Tunnete keerises
Tunnete keerises
„PÄRAST seda, kui sain teada, et mul on eluohtlik haigus, üritasin hirmust üle saada, kuid teadmatus kurnas mind täiesti ära,” meenutab üks vanem mees. Tema sõnad näitavad hästi, et tõsine haigus ei põhjusta üksnes füüsilisi vaevusi, vaid tekitab ka emotsionaalset segadust. Kuid on inimesi, kes suudavad selliste raskustega edukalt toime tulla. Paljud neist tahaksid teistele haigetele kinnitada, et kroonilise haigusega on võimalik edukalt toime tulla. Kuid enne seda, kui arutame, mida ette võtta, vaadakem lähemalt mõningaid emotsioone, mis võivad tekkida haiguse alguses.
Uskumatus, eitamine, düsfooria
See, mida tunneb üks inimene, võib erineda märkimisväärselt sellest, mida tunneb keegi teine. Sellegipoolest tekib haigetel tihtipeale palju ühesuguseid tundeid, nagu märgivad terviseeksperdid ja haiged ise. Esialgsele šokile ja uskumatusele võib järgneda eitamine: „See ei saa tõsi olla! Siin peab olema mingi viga. Äkki on minu analüüsid kellegi teise omadega ära vahetatud.” Üks naine, kes sai teada, et tal on vähk, jutustab oma reaktsioonist: „Mul oli selline tunne, et järsku on see lihtsalt halb unenägu, ja kui ma hommikul üles ärkan, on kõik möödas.”
Kui aga reaalsus täiesti kohale jõuab, asendub eitamine düsfooriaga, meeleolu langusega, mis inimese kõige eelseisva pärast justkui enda alla matab. Kui kaua on mul veel elada? Kas pean terve ülejäänud elu valude käes piinlema? Sind vaevavad need ja muud samalaadsed küsimused. Sa tahaksid ajas tagasi minna, kuid see on võimatu. Peagi võid aga teistsuguste valusate ja võimsate tunnete haardesse sattuda. Milliste?
Ebakindlus, rahutus, hirm
Tõsine haigus põhjustab täielikku ebakindlust ja rahutust. „Ettearvamatus teeb elu vahel väga raskeks,” ütleb üks mees, kellel on Parkinsoni tõbi. „Kunagi ei tea, mida järgmine päev toob.” Haigus võib sind ka kohutada. Kui haigus tabas sind ootamatult, võid tunda ängistavat hirmu. Kui aga haigus tehakse kindlaks pärast seda, kui oled diagnoosimata sümptoomide pärast kannatanud aastaid, võib hirm avalduda veelgi salakavalamal moel. Alguses tunned sa ehk kergendust, et nüüd ei pea teised sind enam simulandiks. Ent peagi võib kergendustundele järgneda kartus selle ees, mida see haigus kaasa toob.
Hirm kaotada oma elu üle kontroll võib samuti muretsema panna. Eriti kui sulle
meeldib teataval määral sõltumatu olla, on raske mõelda selle peale, et hakkad teistest järjest enam sõltuma. Sa võid muretseda sellepärast, et haigus hakkab su elus valitsema ja igat sinu sammu dikteerima.Viha, häbi, üksindustunne
See, et kaotad järjest enam kontrolli oma elu üle, võib tekitada sinus ka viha. „Miks just mina? Millega mina selle ära teeninud olen?” võid sa endalt küsida. See hoop sinu tervisele tundub olevat ebaõiglane ja mõistmatu. Võimust võivad võtta ka häbitunne ning meeleheide. Üks halvatu meenutab: „Mul oli nii häbi, et kõik see oli minuga juhtunud mingi rumala õnnetuse pärast.”
Samuti võib sind rõhuda isoleeritus. Füüsiline eraldatus viib kergesti sotsiaalse eraldatuseni. Kui oled sunnitud haiguse pärast koduseinte vahele jääma, ei saa sa ehk enam oma vanade sõpradega läbi käia. Sellises olukorras igatseb aga inimene teiste seltsi rohkem kui kunagi varem. Kuigi alguses külastatakse haiget või helistatakse talle tihti, tehakse seda hiljem järjest vähem.
Kuna see, et sõbrad eemale hoiavad, teeb haiget, võid endasse sulguda. On loomulik tunda vajadust mõnda aega omaette olla, enne kui jälle teistega kokku puutud. Ent kui sa sel eluperioodil teistest ikka rohkem eemaldud, vajud sotsiaalsest eraldatusest (teised ei tule sind vaatama) emotsionaalsesse eraldatusesse (sina ei taha teisi näha). Mõlemal juhul võid sa võidelda tugeva üksindustundega. * Vahel võid isegi mõelda, kas sa üldse suudad veel ühte päeva vastu pidada.
Õpi teistelt
Olukord pole siiski lootusetu. Kui raske haigus on sind tabanud hiljaaegu, võid astuda mõningaid praktilisi samme, mis aitavad elu üle mingil määral kontrolli tagasi saada.
Loomulikult ei paranda see artiklisari kroonilist haigust. Kuid see teave võib aidata näha, kuidas oma olukorraga toime tulla. Üks vähihaige naine võttis kokku oma edusammud mõtetes ja tunnetes: „Pärast haiguse eitamist valdas mind suur viha, kuid seejärel hakkasin sisemisest pagasist abi otsima.” Ka sina võid seda teha, pöördudes inimeste poole, kes on varem sama rada käinud, ning õppida neilt, kuidas kasutada ära olemasolevaid ressursse.
[Allmärkus]
^ lõik 12 Mitte kõigil pole need tunded sama tugevad ega esine ka sellises järjekorras.
[Väljavõte lk 5]
„Miks just mina? Millega mina selle ära teeninud olen?” võid sa endalt küsida