Jumal aitab katsumustes vastu pidada

JUTUSTANUD STEPAN KOŽEMBA

Ühel ööl 1951. aasta aprilli hakul sõitsid nõukogude sõdurid veoautodega meie külla Stenjatõnisse Ukrainas. Relvastatud sõjaväelased piirasid eelnevalt väljavalitud majad ümber, ajasid sealt välja terved Jehoova tunnistajate pered ja küüditasid nad Siberisse. Olin 12-aastane ja imestasin, miks neid küll niimoodi koheldi ning kuidas nad suutsid taolisi kannatusi taluda.

OLEN sündinud Stenjatõni külas 1938. aasta oktoobris. Ema suri kaks nädalat pärast minu sündi ja isa tapeti 1944. aastal, kui ta sõdis Nõukogude armees Saksamaa vastu. Minu isa õed Olena ja Anna võtsid mind enda juurde ja kasvatasid mu üles.

Poisieas tundsin ma mitmeid Jehoova tunnistajaid meie linnast. Alati kui võimalus avanes, rääkisid nad mulle ja teistele Messia Kuningriigist. Aja jooksul sõbrunesin ma mõne noore Jehoova tunnistajaga. Olin täiesti üllatunud, kui nõukogude sõjaväelased nad kinni võtsid ja Siberisse küüditasid.

Kuid kõiki tunnistajaid ei pagendatud. Minu naabruses elaval Jehoova tunnistajal Stepanil lubati jääda, sest teised tema pereliikmed ei olnud tunnistajad. Ta oli minust kuus aastat vanem ning kui ma kooli lõpetasin, töötasin koos temaga puusepana. Ta uuris minuga Piiblit, kasutades selleks igat saadaolevat „Vahitorni”. Stepan, kes praegu teenib tõelist Jumalat Jehoovat Eestis, oli väga rõõmus, kui ma end 1956. aasta juunis ristida lasin.

Iga Jehoova teenija Ukrainas sai tunda vastupanu. Võimud korraldasid kodudes läbiotsimisi, et leida piibliteemalist kirjandust, ja seepärast oli mul mitu peidupaika. Minu tädid Olena ja Anna, kes olid kreekakatoliiklased, ei kiitnud heaks minu läbikäimist tunnistajatega. Nad püüdsid mind mõjutada, et lõpetaksin nendega suhtlemise. Mõnikord tundsin nagu apostel Paulus, et mind ’vaevatakse ülemäära üle minu jõu’. Kuid suhted Jehoova Jumalaga aitasid mul igas katsumuses vastu pidada (2. Korintlastele 1:8; Filiplastele 4:13).

Võitlus jääda neutraalseks

Iga 18-aastase noormehe kohuseks oli teenida Nõukogude armees. Oma piibliliste teadmiste tõttu olin otsustanud jääda maailma asjades neutraalseks, mis tähendas seda, et keeldusin minemast Nõukogude armeesse (Jesaja 2:4; Johannese 17:14–16). Olena ja Anna innustasid mind sõduriks hakkama, olgugi et nende oma vend – minu isa – sõjas tapeti.

 Pärast sõjaväekutse kättesaamist läksin meie piirkonna sõjakomissariaati ning selgitasin oma seisukohta. Mind arreteeriti otsekohe ja hoiti vahi all, kuni minuvastaseid süüdistusi ette valmistati. Kohtuprotsess oli kinnine, isegi mu tädidele ei teatatud selle kuupäeva. Andsin kohtunikule, süüdistajale ja kaheliikmelisele vandekohtule põhjalikku tunnistust. 20 minuti pärast oli kõik lõppenud. Kohtuotsuseks kuulutati viieaastane vabadusekaotus pluss sellele järgneval viiel aastal mõningatest kodanikuõigustest ilmajäämine.

Karistuse kandmine

Pärast kohut pandi mind Lvivi vanglasse. Kolm kuud, alates mu arreteerimisest kuni sunnitöölaagrisse saatmiseni, ei olnud mul kristlikke kaaslasi, Piiblit ega piiblilist kirjandust. Jäin aga vaimselt aktiivseks, kuulutades vangikaaslastele, kellel oli mu sõjaväest keeldumist raske mõista. Nende kuude jooksul sain jõudu sellest, mida olin enne vahistamist isikliku uurimise käigus õppinud. See kogemus andis mulle väärtusliku õppetunni: isiklik piibliuurimine aitab meil koguda vaimset tagavara, mille abil katsumustes vastu pidada (Johannese 14:26).

