Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lojaalseks jäämine on mulle olnud kõige tähtsam

Lojaalseks jäämine on mulle olnud kõige tähtsam

Lojaalseks jäämine on mulle olnud kõige tähtsam

JUTUSTANUD OLEKSI DAVÕDJUK

See juhtus aastal 1947 Ukrainas meie koduküla Laskivi lähedal Poola piiri ääres. Minu sõber Stepan, kes oli minust vanem, toimetas salaja piiblilist kirjandust Poolast Ukrainasse. Ühel ööl märkas Stepani piirivalvur, kes hakkas teda taga ajama ning tulistas ta surnuks. Kaksteist aastat hiljem avaldas Stepani surm minu elule vapustavat mõju. Hiljem räägin sellest lähemalt.

AASTAL 1932, mil ma Laskivis sündisin, oli meie külas kümme piibliuurijate (nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti) perekonda. Nende hulka kuulusid minu vanemad, kes andsid mulle head eeskuju Jehoovale lojaalseks jäämises kuni oma surmani 1970. aastate keskel. Jumalale lojaalseks jäämine on ka mulle kõige tähtsam olnud (Laul 18:26, UM).

Aastal 1939 algas Teine maailmasõda ning see koht Poola idaosas, kus meie elasime, liideti Nõukogude Liiduga. Olime nõukogude võimu all kuni 1941. aasta juunini, mil sakslased sisse tungisid ja meie kodukoha okupeerisid.

Teise maailmasõja päevil oli mul koolis raskeid aegu. Lapsi õpetati laulma natsionalistlikke laule ja osalema sõjalises tegevuses. Näiteks kuulus sõjalise õpetuse juurde granaatide heitmine. Mina aga keeldusin nii patriootlikke laule laulmast kui ka igasuguses sõjalises tegevuses osalemast. See, et õppisin juba noorena kaitsma Piiblil põhinevaid veendumusi, aitas mul järgnevatel aastatel Jumalale lojaalseks jääda.

Kuna meie koguduse territooriumil oli väga palju Piibli tõest huvitatud inimesi, saadeti meile appi kaks pioneeri ehk täisajalist teenijat. Üks neist pioneeridest, Illja Fedorovõtš, uuris ka minuga Piiblit ning andis mulle teenistuseks väljaõpet. Saksa okupatsiooni ajal küüditati aga Illja natsi koonduslaagrisse, kus ta suri.

Isa võitlus neutraalseks jääda

Aastal 1941 püüdsid Nõukogude valitsusametnikud panna isa kirjutama alla dokumendile, mis näitab, et ta lubab anda sõja toetamiseks raha. Isa ütles, et ta ei toeta kumbagi poolt ning et tema kui tõelise Jumala teenija jääb neutraalseks. Isa nimetati riigivaenlaseks ja talle mõisteti neli aastat vanglakaristust. Kuid vanglas oli ta vaid neli päeva. Miks? Sest tema vangistamisele järgnenud pühapäeval okupeeris Saksa armee selle piirkonna, kus me elasime.

Kui vangivalvurid kuulsid, et sakslased on tulemas, avasid nad vanglauksed ja põgenesid. Väljaspool vanglat lasid aga nõukogude sõdurid enamiku vange maha. Isa ei lahkunud vanglast otsemaid, vaid põgenes hiljem oma sõprade juurde. Sealt saatis ta emale sõna, et see tooks talle tema dokumendid, mis tõestavad, et ta vangistati, kuna keeldus sõjas nõukogude võimu toetamast. Kui isa neid dokumente saksa võimudele näitas, jäeti ta ellu.

Sakslased tahtsid teada kõigi nimesid, kes olid nõukogude võimuga koostööd teinud. Nad sundisid isa neid inimesi üles andma, kuid isa keeldus. Ta selgitas neile, miks ta on neutraalne. Need, kelle nime ta oleks üles andnud, oleks tapetud. Seega jäid tänu isa neutraalsusele ellu paljud inimesed, kes talle selle eest väga tänulikud olid.

Töötame põranda all

Nõukogude väed tulid Ukrainasse tagasi 1944. aasta augustis ning 1945. aasta mais lõppes Euroopas Teine maailmasõda. Pärast seda lahutas raudne eesriie meid, kes elasime Nõukogude Liidu valitsuse all, kogu ülejäänud maailmast. Isegi Poola piiril elavate Jehoova tunnistajatega oli raske ühendust pidada. Julged tunnistajad hiilisid salaja üle piiri ja tulid tagasi mõne väärtusliku „Vahitorni” numbriga. Kuna Laskiv, kus meie pere elas, asus piirist vaid kaheksa kilomeetri kaugusel, kuulsin, milliste ohtudega kullerid kokku puutusid.

