Hüppav kukkurloom

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

„IGA päev, kui ma koolist koju tulin, istus minu känguru Joey värava juures ja ootas mind,” meenutab John. „Niipea kui ma värava lahti tegin, hüppas ta üles ja kallistas mind oma eesjalgadega ning mina kallistasin teda. Nii oli meil kombeks väljendada taasnägemise rõõmu. Siis hüppas Joey mööda teed edasi-tagasi nagu rõõmust elevil koer, kuni jõudsime majani.”

Austraalia metsades elavatel peredel on seadusega lubatud kodus känguruid pidada, nagu Johni pere seda tegi. Üldjuhul on need kängurud orvud, kes on päästetud pärast seda, kui nende ema on hukkunud kas teed ületades või mingil muul põhjusel. Kuigi John pani oma kängurule nimeks Joey, kutsutakse niiviisi kõiki kängurupoegi.

Muidugi tahavad poja lapsendanud pered, et väike känguru hakkaks end võimalikult kiiresti koduselt tundma. Niisiis, üks esimesi asju, mida kängurupoja heaks tehakse, on kukkur. Selleks valitakse känguruema kukrut meenutav suur ja tugev sisselõigatud avaga riidekott ning kinnitatakse varjatud kohta, kus on parajalt soe. Kängurupoeg pannakse sinna koos pudeli spetsiaalse sooja piimaga. Nii on suudetud üles kasvatada  paljud kängurud. Varsti harjuvad pojad oma uue kukruga, kuhu nad poevad pea ees nagu oma ema kukrussegi.

Kuidas võiks kängurut kirjeldada?

Loomi, kes kasvatavad oma poegi kukrus, nimetatakse kukkurloomadeks. Kukruliste selts koosneb 260 liigist, kuhu kuuluvad näiteks känguru, koaala, vombat, bandikut ning ainsana Põhja-Ameerikas elav opossum. On mõistetav, et esimestel maadeavastajatel, kes neid ebaharilikke loomi nägid, oli kängurut ja teisi sealseid loomi oma kodumaal elavatele inimestele raske kirjeldada. Esimene, kes kasutas inglise kirjakeeles sõna kangaroo, oli Briti maadeavastaja kapten James Cook. Ta võrdles seda looma jänese või hirve moodi hüppava hurdaga. Kui hiljem elavat kängurut Londonis näidati, tekitas see sensatsiooni.

Känguru pea sarnaneb hirve omaga ning neil on suured kõrvad, mida nad pööravad. Nende väiksed, kuid tugevad eesjäsemed meenutavad inimese käsi, ja seda eriti siis, kui nad püsti seisavad. Kängurul on laiad lihaselised puusad, pikk paks võimas saba ja muidugi tohutult suured tagajäsemed, mistõttu nende sugukonnale pandi nimeks Macropodidae (’pikad jalad’).

Kängurulaste sugukonda kuulub umbes 55 liiki, kellest mõned on inimese, teised aga roti suurused. Kõigil kängurulastel on lühikesed eesjalad ja hüppamiseks mõeldud pikad tagajalad. Kängurutest suurimad on punakängurud, hiidkängurud ja vallarud ehk eurod. Ühe isase punakänguru pikkus ninast sabaotsani oli rohkem kui 2 meetrit ja ta kaalus 77 kilogrammi. Väiksemaid känguruid kutsutakse vallabideks.

Kas sa oled näinud puu otsas elavat kängurut või kuulnud temast midagi? Nii uskumatu kui see ka pole, on kängurute suguseltsis oma „ahv” – puukänguru. Need Uus-Guinea ja Kirde-Austraalia troopilistes vihmametsades elavad lühikeste jäsemetega vilkad loomad tunnevad end puu otsas nii vabalt, et võivad teha oksalt oksale või puult puule ligi 10 meetri pikkuseid hüppeid. Öösiti laskuvad puukängurud maapinnale, kus nad toituvad peamiselt taimedest ja tõukudest.

Kiire, graatsiline ja säästlik

Kui kängurud liiguvad aeglaselt, näivad nad kohmakate ja saamatutena. Nende saba ja lühikesed eesjalad on nagu kolmjalg, mis toetab keha, kui nad ennast tagajalgadega edasi tõukavad. Kängurud on aga graatsilised jooksjad. Kui nad hüppavad kuni kiirusega 50 kilomeetrit tunnis, annab neile tasakaalu suur saba. „The World Book Encyclopedia” teatel võivad kängurud „saavutada isegi kiiruse rohkem kui 60 kilomeetrit tunnis”. Suure känguru hüpe võib suure kiiruse juures olla 9 kuni 13,5 meetrit, mis on juba nagu lendamine.

Peale selle, et kängurud on kiired, oskavad nad ka hästi energiat säästa. Austraalia  Melbourne’i Monashi ülikooli professor Uwe Proske ütleb, et kiiremini hüpates tarbib känguru isegi vähem hapnikku kui aeglasemalt hüpates, säästes sellega energiat. Samuti arvestas Proske, et „kui känguru hüppab 20 kilomeetrit tunnis või kiiremini, kasutab ta vähem energiat kui umbes sama palju kaaluv neljajalgne pärisimetaja [imetaja, kes sünnib täielikult väljaarenenuna, nagu koer või hirv], kes jookseb sama kiiresti”. Kuna känguru liikumine on energiasäästlik, võib ta hüpata väsimata pikka maad. Mis aga võimaldab kängurul nii ökonoomselt liikuda?

