Lapsevanem, kes soovib olla eeskujuks, peab ka ise elama selle järgi, mida oma lapsele õpetab. Näiteks ei maksaks sul oodata, et su poeg tõtt räägib, kui ta on kuulnud sind lausumas: „Ütle, et mind pole kodus”, kui sa pole soovinud rääkida inimesega, kes on tulnud su ukse taha.

„Tihti öeldakse, et tee minu sõnade, mitte tegude järgi. Kuid neist sõnadest pole lastekasvatamisel tolku. Lapsed on nagu käsnad, nad imevad endasse kõike, mida me ütleme ja teeme, ja kui meie sõnad ja teod ei lähe kokku, siis nad annavad meile sellest kohe teada.” (David)

PIIBLI PÕHIMÕTE. „Kuidas sina, kes kuulutad: „Ära varasta”, ise varastad?” (Roomlastele 2:21.)

Lastele ja ka teismelistele avaldavad nende vanemad rohkem mõju kui keegi teine, isegi rohkem kui nende eakaaslased. See tähendab, et laste suunamisel on sinu sõnadel kõige suurem kaal, seda muidugi juhul, kui su teod neid sõnu toetavad.

„Võime lapsega millestki sada korda rääkida ja kahelda, kas ta üldse kuulab meid, aga sel ühel korral, kui me ise ei tee nii, nagu õpetasime, toob ta selle kohe välja. Lapsed panevad tähele kõike, mida me teeme, isegi kui meile nii ei tundu.” (Nicole)

PIIBLI PÕHIMÕTE. „Ülalt lähtuv tarkus on eelkõige puhas, ... mitte silmakirjalik.” (Jaakobuse 3:17.)

Vaata üle omaenda põhimõtted. Millega sina oma meelt lahutad? Kuidas sa kohtled oma abikaasat ja lapsi? Millised on su sõbrad? Kas sa hoolid teistest? Teisisõnu, kas sa ise oled selline inimene, milliseks sa soovid, et su lapsed saaksid?

„Me abikaasaga ei suru oma lastele peale põhimõtteid, mille järgi me ise ei ela.” (Christine)

Palu oma vigade eest vabandust. Su lapsed teavad, et sa pole täiuslik. Kui sa teed midagi valesti ja palud andeks, olgu siis abikaasa või laste käest, õpetad nii lastele ausust ja alandlikkust.

„Lapsed peavad kuulma, et me tunnistame oma vigu ja et palume tehtu pärast vabandust. Vastasel korral õpivad nad vaid oma vigu kinni katma.” (Robin)