Taevakaartide minevik ja tänapäev

„ÄRGAKE!” HOLLANDI-KORRESPONDENDILT

PILK tähtedest tipitud musta sametisse taevasse paneb inimese tihtilugu aukartust tundma ning läbi aegade on see ilus vaatepilt ajendanud teda Loojale oma imetlust väljendama. Kaua aega tagasi hüüatas üks luuletaja: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd!” (Laul 19:2). Kuid inimesed, kes muistsel ajal öötaevast vaatlesid, nägid seal enamatki kui vaid ilu.

Taevas võib näha kujundeid

Möödunud aegade astronoomid panid tähele, et tähed liiguvad korrapärase kogumina. Ehkki tähed sõudsid taevavõlvil idast läände, ei muutunud nende omavaheline asukoht ega kaugus. * Teisisõnu võis igal ööl näha ühtesid ja samu täherühmi. Kuna inimene tahtis sellesse lugematute valgustäppide segadikku mingitki korda luua, paigutas ta tähed gruppidesse. Polnudki vaja palju kujutlusvõimet, et näha gruppe, mis sarnanesid kas loomade, inimeste või elutute asjadega. Nii hakatigi püsivaid täherühmi tähtkujudeks pidama.

Osa meile tänapäeval teadaolevatest tähtkujudest kirjeldati esmakordselt muistses Babüloonias. Nende hulgas ka sodiaagimärke esindavat 12 tähtkuju. Viimased mängisid – ja mängivad seniajani – tähtsat osa astroloogias, ennustamises selle järgi, missugune on tähtede oletatav mõju inimeste elule. Piibel mõistab tähtedest ennete otsimise hukka (5. Moosese 18:10–12). Sellegipoolest teadsid Jehoova Jumala teenijad tähtkujude olemasolust. Piibli Iiobi raamat näiteks  räägib Jehoovast kui isikust, kes „teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed” (Iiob 9:9).

Paljude tänapäeval tuntud tähtkujude nimed on pärit kreeka mütoloogiast. Nimed nagu Kefeus, Kassiopeia, Andromeeda ja Herkules seisavad ka nüüdisaja taevakaartidel.

Möödunud aegade taevakaardid

Umbes aastal 150 m.a.j. tegi kreeka astronoom Ptolemaios tolleaegsetest astronoomiaalastest teadmistest kokkuvõtte. Valmis teos pealkirjaga „Almagest”, mis sisaldab ka 48 tähtkuju loetelu. Taevakaardid ja -atlased, mis koostati järgmistel sajanditel pärast Ptolemaiost, näitasid tavaliselt ära needsamad 48 tähtkuju. Tähtkujude arv ei muutunud tegelikult umbes 16. sajandini. * Hiljem lisandus neid veel 40. Aastal 1922 võttis Rahvusvaheline Astronoomialiit nende 88 tähtkuju nimekirja ametlikult vastu.

Lisaks tähtkujudele on Ptolemaiose teoses loetletud enam kui tuhat tähte, märgitud on ka nende heledus ning asukoht taevas. Ptolemaios ei anna teada ainuüksi tähtede asukoha pikkus- ja laiuskraade, vaid on palju üksikasjalikum. Näiteks kirjeldab ta üht tähte Suure Karu (Suure Vankri) tähtkujus kui „tähte saba alguses” ning ühe komeedi asukoha ütleb ta olevat „Andromeeda paremast põlvest vasakul”. Nagu märgib üks õpik, pidi järelikult „iga hea astronoom tema taevaanatoomiaga tuttav olema”.

Kuid miks asub enamik muistsest ajast teada tähtkujusid põhjataevas? Seetõttu, et tava teatavaid tähegruppe tähtkujudena vaadelda sai alguse Vahemere piirkonnast, kust on näha põhjataevas, selgitab üks taevakaartide koostaja. Uued tähtkujud avastati alles hiljem, kui inimesed lõunataevast uurima hakkasid. Mõnede nende uuemate tähtkujude nimed on näiteks Ahi, Kell, Mikroskoop ja Teleskoop.

