Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui kemikaalid teevad haigeks

Kui kemikaalid teevad haigeks

Kui kemikaalid teevad haigeks

PALJUD keemilise mitmiktundlikkusega seotud aspektid on mõistatuslikud. Arusaadavalt on meedikute hulgas haiguse olemuse kohta märkimisväärseid lahkarvamusi. On arste, kes arvavad, et keemilisel mitmiktundlikkusel on füüsilised põhjused; teised jälle usuvad, et selle põhjused on psühholoogilist laadi; samas on ka neid, kes viitavad nii füüsilistele kui psühholoogilistele teguritele. Mõned arstid oletavad, et keemiline mitmiktundlikkus võib kuuluda isegi kombineeritud haiguste klassi. *

Paljude keemilist mitmiktundlikkust põdevate patsientide väitel avaldusid nende tervisehäired pärast esmakordset laiaulatuslikku eksponeeritust mingile mürkainele, näiteks pestitsiidile; teised peavad põhjuseks korduvat või alalist eksponeeritust väiksematele mürkainekogustele. Kui haigetel on keemiline mitmiktundlikkus juba kord avaldunud, reageerivad nad mitmesuguste haigussümptomitega näiliselt täiesti teist laadi kemikaalidele, mida nad varem talusid, näiteks aroomiainetele ja puhastusvahenditele. Sellest ka termin ’keemiline mitmiktundlikkus’. Vaadelgem Joyce’i näidet.

Joyce’il avastati kooliajal peatäid, mistõttu talle pihustati pähe üht putukatõrjemürki. Tema tervis halvenes seejärel ning ta ei talunud enam paljusid kemikaale, mis varem talle halvasti polnud mõjunud. Nende hulka kuulusid majapidamises kasutatavad puhastusvahendid, õhuvärskendajad, aroomiained, šampoonid ja bensiin. „Mu silmad paistetasid kinni ning põsekoobastes tekkis põletik, mis põhjustas niivõrd ägedat peavalu ja nohu, et olin tükk aega haige ... Mul on olnud nii palju kordi kopsupõletik, et mu kopsukude on armistunud otsekui 40-aastase staažiga suitsetajal – mina aga pole iial suitsetanud!” räägib Joyce.

Alalist eksponeeritust väiksemale mürkainekogusele, mida samuti peetakse üheks keemilise mitmiktundlikkuse teguriks, võib tulla ette nii ruumis kui väljas. Ruumiõhu saastatusest tingitud haiguste äkktõus on loonud koguni uue termini ’ruumiõhu sündroom’.

Ruumiõhu sündroom

Ruumiõhu sündroom kerkis päevakorrale 1970-ndatel aastatel, mil energia säästmise nimel hakkasid loomuliku ventilatsiooniga elamuid, koole ja büroosid asendama õhutihedad kliimaseadmetega hooned. Nendes hoonetes ja sisustuses kasutati tihtilugu isolatsioonimaterjale, keemiliselt töödeldud puitu, kergesti aurustuvaid liimaineid ning sünteetilisi kangaid ja vaipu.

Paljudest sellistest toodetest eraldub eriti just uuest peast õhuringlusse väikses koguses võimalikke kahjulikke kemikaale, näiteks formaldehüüdi. Seda probleemi süvendavad veelgi vaibad, millesse imendub mitmesuguseid puhastusaineid ja lahusteid, mis siis pikkamööda õhku erituma hakkavad. „Kõige suuremad ruumiõhu saastajad on mitmesugustest lahustitest eralduvad aurud,” öeldakse raamatus „Chemical Exposures–Low Levels and High Stakes”. Lahustid omakorda „kuuluvad kemikaalide hulka, mis keemiliselt tundlikke patsiente kõige sagedamini mõjutavad”, nenditakse selles raamatus.

Olgugi et enamik inimesi paistab sellistes hoonetes valitseva keskkonnaga toime tulevat, ilmnevad mõningatel haigussümptomid alates astmast ja teistest hingamistrakti haigustest kuni peavalu ning uimasuseni. Kui haiged sellisest keskkonnast lahkuvad, siis üldjuhul kaovad ka sümptomid. Ent mõningatel juhtudel „areneb patsientidel välja keemiline mitmiktundlikkus”, öeldakse briti meditsiiniajakirjas „The Lancet”. Miks siis ühed jäävad kemikaalidest haigeks, teised aga mitte? See on tähtis küsimus, sest nendel, kes paistavad kemikaale hästi taluvat, võib olla raske mõista neid, kes haigeks jäävad.