Näiteks läks tunnistaja nimega Silvester kaks korda üle piiri ning sai mõlemal korral ilma raskusteta tagasi. Kuid kolmandal korral märkasid teda piirivalvurid ja valvekoerad. Sõdurid käskisid tal peatuda, kuid Silvester jooksis elu eest. Ainuke võimalus koerte eest pääseda oli järve minna. Ta oli terve öö pikkade kõrkjate vahel kaelani vees. Lõpuks, kui patrull tema otsimisest loobus, vaarus Silvester surmväsinuna koju.

Nagu ma varem mainisin, tapeti Silvesteri sugulane Stepan, kui ta piiri ületas. Siiski oli tähtis Jehoova rahvaga ühendust pidada. Tänu julgete kullerite pingutustele saime vaimset toitu ja vajalikku juhatust.

Järgmisel aastal, 1948, ristiti mind öösel kodu lähedal väikeses järves. Need, keda pidi ristitama, kogunesid meie majja, kuid ma ei teadnud, kes nad on, kuna oli pime ning kõik pidi toimuma salajas. Ristimiskandidaadid ei rääkinud üksteisega. Ma ei tea, kes pidas ristimiskõne, kes küsis minult ristimisküsimusi, kui seisime järve ääres, ega seda, kes mind ristis. Aastaid hiljem, kui me ühe hea sõbraga oma ristimisest rääkisime, avastasime, et olime ühel ja samal ööl ristimisel käinud.

Aastal 1949 said Ukraina tunnistajad Brooklynist sõna, milles neid innustati paluma Moskvalt luba kuulutustöö legaliseerimiseks Nõukogude Liidus. Niisiis saadeti NSV Liidu Ülemnõukogule siseministeeriumi kaudu palvekiri. Hiljem paluti Mõkola Pjatohhal ja Illja Babiitšukil sõita Moskvasse, et saada valitsuselt meie palvekirjale vastus. Nad nõustusid ja sõitsid samal suvel Moskvasse.

Ametnik kuulas vendi, kui need meie tööd Piibliga põhjendasid. Vennad selgitasid, et meie tööga täitub Jeesuse ennustus, et „seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile” (Matteuse 24:14). Sellegipoolest ütles ametnik, et riik ei legaliseeri meie tööd mitte kunagi.

Tunnistajad tulid koju tagasi ja pöördusid Ukraina pealinna Kiievisse, et meie tööd Ukrainas legaliseerida. Ka sel korral keeldusid võimud meie palvet täitmast. Nad ütlesid, et Jehoova tunnistajad jäetakse rahule ainult sel juhul, kui nad hakkavad riiki toetama – sõjaväes teenima ning valimistes osalema. Jälle selgitati neile meie seisukohta neutraalseks jääda, nimelt seda, et sarnaselt oma Isanda Jeesuse Kristusega ei kuulu meie sellesse maailma (Johannese 17:14–16).

Varsti pärast seda arreteeriti vend Pjatohha ja Babiitšuk ning neile mõisteti 25 aasta pikkune vanglakaristus. Umbes sel ajal, aastal 1950, küüditati võimude käsul paljud tunnistajad, nende hulgas ka minu isa. Ta mõisteti 25 aastaks vangi ja saadeti 7000 kilomeetri kaugusele Habarovskisse, mis asub kaugel Nõukogude Liidu idaosas.

Siberisse küüditatud

Siis, 1951. aasta aprillis, ründasid nõukogude võimud tunnistajaid läänepoolsetes liiduvabariikides, praeguses Lätis, Eestis, Leedus, Moldovas, Valgevenes ja Ukrainas. Aprillikuu jooksul küüditati Siberisse umbes 7000 tunnistajat, kelle hulka kuulusime ka meie emaga. Sõdurid lihtsalt tulid öösel meie koju ja viisid meid raudteejaama. Seal lukustati meid loomavagunitesse, ühte vagunisse umbes 50 inimest, ning umbes kahe nädala pärast lasti meid välja Tsalaris, mis asub Irkutski oblastis Baikali järve lähedal.

Seistes lumes jäise tuule käes ning ümbritsetuna relvastatud sõduritest, mõtlesin, mis edasi saab. Kas suudan siin Jehoovale lojaalseks jääda? Hakkasime kuningriigilaule laulma, et mitte külmale mõelda. Siis jõudsid kohale riigiettevõtete kohalikud ülemused. Mõned neist vajasid mehi raske füüsilise töö tegemiseks, teised tahtsid aga naisi, kes loomade eest hoolitseksid. Meid emaga viidi Tagninska hüdroelektrijaama ehitusele.

