Hiiglaslikku kasvu, pikajalgsed ja elegantsed kaelkirjakud

„ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT

HALLID graniitrahnud olid varasel koidikutunnil niisked ja külmad. Käes plekk-kruusid kuuma teega, seadsime end suurte kivide vahel sisse ning suunasime oma pilgud allapoole Aafrika rohtlale. * Meie kannatlikkus sai tasutud. Nägime hommikuhahetuses hiiglaslikku kasvu, pikajalgseid ja elegantseid kaelkirjakuid, kes kergel sammul üle lagendiku kõndisid. Nagu aegluubis astusid nad graatsiliselt oma kargutaolistel jalgadel, pikk painduv kael õõtsumas justkui purjelaeva mast tuules. Suutsime vaevu hingata. Milline võrratu vaatepilt!

Laskmata end meist häirida, pöördusid nad ühel sammul lopsakasse akaatsiasallu ning küünitasid oma kaela kõrgele asteldega kaetud okste poole. Õrnalt ja ettevaatlikult tõmbasid need suursugused hiiglased oma pika keelega väikseid rohelisi lehti. Seal kõrgel üleval pistsid nad oma pea kangurlindlaste pesade keskele ja näksisid muretult lehti. Linnud lõid nende pikakaelaliste sissetungimise pärast aga kõva lärmi. Suurest kisast ehmununa suundus kari aeglaselt ja väärikalt teiste puude juurde.

Kiired ja graatsilised

Neil, kes on näinud kaelkirjakuid loomaaias, kus nende kael üle puuri ääre kõrgub, võib olla raske ette kujutada nende loomade tõelist ilu ja graatsiat, kui nad vabalt mööda Aafrika savanni jooksevad. Kaelkirjakute liigutused on graatsilised ja sujuvad. Kui nad mööda savanni galopeerivad, on tunne, nagu võiksid need õrnad loomad komistada isegi kõige väiksema takistuse taha ja pikali kukkuda. Tegelikult on suur, kuni 1300 kilogrammi kaaluv isasloom kindla sammuga ja väle jooksja ning võib saavutada kiiruse ligi 60 kilomeetrit tunnis.

 See huvitav loom elab ainuüksi Aafrikas. Tema suursugususe ja rahuliku loomuse tõttu on teda tore vaadata. Kaelkirjaku pikkade ja kitsaste kõrvadega ning kahe väikse, sametise naha ja mustade karvadega kaetud sarvega pead võib pidada ainulaadseks ja lausa võluvaks. Tema silmad on väga suured ja tumedad ning neid kaitsevad pikad kaarduvad ripsmed. Kui see pika kaelaga loom oma pilgu avarat vaadet pakkuvast kõrgusest kaugusesse suunab, on tema näol uudishimulik ja süütu ilme.

Vanadel aegadel hinnati kaelkirjakut tema kauni välimuse ning ujeda, vaikse ja rahumeelse olemuse tõttu. Noori kaelkirjakuid, kes sümboliseerisid riikidevahelist rahu ja heatahtlikkust, kingiti valitsejatele ja kuningatele. Aafrika muistsetel seinamaalingutel võib veel praegugi näha tuhmunud kaelkirjakuportreesid.

Kõrgekasvuline

Kaelkirjak on kõige kõrgekasvulisem loom. Täiskasvanud isaslooma kasv sõrgadest sarvedeni võib olla viis ja pool meetrit. Muistse Egiptuse hieroglüüfkirjas märgiti kaelkirjakuga verbi ’ennustama’ või ’ette kuulutama’, mis näitab selle looma tohutu kõrget kasvu ja kaugelenägemise võimet.

Sebrade, jaanalindude, impalate ning teiste Aafrika savannielanike seas on kaelkirjak justkui elav vahitorn. Tänu kõrgele kasvule ja suurepärasele nägemisele ulatub tema pilk kaugele ning ta märkab varakult igasugust lähenevat ohtu. Niisiis pakub kaelkirjakute selts teistele loomadele mingil määral turvatunnet.

