Korea perede taaskohtumine – kas uus algus?

„ÄRGAKE!” LÕUNA-KOREA KORRESPONDENDILT

SEDA nimetati suureks inimdraamaks. See köitis rohkem kui 1300 riigi enda reporteri ja üle 400 väliskorrespondendi tähelepanu. Selleks sündmuseks oli Lõuna- ja Põhja-Korea perede taaskohtumine, perede, kes olid olnud lahus ligikaudu 50 aastat.

Paljud korealased polnud saanud olla oma sugulastega kontaktis ei kirja, faksi ega telefoni teel pool sajandit. Pereliikmeid on lahutanud üksteisest demilitariseeritud tsoon, mis on piiriks kahele Koreale. Kuidas oli siis korealastel hiljuti võimalik taas oma pereliikmetega kohtuda? *

Tähelepanuväärne taaskohtumine

2000. aasta 15. augustil maandus Korea Vabariigi Kimpo rahvusvahelises lennujaamas lennuk, millel oli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi lipp. Lennukis olid Põhja-Korea reisijad, kes olid saanud Rahvusvahelise Punase Risti kaudu tõendi, et mõned nende sugulased Lõuna-Koreas on veel elus. Sama lennuk viis seejärel kuni 100 korealast lõunast põhja, et nemadki saaksid kohtuda oma sugulastega. Kujuta ette, et sul on vend, õde, ema, isa, poeg, tütar või abikaasa, keda sa pole näinud üle 50 aasta. Paljud, kes tulid sellele kohtumisele, olid 60. ja 70. eluaastates ning olid viimati näinud oma sugulasi teismelistena.

Külastus kestis üksnes neli päeva ja kolm ööd ning pärast seda tuli kõigil oma kodumaale tagasi pöörduda. Kahtlemata rääkisid paljud taaskohtunud pered peaaegu  vahetpidamata. Kuna inimestel oli tõenäosus saada trauma või šokk, olid arstid, õed ja kiirabiautod ootevalmis. Nende abi läkski tarvis, mis pole sugugi üllatav.

Need pered, kes jälle kokku said, moodustasid lahutatud peredest vaid murdosakese. Mõningate arvestuste kohaselt on 690 000 üle 60-aastast inimest ja 260 000 üle 70-aastast inimest, kes on veelgi oma lähedastest lahutatud. Ent 76 000 inimesest Korea Vabariigis, kes täitsid konkreetsed nõuded ja kes avaldasid soovi kohtuda oma sugulastega, valiti välja ainult 100 inimest.

Nende saja seas oli 82 aastat vana Yang Jin-yeul. Ta sai Punase Risti kaudu teate, et tema 70-aastane vend Yang Won-yeul, kes elab Põhja-Koreas, otsib sugulasi lõunast. Yang Jin-yeul’i noorem vend oli 1950. aastal õppinud Soulis ülikoolis, kui ta Korea sõja ajal ära kadus. Sellest ajast peale polnud temast enam midagi kuulda olnud. Need kaks venda ning nende kaks õde kohtusid jälle pärast viis aastakümmet lahusolekut.

73-aastane Lee Pok-yon kohtus taas oma 70-aastase naise ja kahe pojaga. Viimati oli ta näinud oma peret siis, kui üks ta poegadest oli kahe, teine viieaastane. Sõja ajal oli ta ühel päeval kodunt lahkunud, öeldes, et läheb jalgratast ostma. Tagasi ta enam ei tulnud ning kuulda polnud temast samuti midagi. Ajal, mil nad taas kohtusid, sai tema naine, kes kannatab nüüd värinate ja suhkurtõve all, küsida seda, mille üle oli mõelnud aastakümneid: kuidas küll jalgratta ostmine nii kaua aega võttis?

69-aastane Lee Chong-pil käis põhikoolis, kui ta 1950. aastal oma perest lahutati ja kadunuks registreeriti. Nüüd kohtus ta Korea lõunaosas oma 99-aastase ema Cho Won-ho’ga, kahe venna ja kahe õega. Kahjuks ei suutnud tema eakas ema teda enam ära tunda.

Need on vaid mõned üksikud liigutavad kohtumised. Mitmed telekanalid nii Koreas kui ka mujal maailmas tegid sellest sündmusest otseülekande. Neid kohtumisi nähes tulid pisarad silma isegi vaatajatel. Paljud tundsid huvi, kas need kohtumised viivad selleni, et veel mõned pered saavad omavahel kokku. Igal juhul sai nende taaskohtumiste aeg varsti läbi ning see lahkumine näis olevat peaaegu sama valus kui esimene. Pered ei teadnud, kas ja millal nad üldse veel kohtuvad.

