Piibli seisukoht

Kas on õige kummardada Jeesust?

LÄBI sajandite on paljud ristiusulised kummardanud Jeesust Kristust, justkui oleks ta Kõigeväeline Jumal. Ent Jeesus ise juhtis tähelepanu Jehoova Jumalale ja kummardas ainuüksi teda. Näiteks, kui Kurat sundis teda end kummardama, ütles Jeesus: „Tagane minust, saatan! Sest on kirjutatud: sina pead Issandat [„Jehoovat”, UM], oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” (Matteuse 4:10). Hiljem õpetas Jeesus oma jüngreid: „Ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas” (Matteuse 23:9).

Samaaria naisele rääkis Jeesus sellisest kummardamisest, mis kuulub vaid Jumalale, see on tões ja vaimus kummardamisest. Tõesti, „Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad” (Johannese 4:23, 24). Vaid Jumalale peaks avaldama harrast austust. Ükskõik kelle või mille muu kummardamine tähendab ebajumalateenistust, mis on hukka mõistetud nii Heebrea kui Kreeka Kirjades (2. Moosese 20:4, 5; Galaatlastele 5:19, 20).

Mõni võib aga vastu väita, et kas Piibel ei käsi meil ka Jeesust kummardada? Lausus ju Paulus kirjas Heebrealastele 1:6: „Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda [Jeesust]!” Kuidas mõista seda kirjakohta selles valguses, mida Piibel ütleb ebajumalateenistuse kohta?

Kummardamine Piiblis

Kõigepealt peame mõistma seda, mida Paulus mõtles siin kummardamise all. Ta kasutas kreeka sõna pro·sky·neʹo. „Unger’s Bible Dictionary” ütleb, et selle sõnasõnaline tähendus on ’suudlema aupaklikkuse märgiks kellegi kätt või avaldama austust’. W. E. Vine’i „An Expository Dictionary of New Testament Words” ütleb, et see sõna „viitab austusavaldusele, mida osutati inimesele ... või Jumalale”. Piibli aegadel tähendas pro·sky·neʹo sageli ka sõnasõnalise kummarduse tegemist mõne kõrgest seisusest isiku ees.

Vaadelgem Jeesuse tähendamissõna orjast, kes ei suutnud oma isandale märkimisväärselt suurt võlga ära maksta. Kreeka keeles kasutatakse seal selle sõna üht vormi, mis antakse eestikeelses tõlkes edasi järgnevalt: „Siis sulane heitis maha, kummardas [vorm sõnast pro·sky·neʹo] teda [kuningat] ja ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik!” (Matteuse 18:26, meie kursiiv). Kas oli selle mehe tegu ebajumalateenistus? Üldsegi mitte!  Ta väljendas vaid oma austust ja lugupidamist, mida vääris kuningas, tema isand ja ülevaataja.

Selline kummarduse tegemine ehk lugupidamisavaldus oli Piibli aegadel Idamaades üldlevinud. Oma venda Eesavit kohates kummardas Jaakob tema ees seitse korda (1. Moosese 33:3). Joosepi vennad kummardasid Joosepi ette silmili maha, väljendades oma austust tema kõrge seisundi vastu Egiptuse õukonnas (1. Moosese 42:6). Neid asjaolusid arvestades mõistame paremini seda, mis juhtus, kui astroloogid leidsid väikse lapse Jeesuse, keda nad nimetasid „sündinud juutide kuningaks”. Piibel ütleb, et nad „heitsid maha ning kummardasid [pro·sky·neʹo] teda” (Matteuse 2:2, 11).

On siis selge, et sõna pro·sky·neʹo, mis on mõnes piiblitõlkes „kummardama”, ei käi ainult Jehoova Jumalale kohase austuse osutamise kohta. See võib viidata ka mõnele teisele isikule osutatavale austusele ja lugupidamisavaldusele. Et vältida igasugust arusaamatust, on mõnes piiblitõlkes sõna pro·sky·neʹo kirjakohas Heebrealastele 1:6 tõlgitud järgmiselt: „avaldagu talle austust” (New Jerusalem Bible), „osutagu talle austust” (The Complete Bible in Modern English), „kummardagu tema ees” (Twentieth Century New Testament) või „tehku talle kummardus” (New World Translation).

Jeesus on austust väärt

Kas Jeesus on sellist austust väärt? Täiesti kindlasti on! Kirjas heebrealastele selgitas Paulus, et Jeesus kui „kõigi asjade pärija ... istus Ausuuruse paremale käele kõrguses” (Heebrealastele 1:2–4). Seepärast on kohane, „et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks” (Filiplastele 2:10, 11).

Tähelepanuväärne on see, et Kristus kasutab peatselt seda kõrget seisundit ja sellega kaasnevat laiahaardelist täidesaatvat jõudu, mille abil muudetakse maa ülemaailmseks paradiisiks. Jumala juhtimisel ja oma lunastusohvri alusel teeb ta lõpu kogu maailma kurbusele, piinale ja murele ning sellest saavad kasu kõik, kes alluvad tema õiglasele valitsusele. Kas pole ta seetõttu mitte väärt austust, lugupidamist ja kuuletumist? (Laul 2:12; Jesaja 9:5; Luuka 23:43; Ilmutuse 21:3, 4.)

„Jumal, kes nõuab jagamatut andumust”

Piibel näitab selgelt, et usuline austav ja andunud kummardamine peab olema suunatud ainuüksi Jumalale. Mooses kirjeldas teda kui „Jumalat, kes nõuab jagamatut andumust”. Piibel õhutab ka: „Kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad.” (5. Moosese 4:24, UM; Ilmutuse 14:7.)

Jeesusel on kindlasti keskne koht õiges jumalakummardamises, ta on väärt austust ja lugupidamist (2. Korintlastele 1:20, 21; 1. Timoteosele 2:5). Vaid tema kaudu saame pöörduda Jehoova Jumala poole (Johannese 14:6). Niisiis peaksid tõelised kristlased kummardama vaid Kõigeväelist Jumalat Jehoovat.