AIDSi-haiged emad raske valiku ees

CYNTHIA *, naine Lääne-Indiast, pidi valima, kas toita oma vastsündinut rinnaga või pudelist. Võib tunduda, et otsust langetada on lihtne. On ju tervisespetsialistid juba aastakümneid reklaaminud rinnapiima kui beebi „tervisele kõige paremat toitu”. Peale selle on vaeses ühiskonnas elavatel pudelitoidul beebidel umbes 15 korda suurem tõenäosus surra kõhulahtisusse kui rinnapiimaga toidetavatel beebidel. ÜRO Lastefondi (UNICEF) teatel sureb tegelikult umbes 4000 last päevas rinnapiimaasendajatest tulenevate ohtude tagajärjel.

Ent Cynthia juhtumil tuli otsuse juures rinnaga toita arvestada veel ühe ohuga. Abikaasa oli nakatanud ta immuunpuudulikkuse viirusega (HIV), mis põhjustab AIDS-i. Pärast sünnitust sai Cynthia teada, et HIV-positiivse ema laps võib ühel juhul seitsmest saada rinnapiima kaudu nakkuse. * Niisiis tuli tal langetada valulik otsus: kas seada beebi rinnapiimaga seotud või siis pudeliga toitmisest tulenevatesse ohtudesse.

Nendes maailma paigus, kus AIDSi-epideemia on kõige tõsisema ulatuse võtnud, on igast kümnest rasedast naisest kaks või kolm HIV-positiivsed. Ühel maal olid nakatunud rohkem kui pooled kõigist kontrollitud rasedatest. „Need murettekitavad arvud on pannud teadlased palavikuliselt rohtu otsima,” teatab ÜRO raadio. Vastuseks ohuolukorrale on kuus ÜRO allorganisatsiooni ühendanud oma kogemused, püüdlused ja ressursid ÜRO HIV/AIDS-i Ühendprogrammiks, mida tuntakse nimetuse all UNAIDS. * Paraku on UNAIDS leidnud, et sellele AIDSi-dilemmale polegi nii kerge lahendust leida.

Keerukad tõkked blokeerivad lihtsa lahenduse

Spetsialist rinnaga toitmise ja HIV-i emalt lapsele kandumise küsimuses Edith White teatab, et tervisetöötajad ei soovita tööstusmaade HIV-positiivsetel naistel oma beebisid rinnaga toita, kuna see peaaegu kahekordistab beebi nakatumise ohtu. Loogiliseks alternatiiviks paistab olevat kunstliku beebitoidu  kasutamine. Ent seda lihtsat lahendust pole sugugi kerge juurutada arengumaades, kus idealistlikel teooriatel tuleb karmi reaalsuse ees kiiresti taanduda.

Üks tõke on sotsiaalset laadi. Maades, kus rinnaga toitmine on kindlaks tavaks, võivad oma beebidele pudelitoitu andvad naised teha teised teadlikuks faktist, et nad on nakatunud HIV-i. Naine võib olla hirmul, et tema seisundi teatavaks saamisel võidakse teda süüdistada, hüljata või isegi peksta. Mõned sellises olukorras naised tunnevad, et oma HIV-positiivsuse saladuses hoidmiseks pole neil muud valikut kui beebit rinnaga toita.

On veel teisigi tõkkeid. Võtkem näiteks 20-aastase Margareti. Ta kuulub nende vähemalt 95 protsendi uganda külanaise hulka, kellele pole kunagi HIV-testi tehtud. Kuid Margaretil on põhjust muret tunda. Tema esimene laps suri, teine aga on nõrk ja haiglane. Margaret toidab oma kolmandat last kümme korda päevas rinnaga, hoolimata reaalsest ohust, et tal võib olla HIV-nakkus. „Ma ei saaks eales toita oma beebit rinnapiimaasendajaga,” sõnab ta. Miks siis? Margaret ütleb, et ühele lapsele vajamineva kunstliku beebitoidu hinnaks on pooleteisekordne summa sellest, mida tema külas üks pere kogu aasta jooksul teenib. Isegi kui rinnapiimaasendajat tasuta jagataks, tekiks ikkagi raskusi puhta vee leidmisega, et sellest rinnapiimaasendajast ohutut beebitoitu valmistada. *

Mõned neist tõketest saaks eemaldada, kui HIV-nakkusega emadele tagataks korralikud sanitaartingimused, piisavas koguses rinnapiimaasendajaid ja puhas joogivesi. Kulukas? Vist jah. Üllatav küll, aga kõige selle tagamine paistab olevat pigem asjade õigesse tähtsusjärjekorda seadmise kui summade leidmise küsimus. ÜRO teatab, et paraku kulutavad mõned maailma vaeseimad maad sõjalisele tegevusele kaks korda rohkem raha kui tervisele ja haridusele.

Kuidas on lugu AIDSi-vastaste ravimitega?

ÜRO teadlased on andnud teada, et lihtne ja suhteliselt odav ravim nimega AZT võib HIV-i emalt lapsele kandumist märkimisväärselt piirata. UNAIDS-i toetusel on selle ravi hind kahanenud 50 dollarini. Peale selle teatasid AIDSi-uurijad 1999. aasta juulis, et kui ravida HIV-positiivseid emasid ja nende vastsündinuid kõigest kolmedollarilise arstimi nevirapiiniga, võib see aidata hoida HIV-nakkust ära tõhusamaltki kui AZT. Tervisespetsialistide väitel võiks nevirapiin hoida aastas ära 400 000 vastsündinu nakatumise HIV-iga.

Kuid on ka neid, kes selliste ravimite tarvitamist kritiseerivad, väites, et kuna nende toime piirdub vaid emalt beebile kanduva HIV-nakkuse ärahoidmisega, haigestub ema lõpuks ikkagi AIDS-i ning laps jääb orvuks. ÜRO väidab vastu, et teine sünge valik oleks lasta beebidel nakatuda HIV-iga ning mõista seega need süütud ohvrid pikaldaselt ja haletsusväärselt surema. Ka väidab ÜRO, et HIV-i nakatunud emad võivad elada veel aastaid. Võtkem näiteks varemmainitud Cynthia. Ta sai oma HIV-nakkusest teada 1985. aastal pärast lapse sündi, ent haigestus alles kaheksa aastat hiljem. Ja ehkki beebil oli sündides HIV, oli ta kaheaastaseks saades sellest vaba.

Piibel kinnitab lohutavalt, et peagi muutub elukeskkond tõeliselt turvaliseks ning AIDSi-taolistele nuhtlustele tehakse jäädavalt lõpp (Ilmutuse 21:1–4). Jehoova Jumal tõotab rajada uue maailma, kus „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24). Jehoova tunnistajad räägiksid sulle sellest lõplikust lahendusest meelsasti. Lisateabe saamiseks soovitame sul võtta ühendust selle ajakirja väljaandjatega või Jehoova tunnistajatega sinu lähiümbrusest.

[Allmärkused]

[Pildi allikaviide lk 20]

WHO/E. Hooper