Lõhe rikaste ja vaeste vahel süveneb

„Viimase viiekümne aasta jooksul on globaalse vaesuse vähendamiseks tehtud suuremaid edusamme kui viimase viie sajandi jooksul,” teatab ÜRO Arenguprogrammi väljaanne „UNDP Today”. „Arengumaades on alates 1960. aastast poole võrra vähenenud laste suremus, kolmandiku võrra alatoitumus ja neljandiku võrra suurenenud koolis käivate laste arv.” Kuid sama allikas tõdeb, et vaatamata sellele progressile on globaalne vaesus siiski püsima jäänud.

Mis veelgi halvem, ühiskonnasisene ja ühiskondadevaheline ebavõrdsus kasvab. „Võrreldes eelmise aastaga, on praegu maailmas rohkem alatoitluse all kannatavaid ja näljaseid inimesi,” ütleb ÜRO Maailma Toitlusprogrammi tegevdirektor Catherine Bertini. Arengumaades on praegu koguni umbes 840 miljonit nälgivat inimest, enam kui miljardil inimesel pole võimalik saada puhast joogivett ning peaaegu 1,5 miljardit inimest peab tulema toime vähem kui ühe dollariga päevas. ÜRO Inimõiguste erivolinik Mary Robinson ütleb, et „me oleme jõudmas staadiumi, mil maailm pole enam jagatud arengumaadeks ja arenenud riikideks, vaid üliarenenud ja mitte kunagi arenevateks” riikideks.

Mis läheks maailma kuuele miljardile inimesele maksma rikaste ja vaeste vahelise lõhe kitsendamine? Vähem kui arvata võidakse. ÜRO arvestuste kohaselt läheks maailmas sanitaartingimuste loomiseks ja puhta vee tagamiseks aastas lisaks 9 miljardit USA dollarit (1,5 dollarit inimese kohta) ning elementaarse arstiabi ja toidu tagamiseks lisaks 13 miljardit dollarit (umbes 2 dollarit inimese kohta). Kuigi need on suured summad, on need tühised, võrreldes sellega, mis maailmas teiste teenuste peale kulutatakse. Hiljuti kulutati aastas 435 miljardit dollarit (üle 70 dollari inimese kohta) reklaami peale ja 780 miljardit dollarit (130 dollarit inimese kohta) sõjavarustuse peale. On selge, et lõhe kitsendamine jõukate ja vaeste vahel pole niivõrd raha kui asjade esmajärjekorda panemise küsimus.