Olen püüdnud teha arukaid valikuid

JUTUSTANUD GUSTAVO SISSON

Kui olin 12, jõudsin otsusele, et minust saab arst, ehkki tegelesin tollal intensiivselt ujumisega. Kuid umbes samal ajal hakkasin ma uurima Piiblit, mistõttu minus tärkas soov saada jumalateenijaks. Mis on saanud minu erisugustest elusihtidest ja huvidest? Kas neid on olnud võimalik ühitada?

AASTAL 1961 hakkas Brasiilias tegutsev Jehoova tunnistajate misjonär Olive Springate minu ema ja minuga Piiblit uurima. Et mu isa, Pôrto Alegres hinnatud arst, sellele vastu seisis, katkestasime uurimise. Kuid Olive säilitas meiega kontakti ning ma taipasin peagi, et õpitu on tõesti tõde. Ent kuna ma tegelesin tol ajal ujumisega, ei lasknud see mul keskenduda vaimsetele asjadele.

Kui olin 19, kohtasin ujumisklubis veetlevat neiut nimega Vera Lúcia ning me hakkasime koos väljas käima. Ema rääkis talle meie usulistest tõekspidamistest ning temas tärkas nende vastu huvi. Niisiis astusin kontakti Olive’iga, kes Vera Lúcia isa vastuseisust hoolimata meiega Piiblit uurima hakkas.

Vera Lúcia jätkas uurimist ning tegi Piibli tundmises edusamme. Ta koguni hakkas ujumisklubi töötajatega piibliuurimisi läbi viima. Mina aga keskendusin samal ajal ettevalmistustele saabuvateks üleriigilisteks ujumisvõistlusteks.

Kui olime juba üle aasta Piiblit uurinud ja kristlikel koosolekutel käinud, hakkas Vera Lúcia isa kahtlustama, et midagi on toimumas. Kui me ühel päeval koosolekult koju tulime, ootas ta meid ning nõudis, et me ütleksime, kus me oleme olnud. Kostsin, et käisime kristlikul koosolekul ning et kuigi religioonil pole tema silmis ehk mingit tähtsust, on see meile elu ja surma küsimus. Ta ohkas ja lausus: „Noh, kui see on elu ja surma küsimus, tuleb mul lihtsalt olukorraga leppida.” Sellest päevast peale tema suhtumine muutus ning kuigi temast ei saanud Jehoova tunnistajat, sai temast hea sõber ja kaaslane hädaajal.

Valikute tegemine

Olin otsustanud pärast riiklikke meistrivõistlusi võistlusujumisele lõpu teha, ent vabastiili 400 ja 1500 meetri distantsi kaks võitu ja Brasiilia rekord tagasid mulle pääsu  1970. aasta Panameerika mängudele Colombias Calis. Kuigi Vera Lúcia oli minu mineku vastu, hakkasin mängudeks valmistuma.

Et Calis läks mul ujumine edukalt, küsisid treenerid, kas tahan hakata valmistuma olümpiamängudeks. Mõtlesin oma lõpetamata õpingutele arstiteaduskonnas ning õpitud imelistele tõdedele Jehoova eesmärkide kohta ning viskasin peast mõtte jätkata ujujakarjääri. Sellest ajast alates hakkasin tegema kiireid vaimseid edusamme. Aastal 1972, mil Saksamaal Münchenis toimusid olümpiamängud, sümboliseerisime Vera Lúciaga oma pühendumist Jehoovale veeristimisega. See innustas ema taas Piiblit uurima ning hiljem ristiti ka tema.

Pärast ema ristimist isa vastupanu ägenes. Lõpuks meie perekond purunes ning et ma veel ülikoolis õppisin, tuli meil ajada läbi ema väikese pensioniga ja maja müügist saadud summadega. Sellest tingituna lükkasime Veraga pulmad edasi. Tegelikult aitasid mind otsuste langetamisel isalt saadud kasulikud õppetunnid. Tal oli tavaks öelda: „Ära karda teistest erineda” ning: „Enamikul ei pruugi alati õigus olla.” Üks tema lemmikütlusi kõlas: „Mehe väärtust mõõdetakse selle järgi, mis ta teistele annab.”

Jehoova tunnistajana olen saanud isa oivalisi nõuandeid ellu rakendada. Olin ta voodi kõrval, kui ta 1986. aastal suri. Meist olid taas sõbrad saanud ning me pidasime üksteisest lugu. Usun, et ta tundis minu üle uhkust, oli ju minust saanud arst nagu temagi.