Kõik me oleme erisugused

On kasulik meeles pidada, et kõik me reageerime eri mõjuritele isesuguselt, olgu need siis kemikaalid, bakterid või viirused. Reaktsioone mõjutavad geneetiline pärand, vanus, sugu, tervislik seisund, tarvitatavad ravimid, põetud haigused ning ka sellised eluviisiga seonduvad tegurid nagu alkoholi-, tubaka- ja uimastitarbimine.

Mis puutub näiteks arstimitesse, siis meie eripära tingib selle, „kas arstim avaldab ravitoimet ja millised on võimalikud kõrvaltoimed”, öeldakse ajakirjas „New Scientist”. Mõnikord võib kõrvaltoime tõsiselt tervist ohustada, koguni surma põhjustada. Üldjuhul vabastavad organismi tavaelus sinna sattunud võõrastest, näiteks rohtudes ja saasteainetes leiduvatest kemikaalidest valgud nimetusega ensüümid. Kui aga need „korda hoidvad” ensüümid on näiteks pärilikel põhjustel, mürkainete kahjustustest või halvast toidusedelist tingituna defektsed, võivad kehavõõrad kemikaalid akumuleeruda ohtliku tasemeni. *

Keemilist mitmiktundlikkust on võrreldud ensüümitalitlusest tingitud häiretega, mida nimetatakse porfüüriaks. Tihti reageerivad teatud porfüüriavormi põdejad keemilistele ainetele alates heitgaasidest kuni aroomiaineteni samamoodi nagu keemilise mitmiktundlikkuse all kannatajad.

Kannatab ka psüühika

Üks keemilise mitmiktundlikkuse all kannataja rääkis ajakirjale „Ärgake!”, et mõned olmekemikaalid põhjustavad uimasust. Ta sõnas: „Olen kogenud isiksusemuutusi – muutunud vihameelseks, erutatuks, ärritatuks, kartlikuks, uniseks ... Sellised sümptomid võivad kesta mõnest tunnist mitme päevani.” Pärast seda on ta otsekui pohmeluses ning teda valdab tugevam või nõrgem depressioon.

Sellised haiguse avaldusvormid on keemilise mitmiktundlikkuse põdejate seas päris tavapärased. Dr. Claudia Milleri sõnul „on enam kui kümmekond maad teatanud, et tuvastatud keemilise eksponeeritusega – kas eksponeeritusega insektitsiididele või ruumiõhu sündroomiga – kaasneb psühholoogilisi probleeme. ... Meile on teada, et lahustele eksponeeritud töölistel on suurem oht kogeda paanikahoogusid ja depressiooni. ... Seepärast on meil tarvis olla äärmiselt ettevaatlikud ning pidada meeles, et organismi kõige tundlikum elundisüsteem keemiliste ainete suhtes võib olla aju”.

Olgugi et keemilise eksponeeritusega võivad kaasneda psühholoogilised probleemid, arvavad paljud arstid, et paika võib pidada ka vastupidine – psühholoogilised probleemid võivad anda tõuke keemilise tundlikkuse tekkimisele. Keemilise mitmiktundlikkuse füüsiliste põhjuste kindlad pooldajad eelmainitud dr. Miller ja dr. Nicholas Ashford tunnistavad, et „psühhosotsiaalsed sündmused, näiteks abikaasa surm või abielulahutus, võivad pärssida immuunsüsteemi talitlust ning luua mõningate inimeste puhul eelsoodumuse muutuda väikestes kogustes kemikaalide suhtes tundlikumaks. Kindlasti on psühholoogiliste ja füsioloogiliste süsteemide omavaheline sõltuvus keerukas küsimus”. Dr. Sherry Rogers, kes ka usub keemilise mitmiktundlikkuse füüsilistesse põhjustesse, tõdeb, et „stress muudab inimese keemiliste ainete suhtes tundlikumaks”.

Kas keemilise mitmiktundlikkuse all kannatajad saavad oma tervise heaks midagi ette võtta või vähemalt haigussümptomeid leevendada?

