Minu elu kunstnikuna

JUTUSTANUD SHIZUKO KAWABATA

„Jehoova tunnistajad, toredad inimesed, kes kuulutavad head sõnumit kogu maailmas” on ühe mu pildi pealkiri, mis oli väljas kunstinäitusel Prantsusmaal Versailles’s aastal 1999.

VÄHEM kui nädal enne näitust olid Jehoova tunnistajad kogu Prantsusmaal levitanud 12 miljonit traktaati, mis juhtisid tähelepanu sellele, kui ülekohtuselt valitsus neid kohtleb. Minu pilt, mis kiitis Jehoova tunnistajaid, sai eriauhinna. Hiljem ütles auhinnaandja: „Te olete väga julge, kuid ka mina olen julge. Sellepärast andsingi ma Teile selle eriauhinna.”

Paljud kunstnikud püüavad oma piltidega luua erilist atmosfääri ja anda edasi tundeid. Seda üritan ka mina. Ma maalin seda, mida tunnen, ning mu pildid on helged, peegeldades mu rõõmu ja õnne. Lapsepõlves avastasin ma, millist rõõmu pakub loovuse väljendamine maalimise kaudu.

Miks ma hakkasin maalima

Ma sündisin 1920. aastal jõukate vanemate peres Jaapanis Moriokas. Minul ja mu vanemal õel olid koduõpetajad, kes õpetasid  meile Jaapani tantsu, lilleseadet, teetseremooniat, kotot (Jaapani tsitter), klaverit, laulmist ja nii edasi. Ma vihkasin seda kõike. Kui õpetajad tulid, panin ma tihti plehku ja peitsin end ära. Teenijad pidi mind otsima ja vägisi tagasi tooma.

Vihkasin seda, et õppetunnid olid nii ranged. Mulle võõrad inimesed otsustasid, kuidas ma pean tantsima, lilli seadma ja teed pakkuma. Tundsin end kammitsetuna, otsekui poleks mingit võimalust ise mõelda ning ise endale sihte seada. Kui ma aga maalisin pilte, siis ei piilunud keegi mu selja taga. Mitte keegi ei näidanud mulle näpuga, mida pean tegema. Just sellist vabadust ma ihkasin.

Kuna mul polnud kunstiõpetajat, sain ma ennast vabalt väljendada ja improviseerida, ilma et keegi mind oleks kritiseerinud. Tasapisi muutusin julgemaks. Umbes 12-aastaselt hakkasin maalima otse oma isa siidilipsudele. Varsti hakkasin koolis kleite õmblema. Õpetaja oli šokeeritud, kui nägi, et ma lõikasin pool kleidist ära ja asendasin selle valge riidega. Ent nagu mu isa, ei öelnud ta ühtegi sõna.

Unistused ja tegelikkus

Ma ütlesin juba algkoolis, et tahan suurena kunstnikuks saada. Minu eesmärk ei muutunud ja ma soovisin minna ülikooli kunsti õppima, kuid mu vanemad ei lubanud mind. Nad ütlesid, et Jaapanis pole kunstiharidusega naistel erilist väljavaadet mehele saada. Nõnda läksin ma siis majapidamiskursustele.

Mulle meeldisid välismaine luule ja raamatud ning ma lugesin neid palju. Ent sel ajal kritiseeriti neid kui vaenlase kirjandust. Isegi selliste raamatute omamine oli ohtlik. Koolis olin õppinud viis aastat prantsuse keelt prantslasest õpetajanna käe all, kuid olukorrad Jaapanis olid niivõrd muutunud, et isegi võõrkeelehuvisse suhtuti kahtlustavalt. Meil polnud mingit sõnavabadust.

Aastal 1943, kui möllas II maailmasõda, kuulsin meelitatult, et pärast 40 abiellumisealise naise fotoga tutvumist valis üks mees mind endale tulevaseks naiseks. Hiljem sain teada, et tema ema ja tolle sõber olid käinud meie naabruses mind piidlemas. Hiljem saatis nende perekond meie perele ametliku abieluettepaneku ning mulle käidi peale, et ma sellega nõustuksin. Kohtusin oma mehega ainult korra enne pulmi.

Pärast abiellumist ohustasid meie elu igapäevased õhurünnakud ning lõpuks hävis meie maja leekides ühes terve linnaga. Ellujäänud otsisid varjupaika mägedes, kuid isegi seal kuulsime õhusireene ja nägime sõjalennukeid. See oli kohutav. Kõik kannatasid. Kümme sõjajärgset aastat olid samuti äärmiselt katsumusterohked.

Lisaks meie kolmele lapsele elasid meie juures veel mu ämm ning mu abikaasa kuus õde-venda. Kuigi meil olid teenijad, pidime kõik töötama põllul, et kõht täis saada. Olin sel ajal väga kurb ja unustasin naeru. Ent ma kartsin, et kui räägin oma tunnetest, mõistetakse mind valesti. Tasapisi ma aga õppisin, kuidas väljendada oma tundeid kunsti kaudu.

Saavutan tunnustuse kunstnikuna

Isegi väga hea kunstnik peab tegema tohutult palju tööd, enne kui tema vaev leiab tunnustust. Ma ostsin kunstiraamatuid ja õppisin mitme Jaapani tippkunstniku käe  all. Mitte ükski neist ei käskinud mul muuta oma stiili, mis oli kujunenud juba noorena.