„Kristlik tähistaevas”

1627. aastal andis Saksa õpetlane Julius Schiller välja täheatlase pealkirjaga „Kristlik tähistaevas” („Coelum Stellatum Christianum”). Talle tundus, et saabunud oli aeg taevad „kristianiseerida”. Niisiis võttis ta nõuks asendada paganlikud taevased kujundid piiblilistega. Raamat „The Mapping of the Heavens” selgitab, et ta määras „Uue Testamendi alaks põhjataeva ja Vana Testamendi alaks lõunataeva”. „Schilleri lõunapoolkera taevasse ilmus terve rida Vana Testamendi tegelasi: Indiaanlase ja Paabulinnu asemele tuli Iiob, Kentaur teisenes Aabrahamiks ja Iisakiks.” Põhjapoolkera taeva „Kassiopeiast sai Maarja Magdaleena, Perseusest püha Paulus, kaksteist sodiaagimärki aga asendati sujuvalt kaheteistkümne apostliga”.

Sellest puhastustööst jäi puutumata vaid  üks väike tähtkuju. Selleks oli Tuvi, mis arvati kujutavat seda tuvi, kelle Noa välja kuiva maad otsima saatis.

Kaardid muutuvad

Aja jooksul taevakaartide väljanägemine muutus. Pärast teleskoobi leiutamist 17. sajandil tekkis vajadus kaartide järele, mis tähtede asukoha täpsemalt ära näitaksid. Ja kui varased kaardid olid olnud otsast otsani kaetud keerukate kaunistustega, siis nüüd tehti need tagasihoidlikumad ja lõpuks kadusid kaunistused hoopis. Tänapäeval sisaldab enamik täheatlasi üksnes tähti, täheparvi, udukogusid, galaktikaid ja teisi objekte, mis öise taeva vaatlejale huvi võivad pakkuda.

19. sajandi keskpaiku hakati valmistama juba mahukamaid katalooge. Üks selle ala pioneere oli saksa astronoom Friedrich Wilhelm Argelander. Ühes hulga abilistega alustas ta tohutu ettevõtmisega koostada kataloog põhjataeva tähtede kohta. Nad tegid teleskoobiga kindlaks umbes 325 000 tähe asukoha ning mõõtsid ära iga tähe asukoha ning heledusastme. Kuna nad töötasid observatooriumis, mis asus Saksamaal Bonnis, sai kataloog tuntuks nime all „Bonner Durchmusterung” („Bonni ülduurimus”). See avaldati aastal 1863. Pärast Argelanderi surma jätkas tema tööd üks ta abilistest. Ta kandis kaardile lõunataeva tähed ning avaldas oma töö tulemused teoses „Südliche Bonner Durchmusterung” („Bonni lõunataeva ülduurimus”). Viimane uurimus avaldati aastal 1930. See kirjastati Córdobas Argentinas. Need kataloogid pole kaotanud oma väärtust tänapäevani.

Kaardid nüüd ja tulevikus

Pärast Argelanderi ja tema järeltulijate uurimistöid on valminud veel paremad kataloogid. Hilisematel aastatel, mil on leiutatud kosmoseteleskoobid, on olnud võimalik koostada ennekuulmatult ulatuslikke kaarte. Hubble’i kosmoseteleskoobi abil on astronoomid koostanud nüüd kataloogi, mis sisaldab ligikaudu 15 miljonit tähte!

Viimaseks uudiseks tähtede kaardistamise vallas on kaks uut Euroopa Kosmoseagentuuri välja antud kataloogi. Need on koostatud „Hipparcose” satelliidi kosmoseteleskoobiga tehtud vaatluste alusel. Senikoostatud kataloogidest on nad kõige täpsemad. Nende kataloogide põhjal on trükitud ka uusi täheatlasi. Üks neist on laiaulatuslik kolmeköiteline atlas pealkirjaga „Aastatuhande täheatlas” („Millennium Star Atlas”).

Piibli lugejatele võib seoses selle pealkirjaga meenuda tuhandeaastane rahuriik ehk Kristuse tuhandeaastane rahuvalitsus, millest räägib Piibel (Ilmutuse 20:4). Pole kahtlustki, et selle aja jooksul kasvavad inimeste teadmised meie aukartustäratava universumi kohta, on ju praegusaja suurimategi täheatlaste kaartidel sellest näha vaid väikene osa.

[Allmärkused]

[Pilt lk 25]

Apianuse taevakaart, 1540

[Allikaviide]

Loa andnud: British Library (Maps C.6.d.5.: Apian’s Star Chart)

[Pilt lk 26]

Lõunapoolkera taeva kaart 19. sajandist

[Allikaviide]

© 1998 Visual Language

[Pilt lk 27]

Orioni tähtkuju nüüdisaegsel taevakaardil

[Pildi allikaviide lk 27]

Tagapõhi lk. 25–27: ROE/Anglo-Australian Observatory loal, foto: David Malin