Aprillis 1958 viidi mind ülejäänud karistusaja kandmiseks Dnipropetrovski lähedal asuvasse sunnitöölaagrisse nr. 21, mis asus mu kodust rohkem kui 700 kilomeetri kaugusel. Me ärkasime seal hommikuti kell 6.00 ning pärast hommikusööki pandi meid veoautodesse ja viidi laagrist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuvale tööplatsile. Töötasime kaheksa tundi ehitusel ning siis tulime ööseks laagrisse tagasi.

Meid majutati barakkidesse, millest igaühte mahtus umbes sada vangi. Toit oli kesine ja elutingimused spartalikud, kuid vähemalt mul oli barakis seltsiks kaks Jehoova tunnistajat. Igaüks meist tegi kahe teise julgustamiseks teadlikke pingutusi. Usukaaslaste seltsing ongi teine viis, mille kaudu Jehoova oma teenijaid hädas tugevdab (2. Korintlastele 7:6).

Laagris oli kokku 12 Jehoova tunnistajat. Mõnel neist elasid väljaspool laagrit sugulased, kes toimetasid laagrisse toidupakkidesse peidetud „Vahitorni” lehekülgi. Valvurid avasid enamiku toidupakke ja kontrollisid nende sisu, enne kui pakid meie kätte anti. Kuid et „Vahitorni” lehekülgi üles ei leitaks, mässiti need kilesse ja peideti moosipurki, mida valvurid ei vaevunud avama. Niipea kui me artiklid saime, kirjutasime need käsitsi ümber ja vahetasime neid üksteisega.

Andsime oma parima ka Jumala Kuningriigi kuulutustöös ning Jehoova õnnistas meie pingutusi. Näiteks sain ma tuttavaks vangikaaslase Sergiga, kes oli töötanud raamatupidajana ühes riigiettevõttes Ida-Ukrainas. Kui tema töökohal avastati pettus, võeti tema selle eest vastutusele ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus. Mitmed vangisolevad tunnistajad uurisid temaga, kasutades saadaolevaid ajakirju. Sergi avaldas soodsat vastukaja ning lõpuks ütles mulle: „Kui ma saan vangist vabaks, tahan ma end Jehoova tunnistajana ristida lasta!” Vastavalt oma sõnadele ristiti ta varsti pärast vabanemist ja ta teenis Jehoovat lojaalselt kuni surmani.

 Segadus Roomlastele 13. peatüki ümber

Vabanesin vangist 1963. aasta jaanuaris ja läksin tagasi kodukülla Stenjatõnisse. Peaaegu kohe tundus mulle, et Sokali linna koguduses on midagi viltu. Vendade vahel valitses pingeline õhkkond. Milles oli küsimus? Mis oli tekitanud taolise ebakindluse?

Aastaid olid nõukogude võimud püüdnud Jehoova rahva sekka lahkmeelt külvata. Vendi viidi ülekuulamistele ja neile sisendati, et Jehoova tunnistajaid kasutatakse Ameerika Ühendriikide huvide edendamiseks. Ametnikud soovitasid, et Nõukogude Liidus olevad Jehoova tunnistajad moodustaksid oma, teistest eraldioleva organisatsiooni, ning lisasid, et siis võiksid neil olla rahumeelsed suhted riigiga ja nad saaksid tegeleda oma religiooniga ilma tagakiusamiseta. Ametnike suust kõlas see väga meeldivalt.

Siis esitati 1962. aasta 15. novembri „Vahitornis” uus arusaam Roomlastele 13. peatüki kohta. Ukrainakeelses ajakirjas ilmus see hiljem, 1964. aasta 1. juuli numbris. Kuni selle ajani olime mõelnud, et „valitsemas olevad ülemused”, keda 1. salmis mainitakse, on Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus, kuid „Vahitorn” märkis, et tegelikult kujutavad „valitsemas olevad ülemused” maiseid valitsusi ning nad on „oma suhtelistel positsioonidel Jumala seatuina” (UM) (Roomlastele 13:1).

Mõnel Jehoova tunnistajal oli raske uskuda seda parandatud seisukohta, sest Nõukogude Liidus olid maised valitsusjuhid nii julmalt püüdnud hävitada õiget jumalakummardamist. Need tunnistajad mõtlesid seetõttu, et „Vahitorn”, milles see uus arusaam ilmus, ei ole pärit Jehoova tunnistajate ametlikust organisatsioonist. Nad arvasid, et selle informatsiooni olid hoopis sepitsenud need, kes tegid võimudega kompromissi, ning selle eesmärk oli muuta tunnistajaid nõukogude riigile kuulekamaks.

