Vihkamise juured
Vihkamise juured
VIHKAMINE ilmutas end juba inimajaloo alguspäevil. Piibel ütleb tekstis 1. Moosese 4:8: „Sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.” „Ja mispärast ta tappis tema?” küsib Piibli kirjutaja Johannes. „Sellepärast et tema teod olid kurjad ja tema venna teod õiged” (1. Johannese 3:12). Aabel mõrvati ühe kõige tavalisema vihkamise põhjuse, kadeduse pärast. „Armukadedusest tekib mehe viha,” ütleb Õpetussõnad 6:34. Tänapäeval põhjustab ühiskondliku seisundi, rikkuse, oskuste ja muude eeliste kadestamine inimestevahelist rivaalitsemist.
Teadmatus ja hirm
Kadedus on vaid üks vihkamise paljudest põhjustest. Sageli õhutavad vihkamist teadmatus ja hirm. „Enne kui õppisin vihkama, õppisin kartma,” ütles üks noor vägivaldse rassistliku rühmituse liige. Sellist hirmu on kõige sagedamini põhjustanud teadmatus. „The World Book Encyclopedia” järgi kalduvad eelarvamuste kütkeis olevad inimesed kujundama arvamusi, ilma et need tugineksid „olemasolevatele tõenditele. ... Eelarvamustega inimesed kipuvad moonutama, väänama, valesti tõlgendama ja isegi ignoreerima selliseid tõsiasju, mis on vastuolus nende varasemate arvamustega”.
Kust lähtuvad sellised arvamused? Üks Interneti teabeteenistus ütleb: „Ajalugu on loonud palju kultuurilisi stereotüüpe, kuid ka meie enda taust on tekitanud meis palju eelarvamusi.”
Ameerika Ühendriikides näiteks on orjakaubanduse pärandina paljude valgete ja Aafrika päritolu inimeste vahel pingeid, mis püsivad tänini. Sageli antakse negatiivsed rassilised vaated edasi vanematelt lastele. Üks avalik valgenahaline rassist möönis, et temas tekkisid negatiivsed rassilised tunded seetõttu, et „tal polnud mustadega vähimatki kokkupuudet”.
Mõned usuvad lihtsalt, et inimesed, kes neist erinevad, pole head. Säärane arvamus võib põhineda vaid ühel ebameeldival kokkupuutel mõnda teise rassi või kultuuri kuuluva isikuga. Sellest tehakse üldine järeldus, et kõik selle rassi või kultuuri esindajad on ilmselt samasuguste ebameeldivate omadustega.
Kui kitsarinnalisus on juba individuaalselt võttes üpris ebameeldiv, siis terveid rahvaid ja rasse nakatades võivad tagajärjed olla surmatoovad. Uskumus, et mõni rahvus, nahavärv, kultuur või keel asetab inimese teistest kõrgemale, võib tekitada sõgedat sallimatust ja ksenofoobiat (võõrapõlgust). 20. sajandil väljendati sellist sallimatust pahatihti vägivaldselt.
On huvitav, et vihkamist ja sõgedat sallimatust ei pruugi ilmtingimata tekitada vaid nahavärv ja rahvus. USA Pennsylvania ülikooli uurija Clark McCauley kirjutab, et „piisab juba sellest, kui inimesed suvaliselt, kas või mündi viskamise teel, kahte gruppi jaotada, et tekiksid grupisisesed eelistused”. Üks kolmanda
klassi õpetaja demonstreeris seda kuulsa eksperimendiga, jaotades klassi kahte gruppi: sinisilmsed lapsed ja pruunisilmsed lapsed. Mõne ajaga arenes kahe grupi vahel vaenulikkus. Isegi nii tühised asjaolud nagu mõne spordivõistkonna pooldamine võivad põhjustada teistega vägivaldseid kokkupõrkeid.Miks on nii palju vägivalda?
Miks siiski väljendatakse oma vaenulikkust nii tihti vägivaldselt? Uurijad on süvenenud sellistesse küsimustesse, kuid võivad ikkagi pakkuda vaid oletusi. Clark McCauley koostas inimeste vägivalla ja agressiivsuse kohta tehtud uurimustest ulatusliku bibliograafia. Ta viitab ühele uurimistööle, kus öeldakse, et „vägivallakuriteod on seotud sõjapidamise ja sõja võitmisega”. Uurijad leidsid, et „I ja II maailmasõjas osalenud rahvaste hulgas, iseäranis nende sõdade võitjate poolel, kasvas sõjajärgselt mõrvade hulk”. Piibli järgi me elame sõdade ajajärgul (Matteuse 24:6). Kas võib olla, et taolised sõjad on põhjustanud mingil moel muude vägivallavormide kasvu?
