Sisetunde küsimus
Sisetunde küsimus
KLASSIKAKS saanud 1944. aasta film „Arseen ja vanad pitsid” jutustab, kuidas mitu eakat meest äkitselt sureb, olles joonud leedriveini, kuhu oli lisatud arseenikut. Selles filmis kajastub üldlevinud ettekujutus, et tavapäraselt on arseenik kiiretoimeline surmav mürk. Tegelikult ei põhjustanud selles filmis kujutatud ootamatut surma mitte arseenik, vaid strühniin ja tsüaniid, mida samuti veini sisse oli segatud.
„Arseeniku mürgistusnähud pole üldjuhul ägedad,” kirjutab dr. Robert E. Gallagher ajakirjas „The New England Journal of Medicine”. Ent ta lisab, et „saastatud joogiveest ja tööstusmürkidest põhjustatud arseenimürgistus on maailma paljudes paikades tõsine rahvatervise probleem, luues eelsoodumuse väga mitmesugustele haigustele, kaasa arvatud naha-, põie-, kopsu- ja maksavähk”.
Arvestades eeltoodud teavet, on mõistetav, et tavaliselt ei tuleks meedikutel mõttessegi kasutada ravivahendina arseenikut. Ent pöörakem tõsist tähelepanu järgmisele kogemusele Kanadast. Pangem tähele, kuidas põrkusid patsient Darlene’i ning tema arstide, õdede ja farmatseudi sisetunded, kui ravimeetodiks pakuti algul vereülekannet, siis aga arseenikut. Darlene jutustab oma loo.
„Mais 1996 hakkasid mulle tegema muret tõsised verevalumid, verejooksud ja ebatavaline igemete veritsemine. Hematoloog dr. John Matthews Ontariost Kingstonist pani mu haigusele diagnoosiks ägeda promüelotsüütleukeemia. Pärast mitmesuguseid teste, kaasa arvatud luuüdidiagnostika, andis dr. Matthews väga lahkelt haiguse ja ravi kohta selgitust. Tavapärasesse raviplaani kuulub verevahetus koos kemoteraapiaga, ent Piibli põhjal kasvatatud sisetunne ei lubanud mul vereülekannetega nõustuda.
Arstid toimisid arukalt ega raisanud kallist aega minu ümberveenmiseks, vaid uurisid, millist teist ravimenetlust võiks rakendada. Teisendatud ravimeetod hõlmas A-vitamiini derivaadi kasutamist koos võrdlemisi intensiivse kemoteraapiaga. Leukeemia küll taandus kolmeks kuuks, ent ägenes seejärel veelgi. Ajutursest tingitud peavalud olid talumatud. Peale selle oli mul kujunenud välja ravimresistentsus. Siis teatas arst meile, et mind saab ravida vaid vereülekannetega. Meile öeldi, et mul on jäänud elada napilt kaks nädalat.
Järgnesid palavikulised päevad järjekordsete veretestidega, juristi juures käimistega testamendi asjus ning matusekorraldustega. Sel ajal rääkiski dr. Matthews meile ühest ebatavalisest promüelotsüütleukeemia ravimeetodist, mida hiina arstid olid edukalt rakendanud ning millest teatasid sellised tunnustatud teadusajakirjad nagu „Blood” ja „Proceedings of the National
Academy of Sciences”. See arst koos oma kolleegiga oli uuringute käigus ühest meditsiiniajakirjast lugenud, et „arvatavasti üllatab see paljusid, et ägeda promüelotsüütleukeemia raviks on edukalt kasutatud piiratud toksilisusega arseentrioksiidi intravenoosses vormis”.Nüüd oli kaks võimalust – kas minna vastuollu oma sisetundega ja nõustuda vereülekandega või kasutada seda vähetuntud ravimeetodit arseenikuga. Valisin arseenikuravi. * Mul polnud veel aimugi, milliseid sisetundekonflikte see tekitab arstides, õdedes, farmatseudis ja ka haiglaametnikes.
Järgnevalt konsulteeris haigla seadusandjatega küsimuses, kas arseentrioksiidi kasutamine võiks kõne alla tulla. Alles seejärel võidi anda selliseks ravimenetluseks luba. Kuna farmatseudi sisetunne pidas sellise ravimeetodi ohutust küsitavaks, polnud ta algul valmis koostööd tegema. Minu raviarstidel dr. Matthewsil ja dr. Galbraithil tuli teha ravimenetluse kohta veenvaid ja kindlaid esitlusi. Kui haiglaametnikud ja farmatseut olid saanud lõpuks piisavalt meditsiinilisi tõendeid sellise ravimenetluse kohta, arvasid nad, et võivad koostööd teha.
Farmatseut nõustus seda arseeniühendit valmistama ja soonesiseseks kasutuseks steriliseerima. Nüüd aga ei lubanud meditsiiniõdede sisetunne neil paigaldada kotti kahtlase intravenoosse vedelikuga. Nad vaatasid pealt, kuidas arstid ise paigaldasid mitu ühikut lahust. Õed käisid mulle peale, et ma nõustuksin verd vastu võtma, sest nad olid kindlad, et ma suren. Seetõttu tuginesin nende professionaalsusele ja palusin neil pidada lugu minu keeldumisest verest süümelistel kaalutlustel. Väljendasin oma tänumeelt, embasin neid ja palusin neil oma tunded kõrvale jätta. Säilitasime head suhted. Arseentrioksiidi ravi jätkus kuus kuud ning ma toibusin hästi. Seejärel tegid arstid otsuse, et järelravi võiksin ma saada kodus.
Lepiti kokku, et koduvisiite hakkavad tegema Victoria ordu haiglaõed, kes osutavad koduseid raviteenuseid. Taas kerkis esile sisetunde küsimus. Ka nemad tõrkusid lahust manustamast. Olukorda tõid pöörde koosolekud, kirjad ja artiklid tunnustatud meditsiiniajakirjadest. Nüüd olid õed valmis koostööd tegema. Septembris 1997 minu ravi lõpetati.
Muidugi võib see vähivorm taas ägeneda. Arsti sõnul elan ma otsekui viitsütikuga pommil. Ent ma olen õppinud tundma rõõmu iga uue päeva üle ega jäta kunagi hooletusse jumalakummardamist ning ülesannet jagada usinalt Piiblil põhinevat lootust aja kohta, mil „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24).”
Meedikuil lasub vastutusrikas ülesanne anda kvaliteetset arstiabi. Üldiselt suhtuvad nad sellesse tõsiselt ning määravad vastavalt oma pädevusele ja momendi teadmistele kohusetundlikult ravi. Nagu see kogemus näitab, saavad arstid, õed ja teised meditsiinitöötajad palju korda saata, kui jäävad paindlikuks ning arvestavad informeeritud täiskasvanud patsiendi veendumuste ja sisetundega.
[Allmärkus]
^ lõik 8 Seda kogemust edasi andes ei kiida „Ärgake!” heaks mingit konkreetset ravimivormi ega ravimenetlust.
[Pilt lk 20]
Darlene Sheppard