Imeliselt kavandatud

Kaelkirjak on kavandatud suurepäraselt selleks, et saada kätte lehti kõige kõrgematelt okstelt, milleni ei ulatu ükski teine loom peale tema ja elevandi. Tänu ainulaadselt kavandatud haardevõimelisele ülahuulele ja painduvale keelele saab ta tõmmata õrnalt lehti okstelt, mis on täis nõelteravaid astlaid.

 Kaelkirjakud võivad süüa päevas ära umbes 30 kilogrammi rohelisi taimi. Kuigi nad söövad erisuguseid taimi, eelistavad nad Aafrika savannides kasvavaid astlalisi akaatsiaid. Isasloom võib sirutada oma keele 42 sentimeetri kaugusele, et sellega toitu kätte saada. Tema kael on erakordselt painduv. Tänu sellele saab ta pöörata ja kallutada oma pikka pead, kui ta ettevaatlikult puu ülemiste okste vahel manööverdab.

Kõrgelt söödavat leida pole kaelkirjaku jaoks raske, kuid hoopis teine asi on veejoomine. Jõudnud joogikoha juurde, peab ta aeglaselt oma eesjalad harki ajama ning seejärel veeni küünitumiseks mõlemaid põlvi kõverdama. Sellises kohmakas asendis sirutab kaelkirjak oma pikka kaela nii palju kui võimalik, enne kui ta jooma saab hakata. Õnneks ei pea kaelkirjak sageli jooma, sest tihti saab ta piisavalt vedelikku mahlakatest lehtedest.

Kaelkirjaku kaelal ja külgedel on valgetest kitsastest joontest võrgustik, mis moodustab lehekujulisi mustreid. Kaelkirjakute värvus varieerub kuldpruunist ereda kastanpruunini ja isegi mustani. Aastatega muutub kaelkirjaku karvkate tumedamaks.

Kooselu

Kaelkirjakud on seltsivad loomad, kes elavad 2 kuni 50 loomast koosnevas ebapüsivas karjas. Kaelkirjaku tiinusaeg kestab 420 kuni 468 päeva, misjärel ta toob ilmale kaks meetrit kõrge poja. Sündides prantsatab kaelkirjakupoeg sõna otseses mõttes alla rohkem kui kahe meetri kõrguselt ja seda veel pea ees! Kuid juba veerand tunni pärast on täiesti terve poeg end jalule ajanud ja imeb emapiima. Kahe-kolme nädala möödudes hakkab poeg instinktiivselt akaatsiapuude õrnu oksatippe näkitsema ning peagi on ta piisavalt tugev, et emaga sammu pidada.

Kaelkirjakupoeg on oma vanemate miniatuurne koopia. Kuigi kaelkirjaku mõõdupuude järgi on ta lühike, on ta siiski pikem kui enamik inimesi. Tore on vaadata kaelkirjakupoega, kes seisab uudishimuliku ja kartmatuna oma kõrgekasvulise ema valvsa pilgu all.

Väiksed kaelkirjakupojad kogunevad „lasteaedadesse”, kus nad puhkavad, mängivad ja ümbritsevat jälgivad. Vastsündinud kaelkirjakupoeg kasvab uskumatult kiiresti. Poole aasta jooksul võib ta kasvada terve meetri ning aasta jooksul kaks korda nii palju. Vaid ühe nädala jooksul võib ta kasvada 23 sentimeetrit. Kaelkirjakuema kaitseb oma poega kiivalt, ja kuigi ta lubab sellel endast veidi kaugemal ringi uidata, on tal tänu heale nägemisele oma pojaga kogu aeg visuaalne kontakt.