Abi keemilise mitmiktundlikkuse all kannatajaile

Ehkki keemilist mitmiktundlikkust ei osata ravida, on paljud haiged suutnud oma haigussümptomeid leevendada, kusjuures mõned on saanud jätkata võrdlemisi normaalse elu elamist. Mis on neil aidanud olukorraga toime tulla? Mõnede sõnul on tulnud kasuks see, et nad on järginud arsti soovitust vältida nii palju kui võimalik haigussümptomeid vallandavaid kemikaale. * Keemilist mitmiktundlikkust põdev Judy peab kemikaalide vältimist tõhusaks abinõuks. Epsteini-Barri viiruse vastu ravi saamise ajal oli Judy eksponeeritud liiga suurtele pestitsiidikogustele, mida tema kodus kasutati, mistõttu tal arenes välja keemiline mitmiktundlikkus.

Sarnaselt paljude keemilise mitmiktundlikkuse all kannatajatega reageerib Judy väga mitmesugustele olmekemikaalidele. Seepärast kasutab ta koristustöödel ja pesupesemisel vaid lisanditeta seepe ja söögisoodat. Kõige efektiivsemaks riidepehmendajaks peab ta äädikat. Oma rõivaste ja magamistoa tarbeks on ta valinud vaid looduslikke kiude ja kangaid. Tema mees ei pane keemilisest puhastusest tulnud rõivaid kappi enne, kui need on hästiõhutatavas paigas nädalaid tuuldunud.

Küllap pole keemilist mitmiktundlikkust põdejail tänapäeva maailmas võimalik vältida kõiki kontakte ohtlike kemikaalidega. „American Family Physician” ütleb: „Tihtilugu on keemilise mitmiktundlikkusega seonduvaks tõsiseimaks hädaks keemilist ekspositsiooni vältida üritava haige isoleeritus ja enesessetõmbumine.” Artiklis antakse nõu, et arstliku kontrolli all olevad patsiendid peaksid tööelu ja teistega suhtlemise osas vähehaaval aktiivsemaks muutuma. Ühtlasi peaksid nad lõõgastumist ja hingamistehnikat õppides püüdma paanikahoogusid ja südamepekslemist kontrolli alla saada. Eesmärgiks pole mitte vältida patsientide igasugust kokkupuudet keemiliste ainetega, vaid aidata neil kemikaalidele eksponeeritusega tasapisi kohaneda.

Veel üheks tähtsaks ravimeetodiks on kosutav uni. Keemilise mitmiktundlikkuse all kannatanud David, kelle haigussümptomid on praeguseks praktiliselt kadunud, peab oma tervenemise osaliseks põhjuseks värske õhu rikast magamistuba. Ka keemilist mitmiktundlikkust põdevad Ernest ja tema naine Lorraine leiavad, et „kosutav uni on vältimatu päevase kemikaalidega kokkupuute puhul tõhusaks abiks”.

Õiged toitumisharjumused on teadagi alati olulised, et säilitada või taastada hea tervis. Neid on lausa ülistatud kui „erakordselt tähtsat ennetava tervisehoolduse komponenti”. On täiesti loogiline, et organismi tervise kas või osaliseks taastumiseks peavad selle süsteemid tõhusalt talitlema. Võib-olla on abi toidulisanditest.

Head tervist edendab ka kehaline liikumine. Lisaks aitab higistamine organismil naha kaudu mürkaineid väljutada. Tähtis on ka positiivne meelelaad ja huumorimeel ning tunne, et ollakse armastatud, ja armastuse osutamine teistele. Üks arst määrab kõigile oma patsientidele, kes põevad keemilist mitmiktundlikkust, „armastust ja rõõmsat meelt”. Tõepoolest, „rõõmus süda toob head tervenemist” (Õpetussõnad 17:22, EP 97).

Ent olla armastavate ja rõõmsameelsete kaaslaste seltsis võib olla keemilist mitmiktundlikkust põdejaile tõsine probleem, sest nad ei suuda taluda ei aroomiaineid, puhastusvahendeid, desodorante ega muid igapäevaelus nii tavalisi keemilisi aineid. Kuidas keemilise mitmiktundlikkuse all kannatajad seda kõike silmas pidades toime tulevad? Sama tähtis on ka küsimus, mida teised saavad nende abistamiseks ära teha. Neid küsimusi arutame järgmises artiklis.

[Allmärkused]

^ lõik 2 ”Ärgake!” ei ole meditsiiniajakiri, mistõttu need keemilist mitmiktundlikkust käsitlevad artiklid pole mõeldud mingi meditsiinilise seisukoha propageerimiseks. Nendes lihtsalt tutvustatakse uuemaid avastusi ja seda, mida on arstid ja haiged leidnud selle haigusega toimetulekul kasuliku olevat. „Ärgake!” möönab, et keemilise mitmiktundlikkuse põhjuste, haiguse olemuse ning arvukate haigetele pakutavate ja tegelikult rakendatavate ravimenetluste ja -programmide suhtes ei valitse arstide seas üksmeelt.

