Valvurid, kes kaitsevad meie tervist

„ARMULINE PROUA,” lausus arst, vaadates vereanalüüsi tulemusi, „teie organismi kaitsevõime on kehvapoolne.” Veronica oli juba mõnda aega ennast haiglasena tundnud. Korduvad bronhiidid olid teda nõrgestanud ning hiljuti oli tal olnud ka kõrvapõletik ja väga ebamugav põsekoopapõletik.

Mis on organismi kaitsevõime ehk immuunsus ja miks on see nii tähtis? Kuidas see meid kaitseb?

Kaitsesüsteem sissetungijate vastu

Immuunsüsteemi hulka kuulub keeruline molekulide ja spetsiifiliste rakkude võrgustik, mille eesmärk on võidelda infektsiooni vastu. Immuunsüsteem võib meid kaitsta organismi ründavate võõrainete, nagu bakterite ja viiruste vastu.

Selgituse ilmestamiseks võiks inimese organismi võrrelda muistse linnaga. Tüüpiline linn oli ehitatud künkale, mis võimaldas vaenlase sõjavägesid juba kaugelt silmata. Linna kaitsesid mitu müüri, mille väravates oli tugev mehitatud valve. Taoline kaitsesüsteem tagas linnas turvalise elu. Kui võrdleme inimese organismi sellise linnaga, aitab see meil paremini mõista, mida läheb tarvis selle kaitsmiseks võõrainete rünnaku vastu.

Esmaseks kaitsebarjääriks, mis takistab mikroobide tungimist organismi, on nahk ja limaskestad (viimane katab näiteks ninaõõnt ja neelu). Nahk on tähtis mehaaniline kaitsebarjäär. Miljardid mikroobid eemaldatakse nahalt koos naha pindmise kihi rakkudega, mis ära langevad.

Limaskestad on õrnema struktuuriga ja võõrainetele kergemini läbitavad. Kuid nad sisaldavad paljusid mikroobidevastase toimega aineid. Üks selline aine on lüsosüüm, mida leidub näiteks pisarates, süljes ja higis. Juba higi happesus takistab paljude mikroobide kasvu, kuid lüsosüüm tapab võõrrakke, lagundades  nende kestaaineid. See on ka põhjus, miks looma haavad paranevad, kui ta neid lakub.

Põhilised valvurid: valged verelibled

Kujutleme, et tõvestavatel bakteritel on õnnestunud haava või nakkuse kaudu meie „linna” tungida. Silmapilkselt astub tegevusse suur rakkude armee, millel on üks ja ainus eesmärk – kõrvaldada organismi tunginud mikroobid ja hüvitada haiguse tekitatud kahju. Need võitlusvalmid rakud, mis meie organismi kaitsevad, on leukotsüüdid ehk valged verelibled. Eriti tähtsat rolli etendavad selles võitluses kolme tüüpi valgelibled: monotsüüdid, neutrofiilid ja lümfotsüüdid.

Kui monotsüüdid „kuulevad” keemilist signaali põletikukolde olemasolu kohta, väljuvad nad vereringest ja tungivad kahjustatud koe piirkonda, kus nad muutuvad makrofaagideks – ’suurteks õgijateks’. Seal neelavad nad alla mistahes kehavõõraid aineid. Lisaks eritavad nad tsütokiine – olulisi aineid, mis ergutavad organismi võitlusesse nakkuse vastu. Tsütokiinide üks funktsioone on palaviku esilekutsumine. Palavik on kasulik nähtus, mis annab märku sellest, et organismi kaitsemehhanismid on käiku lülitatud. Palavik võib kiirendada paranemisprotsessi ja on ka kasulik näitaja diagnoosi panemisel.

Järgmisena jõuab keemiline signaal põletiku piirkonnast neutrofiilideni ja need ruttavad makrofaagidele appi. Ka nemad neelavad alla ehk õgivad baktereid. Kui need neutrofiilid surevad, väljutab organism nad mädana. Niisiis on mäda tekkimine samuti kaitsereaktsioon. Selle kohta on arstid juba sajandeid kasutanud ladinakeelset väljendit pus bonum et laudabile, mille tähendus on ’heaendeline mäda’. Selle moodustumine pidurdab nakkuse levimist organismis. Kui makrofaagid on haigusetekitajad ära seedinud ehk lagundanud, „esitlevad” nad neist pärinevaid fragmente lümfotsüütidele, mis annab viimastele märku sissetungijate kohta.

Lümfotsüüdid on rakkude eliitrühm võitluses nakkuse vastu. Nad valmistavad antikehi, mis seonduvad spetsiifilise võõrainefragmendiga. Lümfotsüüdid jaotatakse kahte põhilisse rühma, mis täidavad erinevat ülesannet. Üks rühm, B-lümfotsüüdid, valmistavad antikehi, mis erituvad verre. B-rakkude osalust immuunvastuses on võrreldud sõjaväega, kelle nooled – antikehad – eksimatult märki tabavad. Need antikehad otsivad tuttavaid mikroobe ja annavad neile toimetuks muutva hoobi. Teine lümfotsüütide põhirühm koosneb T-rakkudest. Need hoiavad antikehi, mille nad ära tunnevad, oma pinnal ja kasutavad neid vaenlase löömiseks nii-öelda käsikähmluses.

