Külaskäik „Venemaa vanimasse linna”

SÕITSIN oma naise Lindaga 1998. aasta juulis tööasjus Moskvasse. Varem me Venemaal käinud polnud, niisiis tahtsime tundma õppida seda maad, selle keelt ja inimesi.

Peagi pärast kohalejõudmist märkasin rohelise viierublase paberraha tagapoolel midagi huvitavat. Seal paistis olevat jõe ääres asuv 14.–15. sajandist pärit tellistest kindlus ning kindluse taga saar ja järv. Nurka oli kirjutatud kohanimi: Novgorod.

Esitasin moskvalastele Novgorodi kohta küsimusi. Kõik, kellega rääkisin, teadsid Novgorodi, kuid ainult üks neist oli seal ise käinud. Sain teada, et see linn asub Moskvast umbes 500 kilomeetri ehk ühe öö rongisõidu kaugusel samas suunas kui Peterburi. Otsustasime abikaasaga sinna sõita.

Sõit Novgorodi

Kuna olin varem Peterburisse pileteid ostnud, teadsin, kus neid müüakse. Piletil oli kirjas meie vaguni- ja kupeenumber. Saabusime jaama ühel eelmise aasta septembrikuu õhtul veidi pärast kella üheksat ning võtsime kohad sisse oma kupees vagunis number 5.

Kolina ja jõnksatustega logises meie vagun edasi. Kuna rong peatus igas peatuses, kestis selline rappumine terve öö. Mõnikord rong peatus ning paari minuti pärast kolises teine rong meist mööda. Möödus veel paar minutit, kui öövaikuses rööpaid vahetati. Kui pidurid lahti lasti, kolises ja ragises meie vagun jälle ning veeres lõpuks ülejäänud rongiga kaasa. Jäin uuesti magama.

Just enne, kui me Novgorodi jõudsime, koputas vagunisaatja meie uksele. Vaatamata sellele et kell oli alles seitse hommikul, oli rongijaam inimesi täis. Kioskist ostsime linnakaardi ja küsisime müüjalt, kui palju maksab taksosõit hotelli. Taksojuht sõidutas meid oma Ladaga 20 rubla eest hotelli üle Volhovi jõe, mida on kujutatud viierublasel.

Taksojuht ütles, et ta pole venelane, kuid tema naine on. Seepärast ta Venemaal elabki. Hotelli administraator tervitas meid ning kirjutas meid sisse, kuigi kell oli alles 7.30. Ta andis meile nõu, kuhu minna. Jalutasime jõe ääres ning sõime seejärel hommikueinet.

 Nägime parki niidetud muru ja pügatud puudega. Jõeäärset promenaadi ääristasid kaunid lillepeenrad. Kuigi Novgorodis oli turiste – nägime, kuidas üks Koreas valmistatud buss turismigruppe kohale tõi –, ei ole see turismilinn. Enamik inimesi, keda me nägime, olid venelased.

Paljud kohalikud elanikud ütlesid, et Novgorod on Venemaa vanim linn. Öeldakse, et see linn on 1100 aastat vana. Novgorodi religioossest pärandist annavad tunnistust kümned vanad kirikud. Kaardi pealt hotelli ümbrusest leidis Linda ühtekokku 25 kirikut.

Kremlist leidsime torni (mitte Moskva Kremlist; „kreml” tähendab vene keeles ’kindlust’), kus oli võimalik isegi päris tippu tõusta. Keerdtreppi mööda sai üles ronida viie rubla eest. Võrdlesin vaadet selle pildiga, mis on viierublase peal. Puud olid vahepeal kasvanud ning kremli müüri jalgtee kohale oli pandud vari. Kuid seal oli seesama Volhovi jõgi, saar ja järv. Rahatähe peal polnud ainult jõge süvendavat kraanat.

Teisel päeval Novgorodis panime tähele midagi erakordset. Kuigi venelased peavad seda linna väikseks, on seal 250 000  elanikku, kellest mõned mäletasid meid ja seda, mida olime eelmisel päeval teinud või öelnud. Olime jäänud meelde hotelli ettekandjale. Ta mäletas, et me soovisime kohvi, mille ta meile välja tõi. Samuti oli tal meeles see, et me ei tahtnud mahla, ning ta ei küsinud järgmisel päeval, kas ta meile mahla toob. Kui palusin tšekki, naeratas ettekandja Olga – kelle nimi mulle meelde jäi – ja ütles mulle otsa vaadates: „Tuba 356, eks ole?”

Pühapäeval jalutas kremlis, üle Volhovi jõe ehitatud jalakäijate sillal, tänavatel ja promenaadil tuhandeid inimesi. Kui Linda silla lähedalt tänavakaubitsejalt popkorni ostma läks, mäletas müüja teda, nagu sa ehk juba arvata võisid.

Kui läksime tagasi torni, et seal uuesti ümbrust vaadata, ütles sissepääsumaksu korjav tüdruk naeratades: „Te käisite eile ka siin. Kuna te juba eile maksite, ei pea te uuesti maksma.”

Kohtusime Novgorodis Davidiga, sõbraga, kellega olime kunagi New Yorgis tutvunud. David oli abiellunud venelanna Aljonaga ning nad elasid nüüd Novgorodis ja käisid seal Jehoova tunnistajate koguduses. Saime Davidiga kokku Detinetsi restoranis, mis on ehitatud kremli müüri ülaosa sisse. Seal serveeriti meile parimat Vene rooga, mida me eales söönud oleme. Kolmekäiguline lõuna (salat, supp, pearoog ning kohv ja magustoit) tundus meile suhteliselt odav.

Novgorod meenub meile linnana, kus on lahked inimesed, kellele me meelde jäime, suurepärane toit, ning kui rikka ajalooga mitmekesine linn, mis teeb ta huvitavaks. See on linn, kuhu me kindlasti tahame tagasi minna. (Kaastöö.)

[Pildid lk 22, 23]

Vene viierublane ja foto samasuguse vaatega Novgorodile

[Pilt lk 23]

Kreml Volhovi jõelt vaadates

[Pilt lk 24]

Jalakäijate sild Volhovi jõel

[Pilt lk 24]

Religiooni on Novgorodis sajandeid tähtsaks peetud