Saladus peitub tema pikkades kannakõõlustes. „Kängurud justkui hüppaksid vedrudel,” ütleb Proske. Känguru kannakõõlused venivad maandumisel ja tõmbuvad kokku jalgade ülestõukamisel nagu inimese sääremarjalihase külge kinnitunud kõõluski. Kängurud teevad eri kiiruste juures sekundi jooksul sama arvu hüppeid (punakänguru umbes kaks hüpet). Kui nad tahavad kiirust lisada, pikendavad nad lihtsalt igat hüpet. Erandjuhtum on siis, kui neid ehmatatakse. Siis võivad nad kiiruse arendamiseks alustada põgenemist mõne lühikese ja kiire hüppega.

Kängurud on ka suurepärased ujujad. Peale selle, et nad kasutavad oma tugevaid jäsemeid, annab neile tõukejõudu ka saba, mida nad ühele ja teisele poole kõigutavad. On teada, et kängurud on vahel vette hüpanud, kui koerad neid taga ajavad. Kui koer on piisavalt julge, et kängurule järele hüpata, surub känguru ta kiiresti vee alla oma lihaseliste eesjäsemetega, millel on viie sõrme ja teravate küünistega käpad. Kord oleks üks metsik isakänguru artikli alguses mainitud Johni kaks koera peaaegu ära uputanud, kui nad tema perele kuuluval maa-alal väikeses tehistiigis võitlesid.

Kukkurlooma imeline sünd

Kuigi täiskasvanud kängurud on tugevad, on nad sündides väga vähe arenenud ja õrnad. Vastsündinud  kängurupoeg meenutab roosat ussikest, kes on kõigest mõne sentimeetri pikkune ja paari grammi raskune, paljas, pime ja kurt. Kuid tänu enneaegselt arenenud ja küünistega varustatud eesjäsemetele ning lõhnatajule roomab see tilluke „ussike” instinktiivselt mööda ema karva kukrusse. Jõudnud kukrusse, ahmib ta suhu ühe neljast nisast. Kuna nisa ots paisub kängurupoja suus kohe jämedamaks, püsib poeg kindlalt nisa otsas mitu nädalat. Kui mõelda känguruema liikumisviisile, on sellest tõepoolest suur kasu. Kuna pojad on nii tugevalt nisa küljes, arvasid kunagised looduseuurijad, et nad sünnivadki nisast.

Muidugi kasvab kängurupoeg ükskord nii suureks, et lahkub ema kukrust, alguses küll ajutiselt. Kuid seitsme kuni kümne kuu pärast, mil poeg on täiesti võõrutatud, lahkub ta kukrust jäädavalt. Mingem aga tagasi sellesse perioodi, mil poeg kinnitus nisa külge, ning pangem kängurute soojätkamise juures tähele veel üht imet.

Mõned päevad pärast seda, kui vastsündinu kinnitub ema nisa külge, paaritub see uuesti. Uus loode areneb umbes nädal pärast paaritumist, kuid jääb siis „suikuma” nii kauaks, kui selle vanem õde või vend kukrus kasvab. Kui vanem kängurupoeg, kes pole veel võõrutatud, hakkab kukrust välja käima, jätkab loode kasvamist. Pärast 30 päeva väldanud tiinust sünnib uus poeg, kes samuti nisa otsa haakub, küll aga mitte selle nisa otsa, kus vanem poeg oli.

Sellega on seotud veel üks ime känguru bioloogias. Ema annab vanemale pojale üht piima, nooremale aga teistsugust. „Scientific American” kommenteeris seda järgmiselt: „Kummastki piimanäärmest eritub koguselt ja koostiselt erisugust piima. Kuidas on see võimalik sama hormonaalse seisundi puhul, jääb mõistatuseks.”

Kus saab känguruid näha

Kui sa tahad känguruid looduses näha, pead olema valmis sõitma linnast välja Austraalia sisemaa metsa. Kängurud, kes toituvad rohust ja väikestest taimedest, elavad nii üksi kui ka väikestes ja suurtes salkades, mille juhtloomaks on suur isakänguru. Kuna kängurud söövad peamiselt öösiti ning puhkavad päeva kuumuses kuskil varjulises kohas (kus nad silma ei paista), on õige aeg neid vaatama minna varahommikul või õhtuhämaruses. Jahedama ilma puhul võivad nad tegutseda terve päev. Igal juhul tasub kaasa võtta teleobjektiiviga kaamera ja binokkel, sest metsikud kängurud on väga kartlikud loomad.

Muidugi saab känguruid näha ka enamikus Austraalia ning mõningate teiste maade loomaaedades, kaitsealadel ja rahvusparkides. Tänu pidevale kokkupuutele inimestega on need kängurud veidi julgemad, nii et neist saab teha häid lähivõtteid, võib-olla isegi sellise pildi, kus kängurupoeg ema kukrust välja piilub. Suuremad pojad panevad alati inimesi naerma, kui nad pea ees ema kukrusse poevad, nii et ainult pikad ja peenikesed tagajäsemed naljakalt välja paistma jäävad, ning emakänguru näeb siis välja nagu täistopitud ostukott. (Noortel kängurutel nagu polekski midagi muud peale jalgade.) Uhke isakänguru võib koguni näidata oma väärikat seisakut. Kes teab, ehk õnnestub sul näha ka seda, kuidas kaks isast juhtlooma on end ajanud nii püsti kui nende pikad ja tugevad jalad seda võimaldavad, olles valmis kängurupoksiks.

Paljud peavad aga parimaks vaatepildiks seda, kuidas puna- või hiidkänguru täie kiirusega hüppab. On tõsi, et teised loomad võivad joosta kängurutest kiiremini ja hüpata kõrgemale, kuid mitte ükski teine loom ei suuda hüpata sellise graatsia ja jõulisusega vaid kahel tugeval jalal.

[Pilt lk 17]

Tema hüppamise saladus seisneb pikkades kannakõõlustes