Kohale jõudes nägime puust barakke, kus küüditatud pidid elama hakkama. Mind määrati traktorijuhiks ja elektrikuks ning ema saadeti lauta tööle. Ametlikult oli meid klassifitseeritud küüditatuteks, mitte vangideks. Seega võisime liikuda vabalt elektrijaama ligiduses, kuid meil keelati minna järgmisesse asustatud punkti, mis oli umbes 50 kilomeetri kaugusel. Võimud sundisid meid kirjutama alla deklaratsioonile, mis ütles, et jääme sinna terveks eluks. Kuna see tundus minule, 19-aastasele noormehele väga pika ajana, keeldusin alla kirjutamast. Ometi jäime sinna 15 aastaks.

Siberis polnud Poola piir meist enam vaid 8 kilomeetri kaugusel, vaid rohkem kui 6000 kilomeetri kaugusel. Meie, tunnistajad, tegime kõik mis suutsime, et organiseerida end jälle kogudustesse, ning määrasime mehi kogudust juhtima. Alguses oli meil vaid mõni üksik piibliline väljaanne, mis mõnedel tunnistajatel oli õnnestunud Ukrainast kaasa võtta. Neid kopeeriti käsitsi ning anti käest kätte.

Varsti hakkasime Siberis koosolekuid pidama. Kuna paljud meist elasid barakkides, saime kokku peaaegu igal õhtul. Meie kogudus koosnes 50 inimesest ning mind määrati teokraatliku teenistuskooli juhatajaks. Kuna meie koguduses oli vähe mehi, pidasid õpilaskõnesid ka naised, mida teistes Jehoova tunnistajate kogudustes hakati tegema 1958. aastal. Kõik võtsid oma ülesandeid tõsiselt ning pidasid seda kooli võimaluseks kiita Jehoovat ja julgustada teisi koguduseliikmeid.

Meie teenistust õnnistatakse

Kuna elasime barakkides koos mitte-tunnistajatega, saime peaaegu iga päev rääkida teistele oma usust, kuigi see oli rangelt keelatud. Meie olukord paranes pärast Nõukogude Liidu riigijuhi Jossif Stalini surma aastal 1953. Meil lubati oma piiblilistest uskumustes vabamalt rääkida. Tänu kirjavahetusele Ukraina sõpradega saime teada, kus elavad teised meie piirkonna tunnistajad, ning meil õnnestus nendega ühendust saada. Nüüd saime kogudustest moodustada ringkonnad.

Aastal 1954 abiellusin Olgaga, kes oli samuti Ukrainast Siberisse küüditatud. Olga oli mulle aastaid Jehoova teenistuses suureks toeks. Stepan, kes Ukraina-Poola piiri ääres 1947. aastal surnuks tulistati, oli Olga vend. Hiljem sündis meile tütar Valentõna.

Siberis sai meile Olgaga kristlikus teenistuses osaks palju õnnistusi. Näiteks kohtusime Georgiga, kes oli baptistide õpetaja. Me külastasime teda regulaarselt ja uurisime temaga neid „Vahitorni” eksemplare, mis meil oli. Peagi mõistis Georg, et see, mida Jehoova teenijad Piiblist räägivad, on tõde. Me alustasime uurimist ka mitme tema babtistist sõbraga. Milline rõõm see küll oli, kui Georg ja tema sõbrad ristiti ning nad said meie vaimseteks vendadeks.

Aastal 1956 määrati mind reisivaks ülevaatajaks, mis tähendas seda, et pidin igal nädalal üht meie piirkonna kogudust külastama. Terve päev tegin ma tööd ning õhtul sõitsin mootorrattaga mõnda kogudusse. Järgmisel hommikul sõitsin vara tagasi ja läksin tööle. Mõhhailo Serdõnski, kes mulle appi määrati, sai 1958. aastal maanteeõnnetuses surma. Ta suri kolmapäeval, kuid lükkasime tema matused edasi pühapäevale, et võimalikult paljud tunnistajad saaksid kohale tulla.

Kui suur hulk tunnistajaid hakkas surnuaia poole kõndima, järgnesid meile KGB-agendid. Pidada kõne Piiblil põhinevast ülestõusmislootusest tähendas arreteerimisohtu. Kuid ma lihtsalt pidin rääkima Mõhhailost ja tema imelistest tulevikuväljavaadetest. Kuigi ma kasutasin Piiblit, ei arreteerinud KGB mind. Ilmselt arvasid nad, et sellega ei võida nad midagi, ning ma olin neile nagunii hästi teada, sest mind oli tihti nende peakorterisse ülekuulamisele kutsutud.