Nii seisis iga Jehoova teenija Ukrainas küsimuse ees: milline rühmitis on õige ja milline vale? Ma jälgisin mõlema poole toetajaid ja küsisin endalt, millised on nende motiivid. Peagi suutsin kahte poolt selgelt eristada.

Enamik Jehoova tunnistajaid, nende hulgas mõned, kes ei suutnud täielikult Roomlastele 13. peatüki uuest selgitusest aru saada, tahtsid jääda kindlasti lojaalseks Jehoovale ja tema organisatsioonile. Teised olid aga hakanud kahtlema, kas viimased Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu väljaanded olid tulnud ikka Jehoova tunnistajate ametlikust organisatsioonist. Sellised kahtlejad kaldusid ka mitmes teises asjas äärmuslikku seisukohta võtma.  Näiteks nad arvasid, et pulmas ei tohiks pruut kanda valget kleiti ja abikaasad ei tohiks kanda abielusõrmust. Mitmed lahkusid organisatsioonist. Aja jooksul aga mõistsid nii mõnedki oma eksimust ja hakkasid uuesti Jehoovat teenima.

Põrandaalune tegevus

Kuigi meie kristlik tegevus oli keelatud, pidasime alati kui võimalik oma iganädalasi koosolekuid 10- kuni 15-liikmelistes gruppides. Saime koosolekuilt vaimset jõudu nii Piibli uurimisest kui ka pärast uurimist üksteisega seltsimisest. Me kõrvutasime oma kogemusi ja see aitas näha, et igaüks meist pidas samasugust võitlust. Võtsime südamesse selle, millest apostel Peetrus kirjutas: „Tema vastu seiske kindlad usus ning teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda” (1. Peetruse 5:9).

Meie arutlused põhinesid „Vahitorni” artiklitel. Kuidas need ajakirjad meieni jõudsid? Käskjalgadest tunnistajad tõid mikrofilmidele tehtud koopiaid üle piiri Ukrainasse. Need filmid toimetati edasi kindlal marsruudil ühelt tunnistajalt teisele. Igaüks tegi neist oma kogudusele piisaval hulgal koopiaid. Minagi olin mõnikord nende tegemisega seotud. Töötasin kogu päeva ning öösiti tegelesin Jehoova tööga, valmistades ajakirju ja tehes muid asju. Sellise ajakava järgi oli raske elada, kuid need, kes organisatsioonis vastutust kandsid, võisid kogeda, et Jehoova „annab väsinule rammu” (Jesaja 40:29).

Me otsisime sobivaid hetki, et inimestega Piiblist rääkida. Paljud leidsid selleks võimalusi ühissõidukites. Üks tavalisi meetodeid jutuajamist alustada oli lugeda päevalehte ning mainida kaasreisijale põgusalt mõnda hiljutist uudist. Kui vestlus kord juba alguse oli saanud, juhtisime selle mõnele Piibli teemale. Niimoodi külvasime head sõnumit meie territooriumil.

Tubli naine

Aastal 1965 abiellusin Tamaraga, kes oli tõelise Jumala teenijana üles kasvanud ning teadis, mida tähendab katsumustes oma usu eest seista. Tema venda Sergid oli kolm korda arreteeritud ja tema üle oli kohut mõistetud sellepärast, et ta tegutses Jehoova tunnistajana. Viimane kord leiti tema juurest „Vahitorne” ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus. Tamarat ennast olid võimud viinud oma peakorteritesse ülekuulamisele ning ähvardanud vanglaga.

Meil oli pärast pulmi raske elukohta leida, kuid üks tunnistajatesse sõbralikult suhtuv perekond Sokalist pakkus meile odavalt väikest tuba oma majas. See perekond kinnitas meile, et kui mind jälle peaks arreteeritama ja vangi pandama, siis võib Tamara selles toas edasi elada. Olime tänulikud Jehoovale tema õnnistuse eest ning sellele perele lahkuse eest. Hiljem, kui sellele perele sai osaks raske kaotus, kasutas Tamara võimalust, et rääkida tütrele Galõnale ülestõusmislootusest. Piibli tõeseemned kandsid vilja ja Galõna hakkas Loojat armastama. Ta lasi end ristida ning praegu teenib ta Jehoovat koos oma abikaasaga.