Vahepeal, aastal 1974, olin lõpetanud meditsiiniõpingud. Olin otsustanud hakata üldarstiks, ent kui hiljem asja üle põhjalikumalt järele mõtlesin, jõudsin otsusele, et saaksin kirurgina oma kristlikele vendadele rohkem kasulik olla (Apostlite teod 15:28, 29). Niisiis võtsin endale selle tõsise ülesande ning pühendasin järgmised kolm aastat kirurgiks valmistumisele.

Ränk õiguslik lahing

Olin seotud äärmiselt kurva juhtumiga, kus 15-aastasel Jehoova tunnistajast tütarlapsel tekkis sisemine verejooks. Ta oli kahvatu ja ta vererõhk oli ebanormaalselt madal, ent ta oli teinud kindla otsuse mitte nõustuda verd vastu võtma. Pärast veremahu suurendamist teostasin endoskoopia ning pesin kahjustatud ala jahutatud soolalahusega, et tõkestada veritsust. Algul tema seisund paranes, ent 36 tunni pärast, olles intensiivravi osakonnas, tekkis tal ootamatult taas verejooks. Kõigist jõupingutustest hoolimata ei suutnud ametis olnud arst verejooksu tõkestada ja veremahtu säilitada ning tütarlaps suri.

Pärast seda juhtumit katkestas eetikakomisjon minu internatuuri ning andis minu asja regionaalsele meditsiinikomisjonile arutamiseks. Mind süüdistati meditsiinieetika koodeksi kolme punkti rikkumises, mistõttu sattus ohtu minu arstilitsents ja sellest tulenevalt ka elatis.

Komisjon seadis tingimuseks, et mul tuleb 30 päeva jooksul kirjalikus vormis kaitsekõne esitada. Minu advokaadid valmistasid ette õiguslikud ja konstitutsioonilised põhjendid, mina aga valmistasin ette tehnilise kaitse, kusjuures mind abistas kohalik haiglasidekomitee – rühm Jehoova tunnistajaid, kelle sihiks on edendada haigla ja patsiendi vahelist koostööd. Erialakomisjon esitas mulle arutluse käigus põhiliselt küsimusi, mis puudutasid minu kui arsti ja Jehoova tunnistaja positsiooni. Minu kaitse aga rajanes peaasjalikult meditsiinilistel ja teaduslikel argumentidel ning tunnustatud kirurgide raportitel.

Esitatud tõendusmaterjal kinnitas seda, et patsient keeldus vereülekandest ning et mina ei olnud kuidagi selle otsuse tegemist mõjutanud. Ka selgus kohtuliku arutelu käigus, et neljast arstist, kellega konsulteeriti, olin mina ainuke, kes vastavalt patsiendi  soovidele ja tema haigusseisundile mingit ravimenetlust rakendas.

Seejärel anti minu kohtuasi üle komisjonile, kes plenaaristungil hääletama pidi. Esitasin seal kümneminutise suulise kaitsekõne, kus ma nagu eelmises kirjalikus kaitsekõneski keskendusin ainult meditsiinilistele aspektidele. Pärast minu ülekuulamist mainisid kaks komisjoniliiget, et kuigi ma polnud kasutanud vereülekandeid, oli minu määratud ravil kindel teaduslik alus. Üks teine arst rõhutas seda, et vereta ravi on tõhus ning et sellega kaasneb vähem surmajuhte. Viimasena sõna võtnud komisjoniliige ütles, et küsimuse keskmes pole mitte see, kas vereülekanded on hea meditsiiniline ravi või mitte. Probleem seisneb hoopis selles, kas arst võiks sundida oma patsiendile peale ravi, mida see ei soovi. See komisjoniliige oli arvamusel, et arstil pole sellist õigust. Niisiis, häälteenamusega kaksteist kahe vastu otsustas komisjon kõik süüdistused tühistada ja seega mind õigeks mõista.

Patsiendi õiguste kaitsmine

Mõned juhtivad meedikud on taotlenud kohtulikku korraldust, mis sunniks Jehoova tunnistajaist patsiente nõustuma vereülekannetega, seetõttu olen aeg-ajalt esitanud kohtulikel arutlustel tõendusmaterjali, mis on aidanud selliseid korraldusi tühistada. Üks kohtuasi puudutas Jehoova tunnistajat, kelle söögitoru veresooned olid paisunud, nii et selle tagajärjel tekkis tal tõsine maoverejooks. Kui ta haiglasse toodi, oli tal juba tugev aneemia – tema hemoglobiini kontsentratsioon oli 4,7 grammi detsiliitri kohta. * Algul ei avaldatud talle survet nõustuda verd vastu võtma ning ta sai vaid üldtugevdavat ravi.

