Kas kõlbelised väärtused on varasematest halvemad?

KUI küsida ajaloolastelt, kas inimeste kõlbelised väärtused on paremad või halvemad kui minevikus, võidakse vastata, et on raske võrrelda eri ajajärkude kõlbelisi väärtusi. Võidakse olla arvamusel, et igat ajastut tuleb hinnata selle kontekstis.

Võtkem näiteks sellise valdkonna nagu vägivaldse kuritegevuse areng Euroopas alates 16. sajandist. 400 aastat tagasi ei olnudki mõrvad midagi ebatavalist. Inimesed mõistsid tihtilugu omal käel kohut ja veritasu oli üldlevinud.

Siiski kirjutavad ajaloolased Arne Jarrick ja Johan Söderberg raamatus „Människovärdet och makten” (Inimväärikus ja võim), et aega aastatel 1600 kuni 1850 „iseloomustas ühiskonnaelu tõeline tsiviliseerumine” mõningais paigus. Inimesed hakkasid teiste inimeste vajadustega rohkem arvestama – nad muutusid empaatilisemaks. Näiteks märgivad teised ajaloolased, et vargused ja muud varavastased kuriteod olid 16. sajandil palju haruldasemad kui tänapäeval. Eriti just maarahva seas esines organiseeritud vargabandesid haruharva.

Tuleb muidugi öelda, et eksisteeris orjapidamine, mis tõi kaasa ühed kõige rängemad kuriteod ajaloos: Euroopa kaupmehed röövisid Aafrikast inimesi, misjärel neile miljonitele orjadele sai sihtmaades osaks brutaalne kohtlemine.

Niisiis, kui heita pilk möödunud sajanditele tagasi, võib tõenäoliselt leida, et ajaloolisest perspektiivist vaadatuna oli olukord mõnes vallas parem, mõnes aga halvem. Ja ikkagi toimus 20. sajandil, ja on ikka veel toimumas, midagi väga erilist ja tõsist – suisa pretsedenditut.

20. sajand – pöördepunkt

Ajaloolased Jarrick ja Söderberg täheldavad: „Mõrvade kõver hakkas 1930-ndatel taas ülespoole liikuma, ja kurb küll, pärast seda on see suundumus rohkem kui poole sajandi jooksul jätkunud.”

Nagu tõdevad paljud kommentaatorid, toimus 20. sajandil kõlbeliste väärtuste vallas laiaulatuslik allakäik. Ühes moraalifilosoofilises essees öeldakse: „Võib selgelt aduda, et viimase 30–40 aasta  jooksul on ühiskonna suhtumine seksi ja sellesse, mis on kõlbeliselt vastuvõetav, tugevasti muutunud – ühiskonnast, kes karmide reeglite varal näitab selgelt, mis on kõlbeliselt õige, on liigutud vabama ja individualistlikuma hoiaku poole.”

See tähendab seda, et enamiku inimeste arvates võivad nad nüüd ise seksuaalkäitumise ja muude kõlbelisuse aspektide suhtes otsuseid langetada. Samas essees tuuakse selle näiteks statistika, mille järgi Ameerika Ühendriikides sündis aastal 1960 vaid 5,3 protsenti lastest väljaspool abielu. Aastal 1990 oli selleks arvuks 28 protsenti.

USA senaator Joe Lieberman iseloomustas Notre Dame’i ülikoolis loengut pidades meie aja kõlbelisuse olukorda kui „väärtuste vaakumit, ... kus traditsioonilised õige ja vale mõisted tasapisi tuhmuvad”. Liebermani sõnul on see nähtus „süvenenud eeskätt kahe põlvkonna ajal”.

Ilmalikustamine

Mida toovad ajaloolased ja teised analüütikud selle 20. sajandil toimunud tähelepanuväärse arengu põhjuseks? „Üks tähtsamaid ühiskonnas toimunud muutusi kahe viimase sajandi jooksul on ilmalikustamine,” täheldatakse raamatus „Människovärdet och makten”. Ilmalikustamine tähendas seda, et „inimestel endil võimaldatakse erinevate seisukohtade üle otsustada. Selle idee ... algatajaiks olid 18. sajandi valgustusaja filosoofid, kes esimestena ... hülgasid Piibli kui ainsa tõeallika”. Seega ei otsita kõlbelist juhatust usunditest, eriti ristiusu kiriku usunditest, enam sel määral kui minevikus.

