Keha kaunistamisel tuleb ilmutada mõistlikkust
Piibli seisukoht
Keha kaunistamisel tuleb ilmutada mõistlikkust
„EDEVUS on mõistuse soomülgas,” kirjutas üks prantsuse romaanikirjanik. Mõistusel pole tõesti suurt midagi pistmist nende paljude asjadega, mida inimene edevusest sajandite jooksul endaga on teinud. Näiteks 19. sajandil kandsid naised võimalikult peenikese piha nimel piinarikast korsetti, nii et said vaid vaevu hingata. Mõne naise taljeümbermõõt olevat olnud vaid 325 mm. Teistel jälle oli korsett nii ümber, et surus ribid läbi maksa, mis põhjustas surma.
Õnneks see moenarrus kadus, kuid selle taga olnud edevust leidub tänapäeval veelgi rohkem. Mehed ja naised lasevad endale ühtelugu oma loomuliku välimuse muutmise nimel teha keerulisi, isegi ohtlikke operatsioone. Näiteks kerkivad nüüd kaubanduskeskustesse ja eeslinnadesse tätoveerimis- ja rõngastamissalongid, mida varem külastasid vaid kahtlasevõitu isikud. Õigupoolest oli tätoveerimine eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides kiiresti arenevate väikeettevõtete seas kuuendal kohal.
Levivad ka kehakaunistamise äärmuslikumad vormid, iseäranis noorte hulgas. Kasvavalt populaarne on kõikvõimalike kehaosade, nagu rinnanibude, nina, keele ja isegi suguelundite rõngastamine. Ent mõne väiksema grupi jaoks pole ka see piisavalt lahe. Nad proovivad veelgi radikaalsemaid meetodeid, nagu põletusmärkide ja sisselõigete * tegemist ning keha skulpteerimist, kus naha alla viiakse mingi ese, et moodustuksid ekstravagantsed augud ja muhud.
Muistne tava
Keha kaunistamine pole sugugi uus nähtus. Aafrikas on juba sajandeid kasutatud perekondade ja suguharude märgistamiseks rituaalset täkkimist ja tätoveerimist. Huvitaval kombel on see tava nüüd põlu alla sattunud ning on hääbumas paljudes maades, kus see varem oli levinud.
Tätoveerimine, rõngastamine ja sisselõigete tegemine olid tavaks ka piibliaegadel, kõige sagedamini paganrahvaste usuliste riitustena. Arusaadav, et Jehoova keelas oma rahval, juutidel, paganaid selles osas järgida (3. Moosese 19:28). Jumala omandrahvana olid juudid nõnda kaitstud väärusu allakäinud tavade eest (5. Moosese 14:2).
Kristlik vabadus
Kristlased pole Moosese Seaduse all, kuid selles toodud põhimõtted käivad ka kristliku koguduse kohta (Koloslastele 2:14). Neil on küll võimalik sobilikkuse piires väljendada oma isikupära ning end kaunistada, kuid säärasel vabadusel on ka omad piirid (Galaatlastele 5:1; 1. Timoteosele 2:9, 10; 1. Peetruse 2:16).
Paulus kirjutas tekstis 1. Korintlastele 6:12: „Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu.” Paulus mõistis, et tema vabadus kristlasena ei anna talle voli teha mida tahes, teistega arvestamata. Armastus oli see, mis mõjutas tema käitumist (Galaatlastele 5:13). Paulus innustas, et „ükski ei vaataks selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele” (Filiplastele 2:4). Tema omakasupüüdmatud vaated on suurepäraseks eeskujuks igale kristlasele, kes kaalub mõnd keha kaunistamise moodust.
Kaalumist väärivad Piibli põhimõtted
Kristlaste ülesanne on kuulutada ja õpetada head sõnumit (Matteuse 28:19, 20; Filiplastele 2:15). Seejuures ei soovi kristlane mitte millegagi takistada teistel seda sõnumit kuulamast, ka oma välimusega mitte (2. Korintlastele 4:2).
Kuigi sellised kaunistustavad nagu rõngastamine ja tätoveerimine on mõnede silmis populaarsed, peaks kristlane endalt küsima: Missugust reageeringut tekitaksid sellised kaunistused minu elukohas? Kas mind seostataks mingite ühiskonna äärmuslike rühmitustega? Isegi kui need ei häiriks minu südametunnistust, kuidas suhtuksid minu keharõngastesse ja tätoveeringusse teised koguduseliikmed? Kas nad võtaksid neid kui tunnistust „maailma vaimust”? Kas võiksid need heita kahtlust minu mõistlikkusele? (1. Korintlastele 2:12; 10:29–32; Tiitusele 2:12.)
Mõnede kehakaunistusmoodustega kaasneb tõsine terviserisk. Tätoveerimine ebasanitaarsete nõeltega võib nakatada hepatiiti ja HI-viirusesse. Kasutatud värvained võivad põhjustada nahahaigusi. Rõngastamisega kaasnevate tüsistuste ravi võib kesta kuid ja see võib olla üsnagi valulik. See võib põhjustada ka veremürgitust, verejooksu, vereklompe, närvikahjustusi ja tõsiseid nakkusi. Lisaks on paljude protseduuride tagajärgi hiljem üsna keeruline kõrvaldada. Näiteks olenevalt tätoveeringu suurusest ja värvist võib selle eemaldamine nõuda mitut kallist ja valulist laserravi seanssi. Rõngastamine võib jätta eluaegsed armid.
Selliste riskantsete sammude astumine on igaühe isiklik otsus. Ent kes soovib rõõmustada Jumalat, tunnustab seda, et kristlaseks saades loovutame end Jumalale. Meie ihu on Jumalale antud elav ohver (Roomlastele 12:1). Seepärast ei vaata küps kristlane oma kehale kui ainuomandile, mida võib oma suva järgi kahjustada. Iseäranis kogudust juhtivad vennad peaksid olema harjumustes mõõdukad ning mõistlikud (1. Timoteosele 3:2, 3).
Kui kristlased arendavad ja ilmutavad Piibli põhjal kujundatud mõistlikkust, aitab see vältida äärmuslikke ja masohhistlikke tavasid selles maailmas, mis on nii lootusetult „võõrdunud Jumala elust” (Efeslastele 4:18). Sääraste kristlaste mõistlikkus on näha kõigile inimestele (Filiplastele 4:5, UM).
[Allmärkus]
^ lõik 5 On suur vahe, kas lõikus tehakse meditsiinilistel ja esteetilistel eesmärkidel või keha vigastamise nimel, mis on levinud eelkõige teismeliste tüdrukute seas ja tuleneb ennasthävitavast käitumisest. Viimane on tihti raske hingehäda või väärkohtlemise sümptom, mis võib nõuda professionaalset abi.