Äraandja reedab meid

Aastal 1959 arreteeris KGB kaksteist kuulutustöös aktiivsemat tunnistajat. Paljud teised kutsuti ülekuulamisele, sealhulgas ka mind. Kui kätte jõudis minu aeg, olin hämmastunud, et ametnikud meie töö kohta konfidentsiaalseid detaile mainisid. Kuidas nad neid asju teada võivad? Järelikult oli meie hulgas äraandja, kes meie kohta palju teadis ja kes oli juba mõnda aega KGB-ga koostööd teinud.

Kaksteist arreteeritud tunnistajat pandi kõrvuti asetsevatesse vangikongidesse ning nad otsustasid, et ei ütle võimudele enam ühtki sõna. Sel juhul ilmub äraandja ise kohtusse, et nende vastu tunnistust anda. Kuigi mina polnud süüdistatute hulgas, läksin ikkagi kohtusse, et näha, mis seal toimub. Kohtunik esitas küsimusi, kuid kaksteist tunnistajat olid vait. Siis andis nende kaheteistkümne vastu tunnistust meie vend Kostjantõn Polištšuk, keda olin tundnud aastaid. Kohtuprotsess lõppes sellega, et mõnele tunnistajale määrati vanglakaristus. Tänaval kohtumaja ees kohtasin juhuslikult Polištšukki.

„Miks sa meid reetsid?” küsisin temalt.

„Sest ma ei usu enam,” vastas tema.

„Mida sa enam ei usu?” küsisin mina.

„Ma ei suuda enam Piiblit uskuda,” vastas ta.

Polištšuk oleks võinud ka mind reeta, kuid oma tunnistuses ei maininud ta minu nime. Küsisin temalt, miks.

„Ma ei tahtnud, et sind kinni pannakse,” sõnas ta. „Ma tunnen veelgi süüd selle pärast, mis juhtus sinu naisevenna Stepaniga. Mina käskisin ta üle piiri saata tol ööl, kui ta tapeti. Mul on sellest tõesti väga kahju.”

Ma olin täiesti hämmeldunud. Kuidas oli küll tema südametunnistus paadunud! Ta tundis piina Stepani surma pärast, ent ometi reetis ta Jehoova teenijaid. Pärast seda ma Polištšukki enam ei näinud. Mõne kuu pärast ta suri. See, et keegi, keda olin aastaid usaldanud, reetis meie vendi, lõikas mulle valusalt südamesse. Kuid see kogemus andis mulle väärtusliku õppetunni: Polištšuk muutus ebalojaalseks, sest ta ei lugenud ega uskunud enam Piiblit.

Kindlasti tuleb meil seda õppetundi meeles pidada: kui tahame Jehoovale lojaalseks jääda, peame regulaarselt Pühakirja uurima. Piibel ütleb: „Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!” Peale selle innustas apostel Paulus kristlasi valvel olema. Miks? „Et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast.” (Õpetussõnad 4:23; Heebrealastele 3:12.)

Tagasi Ukrainasse

Aastal 1966 pääsesime Siberist ning sõitsime Olgaga tagasi Ukrainasse Sokali linna, mis asub Lvivist umbes 50 kilomeetri kaugusel. Meil oli seal palju teha, sest Sokalis ja lähedalasuvates linnades Tšervonogradis ja Sosnivkas oli ainult 34 tunnistajat. Praegu on selles piirkonnas 11 kogudust.

Olga suri ustavana 1993. aastal. Kolm aastat hiljem abiellusin ma Lidiaga, kes on olnud mulle siiamaani suureks toeks. Minu tütar Valentõna ja tema pere on innukad Jehoova teenijad ning nad on olnud mulle julgustuseks. Kõige suuremat rõõmu tunnen aga sellest, et olen olnud ustav Jehoova Jumalale, kes ise on lojaalne (2. Saamueli 22:26, UM).

Oleksi Davõdjuk suri Jehoovale lojaalsena 2000. aasta 18. veebruaril, kui seda artiklit avaldamiseks ette valmistati.

[Pilt lk 20]

Meie kogudus 1952. aastal Ida-Siberis ühes barakis

[Pilt lk 23]

Teokraatlik teenistuskool aastal 1953

[Pilt lk 23]

Mõhhailo Serdõnski matused aastal 1958

[Pilt lk 24]

Koos oma naise Lidiaga