Kas pool sajandit kestnud lahusolek lõpeb peagi?

1945. aasta 15. augustil vabanes Korea 36 aastat kestnud Jaapani koloniaalvõimu alt. Peagi aga sattus Korea taas võõrvõimude alla. USA väed, kes tõrjusid jaapanlased Korea poolsaarelt välja, saavutasid kontrolli Korea lõunaosas kuni 38. laiuskraadini ning Nõukogude väed haarasid võimu põhjaterritooriumil. Peagi puhkenud sõda ei lahendanud probleeme. Sellest ajast alates oli Koreas kaks valitsust. Alates 1945. aastast ja  kogu Korea sõja ajal lahutati üksteisest tuhandeid peresid. Kui sõda 1953. aastal lõpuks lõppes, jaotas maamiine täis demilitariseeritud tsoon riigi kaheks.

Aastakümneid polnud näha peaaegu ühtki märki leppimispüüdlustest. Ent 2000. aasta 13. juunil maandus Korea Vabariigi president Kim Dae-jung Pyongyangi Sunani lennuväljale. Maandumisteel ootas teda Korea Rahvavabariigi juht Kim Jong-il. Äkitselt ja ootamatult näis avanevat lootuseuks. Need kaks juhti polnud mitte kunagi varem kohtunud. Sel kohtumisel käitusid nad aga nagu vennad, kes polnud üksteist ammu näinud. Kolmepäevase tippkohtumise tulemusel tõotasid kaks liidrit töötada selle nimel, et lõpetada pool sajandit kestnud vaenutsemine ja näha vaeva leppimise heaks. Lahusolnud pereliikmete taaskohtumine oli selle tippkohtumise üks esimesi tulemusi. Peagi pidi astutama ka järgmisi samme.

Kaks juhti jõudsid üksmeelele ka selles suhtes, et taastada põhja ja lõuna vahel raudteeühendus. Lõuna-Koreas on 12 kilomeetrit ja Põhja-Koreas 8 kilomeetrit raudteed, mis 2001. aasta septembriks tahetakse korda teha. See raudtee läheb läbi demilitariseeritud tsooni ning hakkab jälle ühendama kahte Koread. Kui see raudtee ühendatakse lõpuks Trans-Hiina raudteega, ulatub see Korea poolsaarelt Hiinasse ja Euroopasse. See saab president Kim Dae-jungi sõnul olema uus rauast siiditee. Ka teine raudtee peaks kulgema läbi demilitariseeritud tsooni ning ühinema Venemaa Trans-Siberi raudteega.

Kas kõik see tähendab ka uut algust, paistab hiljem. Kiiduväärt on aga pingutused, mida praegu perede ühendamiseks tehakse. Kuid vaatamata sellele on selge, et inimesed vajavad Jumala Kuningriigi ülemaailmset valitsust (Matteuse 6:9, 10). Juba 1912. aastal hakkasid Jehoova tunnistajad organiseerima selle lootusesõnumi viimist idamaadesse. Seda sõnumit kuulsid paljud Korea põhjaosas elavad inimesed ning suur hulk neist võttis selle sõnumi vastu. Paljud neist aga vangistati Jaapani võimu ajal, kuna nad keeldusid sõtta minemast.

Pärast Teise maailmasõja lõppu ja vangist vabanemist hakkasid need kristlased, Jehoova tunnistajad, koos käima. Enamik neist siirdus Korea lõunaosasse, kus nad võisid Jumalat teenida ilma piiranguteta. 1949. aasta juunis moodustati esimene kogudus Soulis ning nüüdseks on Korea Vabariigis kasvanud võimas organisatsioon, kuhu kuulub üle 87 000 aktiivse Jehoova tunnistaja. Nende hulka kuulub tuhandeid inimesi, kes on samuti lahutatud oma sugulastest Põhja-Koreas.

Võib-olla arenevad sündmused selles suunas, mis teeb võimalikuks kõigi lahusolevate Korea perede taasühinemise. Mis veelgi tähtsam, tänu selle lahusoleku lõpetamisele võivad Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 22 miljonit kodanikku kuulda lõpuks Piibli sõnumit.

[Allmärkus]

[Pildid lk 13]

Mees ja naine (üleval) ning ema ja poeg (all) kohtuvad jälle

[Pilt lk 14]

Esivanemaid teenides kummardab see mees portree ette, mis on tehtud tema isast, kes suri enne nende uuesti kohtumist

[Pilt lk 15]

Yang Jin-yeul (vasakul) kohtub taas oma vennaga (keskel), kes elab Põhja-Koreas

[Piltide allikaviide lk 13]

Pildid lehekülgedel 13–15: The Korea Press Photojournalists Association