Teised uurijad otsivad inimese agressiivsusele bioloogilist seletust. Üks uurimistöö püüdis seostada mõnda vägivallavormi „serotoniini madala tasemega ajus”. Üks teine populaarne hüpotees väidab, et agressiivsus on juba geenides. „Suur osa [vihast] võib olla lausa pärilik,” väidab üks politoloog.
Ka Piibel ütleb, et ebatäiuslikel inimestel on sünnipäraseid halbu omadusi ja puudusi (1. Moosese 6:5; 5. Moosese 32:5). Loomulikult käivad need sõnad kõigi inimeste kohta. Ent sugugi mitte kõik inimesed ei tunne teiste vastu arutut viha. Seda tuleb õppida. Nõnda pani tuntud psühholoog Gordon W. Allport tähele, et väikelastel on „harva ... destruktiivseid instinkte. [––] Beebi on usaldav, vastuvõtlik peaaegu kõigile ärritustele, igasugusele inimesele”. Sellised tähelepanekud toetavad arvamust, et agressiivsus, eelarvamused ja vihkamine on peamiselt õpitud käitumisviisid! Seda inimese ilmset võimet õppida vihkama on vihkamise propageerijad julmalt ära kasutanud.
Meelte mürgitamine
Esirinnas on mitmesugused viha õhutavad rühmitused nagu neonatsidest skinhead’id ja Ku Klux Klan. Need rühmitused värbavad enda hulka tihti just hälvikperedest pärit vastuvõtlikke noori. Sellised ebakindlad ja end alaväärsena tundvad noored võivad arvata, et viha õhutavad rühmitused pakuvad neile ühtekuuluvustunnet.
Internet on iseäranis vägev tööriist, mida mõned on kasutanud vihkamise propageerimiseks. Hiljutise loenduse järgi võib Internetis olla tervelt 1000 vihkamist õhutavat veebisaiti. Ajakiri „The Economist” tsiteerib üht vihkamist külvava veebisaidi omanikku uhkustamas: „Arvutivõrk on andnud meile võimaluse esitada oma seisukohti sadadele tuhandetele inimestele.” Tema veebisaidil on ka „Lastelehekülg”.
Kui teismelised surfivad Interneti muusikalehekülgedel, võivad nad sattuda hüperlinkidele,
mis viitavad saitidele, kust saab alla laadida vihkamist õhutavat muusikat. Säärane muusika on tavaliselt vali ja metsik ning selle sõnum äärmiselt rassistlik. Taolised veebisaidid sisaldavad aga omakorda vihkamist õhutavate uudisegruppide, jututubade ja teiste veebilehtede linke.Mõnedel vihkamist külvavatel veebilehekülgedel on spetsiaalsed osad, kus pakutakse mänge ja tegevust noortele. Üks neonatside veebilehekülg üritab Piibli abil õigustada rassismi ja antisemitismi. See rühmitus on samuti loonud veebilehekülje, kus on rassistlike kommentaaridega ristsõnad. Mis on selle eesmärk? „Aidata valge rassi noortel liikmetel mõista meie võitlust.”
Ent mitte kõik vihkamise õhutajad pole ekstsentrilised äärmuslased. Üks sotsioloog, kes kirjutas hiljutistest Balkani konfliktidest, ütles mõnede tunnustatud kirjanike ja avaliku arvamuse kujundajate kohta: „Ma olin rabatud, kui nägin, et [nad] on kasutusele võtnud kirjutusstiili, mis rahuldab nende kaasmaalaste madalamaid impulsse, õhutab nendes kirglikku vihkamist ja pimestab nende arusaamisvõimet sellega, et kihutab neid mitte ühtegi käitumisviisi tabuks pidama ... ning võltsib tegelikkust.”
Mööda ei saa minna ka vaimulikkonna osast. James A. Haught teeb oma raamatus „Holy Hatred: Religious Conflicts of the 90’s” šokeeriva tähelepaneku: „Üks 1990ndate aastate suuri paradokse on see, et religioon, mis peaks olema headuse ja inimliku hoole allikas, on võtnud juhtiva rolli vihkamise, sõja ja terrorismi suurima õhutajana.”
Vihkamise põhjusi on seega palju ja need on keerukad. Kas see tähendab, et inimestel pole mingit võimalust peatada see meeletu vihkamist täis ajaloo kordamine? Kas saab midagi ette võtta kas üksikisikute või globaalsel tasandil, et võidelda vihkamist külvava vääritimõistmise, teadmatuse ja hirmuga?
[Väljavõte lk 6]
Eelarvamused ja vihkamine on õpitud käitumisviisid!
[Pilt lk 4, 5]
Vihkamine ja sõge sallimatus . . .
. . . pole sünnipärased tundmused
[Pilt lk 7]
Vihkamist õhutavad rühmitused kasutavad noorte värbamiseks Internetti
[Pilt lk 7]
Religioon on tihti õhutanud konflikte
[Allikaviide]
AP Photo