Lugu läheb veelgi keerulisemaks. T-rakkude alaklass nimetusega T-abistajarakud ergutavad oma kaaslasi B-rakke valmistama suures koguses antikehi. Enne kui toimub rünnak, peavad T-abistajarakud omavahel nõu. Hiljutised uurimused on näidanud, et need rakud suhtlevad hoogsalt üksteisega keemiliste signaalide kaudu ning vahetavad informatsiooni võõraine kohta. Seda on kirjeldatud kui „väga energilist vestlust”.

Oma abi osutab veel üks tähtis rakkude rühm – loomulikud tappurrakud. Need tapavad nakatatud, kehavõõraks muutunud rakke, tootmata antikehasid. Nii osalevad ka  loomulikud tappurrakud organismi terviklikkuse säilitamises.

Tänu immunoloogilisele mälule on lümfotsüüdid võimelised meelde tuletama võõraine tunnuseid, otsekui oleks neil failis tema kohta aruanne. Kui sama tüüpi mikroob peaks veel kunagi organismi ilmuma, on neil lümfotsüütidel juba olemas spetsiifilised antikehad, mis sissetungija kohe hävitavad.

Makrofaagid, rakud, mis käivitavad immuunreaktsiooni, jäävad kahjustatud koe piirkonda, kuni nad on aidanud põletikule lõpu teha. Nad puhastavad lahinguvälja sinna jäänud prahist – surnud rakkudest ja rakuosistest – ning taastavad „linnas” rahu ja korra.

Kui kaitsevõime on nõrk

Eeltoodu on väga ülevaatlik kirjeldus sellest, kuidas immuunsüsteemi arvatakse toimivat. Kuid mitmel põhjusel võib organismi kaitsevõime olla nõrk. Immuunpuudulikkus võib olla esmane ehk kaasasündinud või teisene ehk haiguste tõttu elu jooksul omandatud.

Neist haigustest üks tõsisemaid on AIDS, mille hirmuäratav pandeemia puhkes 1980. aastatel. Seda haigust põhjustab inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), mis hävitab järk-järgult teatavat tüüpi lümfotsüüte, andes sellega hoobi otse immuunsüsteemi südamesse. Seega nõrgeneb üks äärmiselt tähtis osa organismi kaitsesüsteemist. Aidsihaigel hakkavad nakkused korduma ega saa kunagi täiesti välja ravitud. Need hoopis süvenevad, kusjuures organismil puuduvad vahendid enda kaitsmiseks. Selline organism on nagu müürideta, varemeis linn, mille igaüks võib vallutada.

Õnneks ei ole kõik immuunsuse häired nii tõsised. Artikli alul mainitud Veronica immuunsüsteem ei tootnud küllaldaselt üht tüüpi antikehasid, mida limaskestad harilikult sisaldavad (eriti hingamisteedel). See selgitab, miks nakkused teda ikka ja jälle kimbutasid.

Veronica tervis paranes. Kuulanud ära arsti selgitused, otsustas ta järgida täpselt tema määratud ravi. Kui ta oli põsekoopapõletiku välja ravinud, nõustus ta süstikuuriga, mis stimuleerib antikehade valmistamist. * Lisaks jättis ta maha suitsetamise ja lubas endale rohkem puhkust. Ei läinud kaua, kui tema tervis märgatavalt paranes.

Kõik see tõendab, et me oleme loodud elama hea tervisega. Kui mõtiskleme immuunsüsteemi ja teiste hämmastavalt keerukate mehhanismide üle inimorganismis, näeme selles kõiges Looja tarkust, mis kutsub meis esile imetluse ja tänutunde (Laul 139:14; Ilmutuse 15:3). Ja ehkki me praegusel ajal ei ole inimliku ebatäiuse tõttu kogu aeg hea tervisega, leiame kinnitust Jumala inspireeritud Sõnast, mis tõotab, et peatselt saabuvas uues maailmas saavad inimesed jälle nii vaimselt kui füüsiliselt täiuslikuks. Sel ajal „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!” (Jesaja 33:24).

[Allmärkus]

[Kast lk 13]

KAITSEBARJÄÄRID:

• NAHK JA LIMASKESTAD

• LEUKOTSÜÜDID EHK VALGED VERELIBLED

Monotsüüdid tungivad kahjustatud koesse ja neelavad alla sissetunginud baktereid

Neutrofiilid õgivad samuti baktereid ja nad väljutatakse organismist mädana

Lümfotsüütidel on immunoloogiline mälu; kui sama haigusetekitaja veel kord ilmub, tapavad antikehad selle otsekohe

• B-rakud toodavad antikehasid, mis otsivad mikroobe ja ründavad neid otsekui hoolsalt sihitud nooled

• T-rakud aitavad toota antikehasid, mis peavad mikroobidega „käsikähmlust”

–T-abistajarakud aitavad B-rakkudel eritada suures koguses antikehi

–Loomulikud tappurrakud tapavad nakatatud rakke otse, tootmata antikehasid

[Pilt lk 15]

Valged verelibled ründavad baktereid

[Allikaviide]

Lennart Nilsson