Tänu silmapaistvale suurusele, väledusele ja väga heale nägemisele on tal vähe looduslikke vaenlasi peale lõvi. Paraku on inimene see, kes on neile kaunitele olevustele jahti pidanud ning neid suurel hulgal tapnud. Kuna seda rahumeelset looma on järeleandmatult jahitud  tema kauni naha, maitsva liha ja sabatuti pikkade mustade jõhvide pärast, millel on mõningate arvates müstiline jõud, on tema tulevik ebakindel. Kaelkirjak, keda kunagi oli paljudes Aafrika paikades rohkesti, võib nüüd suhteliselt turvaliselt elada vaid rahvusparkides ja kaitsealadel.

Kuid need, kes tulevad Aafrikasse safarile, võivad veelgi näha pikakaelalisi kaelkirjakuid vabalt savanni mööda jooksmas. Seal võib ka näha, kuidas nad astlaliste akaatsiapuude lehti söövad või lihtsalt kaugusesse vaatavad, nagu neil kombeks on. See omapäraselt kauni kuju ja leebe loomusega suurepärane olevus on tõesti imeliselt kavandatud ning tõendab seda, et kõigeväelisel Jumalal Jehooval on geniaalne loomisvõime ja et ta on ainulaadne isiksus (Laul 104:24).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 18]

PIKAKAELALINE IME

Mõni võib arvata, et kaelkirjaku veider kehakuju ja tohutu suurus tekitavad talle probleeme. Võib näida võimatuna, et nii kõrge kasvu ja pika kaela juures veri kõigi kehaosadeni jõuaks. Näiteks kui kaelkirjak oma pea langetab, peaks veri gravitatsioonijõu tõttu pähe tulvama. Ja kui kaelkirjak oma pea üles tõstab, peaks veri kiiresti südamesse voolama ning loom teadvuse kaotama. Ent seda ei juhtu. Miks?

Kaelkirjaku vereringesüsteem on tõepoolest imeliselt loodud, see on kavandatud vastavalt looma ainulaadsele kujule ja suurusele. Kaelkirjaku süda on erakordselt suur ning peab kõvasti pumpama, et veri jõuaks ajusse, mis paikneb südamest umbes kolme ja poole meetri kõrgusel. Tema 7 sentimeetri paksuste seintega lihaseline süda teeb minutis kuni 170 lööki, tekitades süstoolse vererõhu, mis on kolm korda kõrgem kui inimesel. Et sellist rõhku taluda, peavad nii unearter, mis varustab verega aju, kui ka kaelaveen, mis viib vere südamesse tagasi, olema laiad. Nende veresoonte diameeter ongi rohkem kui 2,5 sentimeetrit ning neid tugevdab kõva ja elastne kude, mis teeb nad elastseks ning tugevaks.

Kui kaelkirjak oma pea langetab, takistavad verd ajusse tagasi tulvamast klapid kaelaveenis. Aju alaosas voolab veri suurest unearterist imevõrgustikku ehk väikeste veresoonte võrgustikku, kus kaelkirjaku pea langetamisest tingitud kiire verevool ajju aeglustub. See võrgustik reguleerib vererõhku ja kaitseb aju võimsa veretulva eest. Kui kaelkirjak pea langetab, siis väikesed veresooned laienevad, kui ta aga pea üles tõstab, tõmbuvad veresooned kokku, takistades seeläbi vererõhu ohtlikku alanemist, millega võiks kaasneda teadvusekaotus.

Ka kaelkirjaku kael on imeliselt loodud. Teadlased olid üllatunud, kui avastasid, et kaelkirjaku hämmastavalt pikal kaelal on sama palju kaelalülisid kui hiirel või enamikul teistel imetajatel. Kuid erinevalt enamikust teistest imetajatest on kaelkirjakul pikemad, otsekui keraliigendühendustega kaelalülid, mis teevad kaela väga painduvaks. Niisiis saab kaelkirjak oma kaela igale poole painutada ja keerata, et puhastada kõiki kehapiirkondi või toitumisel küünituda akaatsiapuu kõrgete okste järele.