^ lõik 12 Ensüümidefitsiidi üldteada näiteks on ensüüm laktaas. Laktaasipuudulikkuse all kannatajad ei suuda kasutada piimas sisalduvat laktoosi, mistõttu nad piimatarbimise järel haigestuvad. On ka inimesi, kellel on juustus ja teistes toiduainetes leiduvat kemikaali türamiini metaboliseeriva ensüümi defitsiit. Kui need inimesed selliseid toiduaineid tarvitavad, võivad nad saada migreenilaadse peavalu.

^ lõik 20 Need, kes kahtlustavad endal keemilist mitmiktundlikkust, peaksid asjatundliku arsti poole pöörduma. Poleks mõistlik võtta oma eluviisis ette radikaalseid ja võib-olla kulukaid muudatusi, ilma et oleks tehtud põhjalikke arstlikke uuringuid. Testidest võib ilmneda, et piisab vaid tühistest muudatustest söögisedelis või eluviisis, et sümptomeid leevendada või koguni kõrvaldada.

[Kast/pilt lk 7]

Kas on vaja nii palju kemikaale?

Me kõik peaksime vähendama eksponeeritust võimalikele mürkkemikaalidele miinimumini. See hõlmab ka meie kodus leiduvaid kemikaale. Raamatus „Chemical Exposures” öeldakse: „Tundub, et ühed kõige tõenäolisemad keemiliste ainete talumatuse põhjustajad ja vallandajad on ruumiõhu saasteained. Ruumiõhus leidub keerukaid segusid sadadest väikestes kogustes ja kergesti lenduvatest orgaanilistest kemikaalidest.” *

Küsigem siis endilt, kas me ikka tõesti vajame sellisel hulgal kemikaale, eriti just pestitsiide ja tooteid, mis sisaldavad kergesti lenduvaid lahusteid. Kas oleme proovinud teisi aineid, mis pole mürgised? Kui aga on hädavajalik kasutada mingit potentsiaalselt ohtlikku kemikaali, siis võtkem kindlasti alati tarvitusele kõik vajalikud ettevaatusabinõud. Lisaks sellele olgem hoolsad hoidma seda turvalises paigas, kust lapsed seda kätte ei saa ja kus eralduvad aurud kahju ei saa tekitada. Ärgem unustagem, et kemikaalide aure võib eralduda isegi tihedalt suletud nõudest.

Teadlikkus kemikaalide suhtes hõlmab ka seda, mida me oma nahale kanname või mis sinna võib sattuda. Paljud kemikaalid, sealhulgas aroomiained, imenduvad naha kaudu vereringesse. Seepärast saabki mõningaid ravimeid viia organismi nahaplaastrite abil. Niisiis, kui nahale satub mingit mürkkemikaali, „on esmaseks ja koheseks protseduuriks kemikaal hoolega nahalt maha pesta”, öeldakse raamatus „Tired or Toxic?”.

Paljud keemilist mitmiktundlikkust põdejad on tundlikud aroomiainete suhtes. 95 protsenti aroomiainetes kasutatavatest kemikaalidest on naftast saadud sünteetilised ühendid. Kasutusel on atsetoon, kamper, bensaldehüüd, etanool, g-terpineen ja veel palju muid ühendeid. Nende ainetega seonduvate terviseriskide kohta on avaldatud palju materjali. Sama peab paika ka õhuvärskendajate koostisse kuuluvate kemikaalide kohta. Õhuvärskendajaid uurivad keskkonnateadlased „käsitlevad neid ruumiõhu saastajatena, mitte parandajatena”, teatab „University of California at Berkeley Wellness Letter”. Õhuvärskendajad ei kõrvalda halba lehka, nad maskeerivad seda.

Raamatus „Calculated Risks” tõdetakse, et „toksikoloogia tähtsamaid käsitusi on see, et mõningatel ekspositsiooni tingimustel on kõik kemikaalid mürgised”.

[Allmärkus]

^ lõik 33 Seda, kuidas kaitsta oma kodu arvukate võimalike mürkainete eest, käsitleti 1998. aasta 22. detsembri ajakirjas „Ärgake!”.