Ent miks kulus juba 18. sajandil formuleeritud filosoofial läbilöömiseks üle paarisaja aasta? „Need ideed ei levinud rahva seas sugugi hõlpsasti,” öeldakse eelmainitud raamatus. „Ilmalikustamise suunas liiguti pikkamisi.”

Kuigi suundumus hüljata traditsioonilised kõlblusnormid ja kristlikud väärtused süvenes viimase paarisaja aasta jooksul suures osas aegamööda, sai see 20. sajandil järsult hoogu juurde. Eriti võib seda öelda mõne viimase aastakümne kohta. Miks see nii on?

Isekus ja ahnus

Üheks mõjusaks teguriks on olnud tempokas tehnoloogiline ja majanduslik areng 20. sajandi ühiskonnas. Saksa uudisteajakirjas „Die Zeit” tõdetakse, et me elame „dünaamilisel ajajärgul, mitte eelmiste sajandite maailmas, mida iseloomustas staatilisus”. Artiklis selgitatakse, et see on toonud kaasa turumajandussüsteemi, mille aluseks on võistlus ja mida hoiab käigus isekus.

 Artikkel jätkab: „Seda isekust ei tõkesta miski. Sellest tingituna vohab meie igapäevaelu märgistav brutaalsus, aga ka korruptsioon, mis paljudes maades on tunginud otse valitsuse tasandile. Inimesed mõtlevad vaid iseendale ja oma soovide maksimaalsele rahuldamisele.”

Princetoni ülikooli sotsioloog Robert Wuthnow leidis põhjalikku küsitlust läbi viies, et tänapäeva ameeriklased on rohkem rahakesksed kui eelmine põlvkond. Nagu uurimusest selgub, „kardavad paljud ameeriklased, et rahaiha on jätnud varju teised väärtused, nagu üksteisest lugupidamine, ausus töökohal ja osalus ühiskondlikus elus”.

Ahnus on ühiskonnas aina kasvanud ka seetõttu, et paljud ärijuhid on kindlustanud endale tohutu palgatõusu ja soliidse pensioni, kutsudes samal ajal oma töötajaid üles palganõudmistes tagasihoidlikud olema. „Ärijuhtide kasumiihaga seondub probleem, et nende hoiakud nakatavad teisigi ning et nad viivad rahva üldise kõlblustaseme alla,” täheldab eetikadotsent ja Rootsi kristliku nõukogu teoloogiajuht Kjell Ove Nilsson. „Loomulikult on see avaldanud kõlbelistele väärtustele laastavat mõju nii ühiskonna kui ka üksikisiku tasandil.”

Meediakultuur

Veel üks tähtis kiire kõlbelise allakäigu mõjur 20. sajandi teisel poolel on olnud meediakultuur. „Uute väärtushinnangute edastajaiks on teleprodutsendid, filmimagnaadid, moegurud, gangsta-räpparid ja terve rida teisi mõjutajaid elektroonilise meediakultuuri kompleksist,” ütleb senaator Lieberman. „Need trendiloojad avaldavad meie kultuurile ja eriti meie lastele erakordselt tugevat mõju, kusjuures tihtilugu neil napib või pole üldse vastutustunnet laastavate väärtushinnangute juurutamise pärast.”

Näitena toob Lieberman heavy-metal bändi Cannibal Corpse plaadi, kus lauljad kirjeldavad üksikasjalikult, kuidas üht naist noaga ähvardades vägistatakse. Ta  esitas koos oma kolleegidega plaadikompaniile palve plaat müügilt kõrvaldada. Ent Liebermani sõnul sellele ei reageeritud.