 1970-ndatel aastatel reisisin ma enamikul nädalavahetustel paljudes Ukraina paikades, samuti ka Moldaavias ja Karpaadi mägedes, ning kohtusin nendega, kes tegutsesid Jehoova organisatsioonis eestvedajatena, ja julgustasin neid. Tavaliselt lahkusin kodunt reede õhtul ning jõudsin tagasi pühapäeva hilisõhtul. Tamara teadis harva, kuhu ma lähen, ja vahel polnud ta isegi kindel, kas ma üldse koju tagasi tulen. Taoline olukord kestis aastaid. Võin ainult kinnitada Piibli sõnu tubli naise kohta: „[Ta] on palju enam väärt kui pärlid” (Õpetussõnad 31:10).

Neil päevil oli igasugune tegevus Jehoova tunnistajana seotud mõningase riskiga. Me suutsime jätkata vaid jõu abil, mida Jehoova annab. Lugematuid kordi kohtasin ma raskusi ega teadnud, mida teha. Palusin siis hääletult Jehoovat ja lootsin, et ta annab mulle jõudu. See teguviis sai meie eluviisiks (Apostlite teod 4:29).

Uuemad ajad

Aja möödudes muutus Jehoova tunnistajate elu Ukrainas lihtsamaks. Tagakiusamine vähenes ja vanglakaristused asendati rahatrahvidega. 1980-ndatel hakkasid võimud mõistma, et Jehoova tunnistajad on tõepoolest rahvusvaheline organisatsioon. Seega kahjustas riik oma mainet välismaal, kui Ukrainas või mujal Nõukogude Liidus Jehoova tunnistajaid vangistati. Mäletan, et üks ametnik ütles mulle küsitluse käigus: „Nüüd me mõistame, et religioon ei pruugi alati halb olla. Meie peamine mure on see, et usurühmitus ei teeks kahju riigile.”

1980-ndate lõpul hakkas Ida-Euroopas raudne eesriie avanema ning sellest ajast alates on meil Ukrainas olnud suurem tegutsemisvabadus. Aastal 1991 kuulutati meie tegevus seaduslikuks. Seejärel rajas Vahitorni ühing 1998. aasta septembris Lvivi harubüroo. 1999. aasta alguses hakati ehitama uut harubüroohoonet, mis mahutab rohkem kui 170 töötajat. Nüüd on Ukrainas üle 112 000 kuulutaja ning 2000. aastal käis mälestusõhtul rohkem kui 250 000 inimest. Kõige silmapaistvam on see, et meie hulgas on nii palju noori. 1991. aasta konvendil Kiievis küsis ühe ajalehe reporter minult:

„Kust on kõik need inimesed tulnud? Ma arvasin, et Nõukogude Liidus ei ole ühtegi  Jehoova tunnistajat, kuid nüüd on neid järsku tuhandeid!”

„Me ei ole tekkinud järsku, üleöö,” vastasin talle. „Me oleme teeninud Jehoovat siin juba aastaid.”

„Kuidas nii palju noori inimesi teie religiooni tuleb?” tahtis ta teada.

„Teil oleks kõige parem küsida seda noortelt endilt. Las nad ise ütlevad teile, miks nad tahavad Jehoovat teenida.”

„Ma juba küsisin,” kostis reporter. „Nad ütlesid mulle, et see meeldib neile.”

„Siis see ongi põhjus,” ütlesin ma. „Kui see on see, mida meie noored ütlevad, siis see ongi vastus teie küsimusele.”

Noored pole ainsad, kes Jehoova teenimisest rõõmu tunnevad. Oleme Tamaraga teeninud Jehoovat kahe peale kokku üle 80 aasta ja me ei vahetaks oma usku mitte millegi vastu. Olgugi et oleme Jehoova tunnistajad, on meil siiski muresid. Me mõistame, et niikaua kuni see vana maailm kestab, kogeb igaüks raskusi. Kuid me oleme paremini varustatud nende katsumustega silmitsi seismiseks kui ükski teine inimrühmitus maa peal. Me peame nendes katsumustes otsustavalt vastu kõigeväelise Jumala Jehoova abiga, nagu oleme seda teinud ka minevikus. Tunneme sama, mida Mooses, kui ta laulis võidulaulu: „Mu jõud ja mu tugevus on Jehoova, tema oli mulle päästeks!” (2. Moosese 15:2).

[Pilt lk 22]

Koos usukaaslastega sunnitöölaagris nr. 21

[Pilt lk 22]

Mikrofilm ukrainakeelse „Vahitorniga” (tegelikus suuruses)

[Pilt lk 23]

Oma naise Tamaraga

[Pilt lk 24, 25]

Kunstniku kujutatud uus harubürookompleks, mida Lvivis ehitatakse

[Pildid lk 25]

Miks nii paljud Ukraina noored teenivad Jehoovat?