Kuid pärast nädalast haiglasolekut üllatas seda patsienti kohtuametniku külaskäik, kellel oli kaasas korraldus teha vereülekanne. Selleks ajaks oli tema hemoglobiini arv tõusnud 6,4 grammini detsiliitri kohta ning ta tervislik seisund oli stabiilne. Paistab, et kohtunik oli langetanud oma otsuse esimese hemoglobiiniarvu, aga mitte teise, kõrgema põhjal.

Appi tuli haiglasidekomitee. Patsient palus mind, et ma ta läbi vaataksin. Tegin seda, misjärel mul õnnestus ta paigutada teise haiglasse, kus tal oli võimalus saada vereta ravi. Samal ajal vaidlustasid patsiendi advokaadid kohtu korralduse teha patsiendile vereülekanne.

Mind kutsuti kohtulikule arutelule, kus kohtunik päris minult patsiendi seisundi järele. Arutelu käigus volitas ta mind seni, kuni kohtuliku korralduse paikapidavust kaalutakse, patsiendi ravimist jätkama. Ajaks, mil algas uus kohtulik arutelu, oli patsiendi seisund paranenud ning ta oli haiglast välja kirjutatud. Kui mind taas tunnistusi andma kutsuti, käskis haigla jurist mul tõestada, et minu soovitatud ravil on teaduslik alus. Tema hämmelduseks näitasin ma üht meditsiiniajakirja artiklit, mis sellist ravi soovitas ja mille oli avaldanud seesama haigla, mida tema esindas!

Kui loeti ette kohtuotsus, oli meil rõõm kuulda, et meie seisukoht kasutada ravimenetlust, mis välistab vereülekanded, on õigeks tunnistatud. Haiglale tehti korraldus katta kõik kulud, sealhulgas kohtukulud. Ehkki haigla kaebas asja edasi, jäi ta taas kaotajaks.

Hoolitsemine perekonna eest

Ajast, mil minust sai Jehoova tunnistaja, on Vera Lúcia mind toetanud kui tubli naine ja meie laste suurepärane ema. Kuidas on ta suutnud kõigi nende raskustega toime tulla, kodust majapidamist korraldada ja nüüdseks hea vaimsusega noorukiteks sirgunud laste eest hoolitseda aidata? Seda on võimaldanud tema sügav armastus Jehoova ja kristliku teenistuse vastu.

 Oleme lapsevanematena teinud oma lastele juba päris väiksest peast selgeks Piibli õpetused ja põhimõtted. Kiirest elutempost hoolimata oleme püüdnud olla igal aastal mõni kuu täisajalises teenistuses. Ka üritame kõigest väest pidada kinni ajakavast, mis hõlmab korrapärast piiblilugemist, igapäevast piibliteksti arutelu ning kristliku teenistuse käigus oma uskumuste jagamist teistele. Viimasel ajal on meie pere juhatanud sageli 12 piibliuurimist nädalas inimeste juures, kes pole Jehoova tunnistajad.

Samuti oleme Vera Lúciaga üritanud kaasata poegi meie tegemistesse, pidades samas lugu nende isiklikest eelistustest. Arvame, et õige vanemlik hoolitsus eeldab kolme põhiasja. Esiteks, õiget Jumala Sõnal Piiblil põhinevat õpetust. Teiseks, õiget eeskuju, mis näitab lastele selgelt, et nende vanematel on terve jumalakartus. Ja kolmandaks, õiget seltsingut igas vanuses ja sotsiaalses seisundis kristlastega, kes oma mitmekülgseid andeid ja võimeid pere teiste liikmetega jagada võivad. Oleme abikaasaga seadnud eesmärgiks seda kõike oma pereliikmetele võimaldada.

Kui vaatame koos naisega peaaegu 30 aastat kestnud Jehoova teenistusele tagasi, võime kõhklemata öelda, et Jehoova on andnud meile parima elu ning palju rõõme ja õnnistusi. Ehkki ma olümpiamängudele ei jõudnud, ujun ma ikka veel heal meelel mitu kilomeetrit nädalas. On tõsi, et tulenevalt arstiametist ja sellest, et olen Jehoova tunnistaja, on elutempo ülikiire, ent mulle on pakkunud suurt rahulolu see, et olen saanud aidata oma kristlikel vendadel ja õdedel katsumustele vastu panna ja Jumalat edasi teenida.

Minult päritakse tihti, kas mulle ei tee muret see, et Jumala uue elukorralduse saabudes ja haiguste kadudes jään ma oma tööst ilma. Vastan, et olen esimene, kes juubeldab rõõmust, kui ’jalutu hüppab otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab’ ning „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24; 35:6).

[Allmärkus]

[Pildid lk 15]

Patsienti opereerimas

[Pildid lk 15]

Koos Vera Lúciaga ning koos perega Piiblit uurimas