Vastutustundelised lapsevanemad on seetõttu sunnitud nüüdisajal pidama meediakultuuriga oma laste mõjutamise ja kasvatamise pärast ägedat võitlust. Kuidas aga on lugu perekondadega, kus vanemad pole selles osas kohusetundlikud? „Neil juhtudel on selline kultuur vaieldamatuks etaloniks, nii et lapse arusaam õigest ja valest ning tema prioriteedid elus kujunevad välja eelkõige selle põhjal, mida ta õpib televiisorist, kinoekraanilt ja CD-mängijalt,” sõnab Lieberman. Ja viimasel ajal võiks seda loetelu täiendada ka Internetiga.

Tagasi „kõlbelisuse kiviaega”

Kuidas ilmnevad taoliste negatiivsete mõjutuste tagajärjed noorte seas? Esiteks, viimastel aastatel on üha enam lapsi ja teismelisi sooritanud julmi vägivallategusid nii teiste laste kui ka täiskasvanute vastu.

Aastal 1998 toimus Rootsis vapustav juhtum, kus kaks viie- ja kaheksa-aastast poisikest lämmatasid oma nelja-aastase mängukaaslase. Paljud küsisid: kas lastel polegi siis sisemisi pidureid, mis sunnivad neid peatuma, enne kui nad liiga kaugele on läinud? Tõsiselt paneb mõtlema ühe lastepsühhiaatri ütlus: „Pidurdus, mis ei lase asjal liiga kaugele minna, on midagi, mida tuleb õppida. See võib seonduda sellega, ... millised on laste rollimudelid ja mida nad ümbritsevatelt täiskasvanutelt õpivad.”

Sarnast nähtust võib täheldada vägivaldsete kurjategijate juures. Rootsi psühhiaatriaprofessori Sten Levanderi sõnul on 15–20 protsenti tänapäeva vanglaasukatest psühhopaadid – inimesed, kes on äärmiselt enesekesksed, kellel puudub empaatia ning kes ei suuda või ei taha mõista õige ja vale olemust. Vaatlejad on märganud isegi näiliselt normaalsete laste ja noorukite juures nüristunud moraalitaju. „Oleme jõudnud kõlbelisuse kiviaega tagasi,” nendib filosoofiaprofessor Christina Hoff Sommers. Ta märgib, et kui tema noortel üliõpilastel tuleb käsitleda küsimust, mis on õige ja mis on vale, muutub valdav osa neist väga ebakindlaks. Seejärel kostavad nad, et sellist asja nagu õige ja vale polegi olemas. Nad on arvamusel, et iga inimene peab ise kaaluma, mis on talle kõige parem.

Viimasel ajal pole paljud tema üliõpilased tahtnud tunnistada inimelu ainulaadse väärikuse ja väärtuse põhimõtet. Näiteks küsimusele, mida nad teeksid, kui neil tuleks valida oma lemmiklooma ja neile võõra kaasinimese päästmise vahel, vastasid paljud, et nad valiksid looma.

„Probleem pole sugugi selles, nagu oleksid noored harimatud, umbusklikud, julmad või reetlikud,” lausub professor Sommers. „Otse öeldes, neil polegi arusaama, mis on õige, mis vale.” Ta väidab, et paljud nüüdisaja noored inimesed peavad koguni küsitavaks, kas selliseid mõisteid nagu õige ja vale üldse ongi olemas, ning arvab, et selline hoiak kujutab endast suurimaid ohte ühiskonnale.

Kõlbeliste väärtuste kadumine on seetõttu saanud meie ajal reaalsuseks. Paljud kardavad, et tagajärjed võivad olla kohutavad. Ajakirja „Die Zeit” varem tsiteeritud artiklis öeldakse, et nüüdisaja vabaturumajandus võib tasapisi „alla käia ja ehk ühel päeval kokku kukkuda, nagu see sotsialismisüsteemiga hiljuti juhtus”.

Mida see kõik tegelikult tähendab? Ja milline tulevik võib meid ees oodata?

[Pildid lk 6, 7]

„Uute väärtushinnangute edastajaiks on teleprodutsendid, filmimagnaadid, moegurud, gangsta-räpparid ...”