnda aega omapäi vaeva näha – teades, et ema-isa abikäsi on lähedal –, teeb see neile head. Nii omandavad nad uue oskuse ja õpivad ka seda, et püsivus tasub end ära.” (Jordan)

 Kiida pingutust, mitte intelligentsust. Näiteks kui laps saab kontrolltöö eest hea hinde, siis selle asemel, et öelda: „Väga tubli, sa oled nii tark!”, võiksid hoopis öelda: „Väga tubli, sa õppisid nii hoolega!” Miks on tähtis kiita justnimelt pingutuse eest? Sest intelligentsuse eest kiitmine „paneb lapsed endas kahtlema niipea, kui miski osutub keeruliseks või midagi läheb valesti,” ütleb doktor Carol Dweck. Ta jätkab: „Kui vanemad soovivad oma lapsele midagi kinkida, siis parim, mis nad teha saavad, on panna laps armastama väljakutseid, tundma huvi oma vigade vastu, nautima pingutamist ja jätkama õppimist. Sel moel ei pea nende lapsed kiitmise orjad olema.” b

 Piibli põhimõte: „Nagu sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, nii katsub kiitus läbi inimese.” (Õpetussõnad 27:21.)