Kas leina peaks väljendama?

DOKTOR Elisabeth Kübler-Ross kirjutab oma raamatus „On Children and Death”: „Väga paljud täiskasvanud kannatavad selle tõttu, et pole kunagi saanud välja elada lapsepõlves kogetud südamevalu. Lastel peaks seega lubama väljendada kurbust, ilma et neid tembeldataks jonnipunniks või memmepojaks või öeldakse naeruväärne ütlus: „Mehed ei nuta.””

Selline soovitus vastandub mõnedes maades valitseva suhtumisega, mis ei lase välja näidata mingeid emotsioone.

Matusebüroo juhataja kogemus

Neid vastandlikke seisukohti ilmestab New Yorgi matusebüroo juhataja Robert Gallagheri intervjuu ajakirjale „Ärgake!”. Temalt küsiti, kas ta on märganud mingit vahet selles, kuidas väljendavad leina Ameerika Ühendriikides sündinud inimesed ja Ladina-Ameerika maadest tulnud immigrandid.

„Loomulikult olen. Kui 1950ndatel aastatel seda tööd alustasin, oli meie piirkonnas palju esimese põlvkonna Itaalia perekondi. Nad olid väga emotsionaalsed. Nüüd korraldame nende laste ja lastelaste matuseid ning emotsioone on tunduvalt vähem. Nad hoiavad end palju enam vaos.”

Piibliaegade heebrealased väljendasid oma leina ja muid emotsioone. Pane tähele, kuidas Piibel kirjeldab Jaakobi tundeid, kes arvas, et kuri elajas sõi ära tema poja Joosepi: „Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega. Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!” Ja tema isa nuttis teda taga” (1. Moosese 37:34, 35; meie kursiiv). Jaakob ei häbenenud nutta taga oma kadunud poega.

Erisugused kultuurid, erisugused reageeringud

Loomulikult on kõik kultuurid isesugused. Näiteks on Nigeerias palju lapserikkaid peresid ja haiguste tõttu on surm seal sage külaline. Siiski „lapse surma korral  väljendatakse seal leinavalu väga jõuliselt, iseäranis esiklapse surma korral ja veelgi enam siis, kui see on poeg”, ütleb üks 20-aastase Aafrika kogemusega kirjanik. „Eripära on see, et Nigeerias leinatakse lühikest aega ja tundeküllaselt, mitte kuid ega aastaid.”

Vahemeremaades ja Ladina-Ameerikas kasvavad inimesed tihti säärases õhkkonnas, kus peetakse tavaliseks küllaltki spontaanseid tundeavaldusi ning näidatakse avalikult välja nii rõõmu kui kurbust. Tervitus ei piirdu vaid käeraputusega, vaid sellega kaasneb südamlik kallistus. Sarnaselt väljendatakse ka leina tavaliselt avaliku pisarate valamise ja halamisega.

Kirjanik Katherine Fair Donnelly kirjutab, et leinav isa „peab taluma lisaks oma lapse kaotusest tulenevale psühholoogilisele valule ka hirmu kaotada avalikkuse silmis oma mehelikkus, kui ta oma ahastust väljendab”. Ent Donnelly arutleb edasi: „Lapse surm kaotab tundeväljendustele seatud piirangud. Siirad leinapisarad puhastavad hinge samamoodi nagu haava lahtilõikamine takistab nakkuse levikut.”

Leina väljendamine on seega mõnel maal tavalisem kui teisel, ent leinamist ja nutmist ei pea pidama sugugi nõrkuse ilminguks. Isegi Jeesus Kristus nuttis oma sõbra Laatsaruse surma korral, kuigi Jeesus teadis, et äratab peagi Laatsaruse üles (Johannese 11:35).

[Väljavõte lk 14]

Jaakob ei häbenenud nutta taga oma kadunud poega