Kunstikriitikud hakkasid mu töid tähele panema, kuid ma maalisin vaid enda jaoks, mitte teistele näitamiseks. Aja jooksul hakkas mind aga huvitama, mida teised mu piltidest arvavad. Nii korraldasin 1955. aastal oma esimese näituse Tokyos Ginza äri- ja meelelahutusrajoonis. Väljapaneku nimi oli „Tumm võitlus, hääletu kõne, minu päevik” ning selles olid pildid igapäevaelust. Näitus oli edukas.

Kohtan Jehoova tunnistajaid

Aastal 1958 kolisime perega Tokyosse, kuna soovisime abikaasaga, et meie lapsed õpiksid heades koolides ja saaksid parima võimaliku hariduse. Minu elu keerles maalimise ümber. Mul oli tavaks päevas umbes viis tundi maalida. Õhtuti käisin koos oma kunstnikest sõpradega väljas ning mu abikaasal olid oma kaaslased, kellega ta väljas käis. Meil polnud õrna aimugi, kuidas kasvatada oma lapsi.

Abikaasa oli oma töö tõttu palju kodust ära, nii et laste kasvatamine langes minu õlule, milles ma tundsin end üsna saamatult. Lapsena olin käinud katoliku misjonikoolis ja mul tekkis mõte, et äkki oleks hea anda lastele piiblilist haridust. Meie maja vastas Tokyo lähistel Omoris oli luteri kirik ning ma tegin lastele ettepaneku hakata seal käima. Sinna me aga ei jõudnudki.

Selle asemel külastas meid juba järgmisel päeval, 1959. aasta alguses, üks Jehoova tunnistaja. Ma kutsusin ruttu lapsed kokku ning me istusime maha tunnistaja juttu kuulama. Too seletas Piiblist, et me elame tähendusrikkal ajal, mil Jumal puhastab peatselt maa kurjusest. Ma tellisin neli Piiblit ja piiblilist kirjandust ning olin meeleldi valmis temaga iga nädal kohtuma, et ta meid õpetaks. Küsisin, kui palju õppetunnid kuus maksavad ja sain hämmastusega teada, et Jehoova tunnistajad ei võta õpetamise eest raha. Kui erinev see oli kõigist nendest õpetajatest, keda mina teadsin!

Minu tütred võtsid Piibli tõe ruttu omaks ja meie kodus hakkas toimuma isegi iganädalane grupiuurimine. Ent mõne õppetunni järel muutusin ma rahutuks. Minu jaoks olid õpingud piinarikkad, nii et mõnikord püüdsin ma end ära peita või kodunt lahkuda, kui tuli minu kord Piiblit uurida.

Asi oli selles, et ma sain aru, et kõik Piiblisse kirjapandu on õige ja et ma pean end selle juhtnööride järgi kohandama. Samal ajal olin ma siiski otsustanud saada heaks kunstnikuks ning mulle tundus, et loovuse nimel tuleb mul säilitada sõltumatu mõtteviis. Selle siseheitluse tulemusena tundusid kannatavat mu maalid. Minu pilte hakati paigutama näituste kaugematesse nurkadesse.

Reis Pariisi

Ma arvasin, et Pariisi külastamine võib aidata mul maalimises areneda. Nõnda sõitsingi 1960. aastal Prantsusmaale, kus toimus suur Jaapani kunsti tutvustav näitus. Ma olin ainus naiskunstnik, kes esindas Jaapanit. Pariisis erutas mind kõik – hoopis teistsugused elutingimused, riietus, mõtteviis, värvid. Näitus oli väljas neli päeva ja minu üllatuseks tulid ka riigijuhid seda vaatama. Teine üllatus oli see, et naisi vaimustasid kimonod, mida ma kandsin. Otsustasin Pariisi kauemaks jääda.

Kuna ma ei teadnud, kuidas saaksin kätte Jaapanist saadetud raha, hakkasin müüma oma kimonoid. Nõnda sain veeta Pariisis veel kolm kuud, mil tutvusin lähemalt sealsete kunstigaleriide väljapanekutega. Tihti meenutasin selle kunstniku sõnu, kelle pilt oli rippunud näitusel minu oma kõrval. Ta ütles: „Mina maalin päikesepaistet. Teie maalid on üldiselt tumedad ja mustad, kuna Te olete mõjutatud idamaade filosoofidest.”

Mind külastas üks abielupaar Pariisi  Jehoova tunnistajate harubüroost. Pärast mitmeid külaskäike nõustusin lõpuks koos nendega kristlikule koosolekule minema. Kohale jõudes jäin nähtust tummaks. Üks daam kandis imekena punast laiaäärset kübarat. Teisel daamil oli seljas briljantroheline kleit. Need peegeldasid stiilitunnet ja head maitset, nii et minu vaated Jehoova tunnistajatest muutusid täielikult.

Ka esitatav programm avaldas mulle muljet. Nähes mõlemal pool maakera ühtset koosolekukorraldust ja sama õpetust, mõistsin, et see grupp ja nende tegevus pole sugugi tavalised. Minu südant puudutas sügavalt see, kui mõistsin, et olen koos rahvaga, keda juhib Jumal.

Langetan otsused

Pärast Jaapanisse naasmist hakkasin tõsiselt Piiblit uurima. Ma avastasin, et meie Looja juhtnöörid võimaldavad palju rohkem vabadust, kui ma oli kujutanud. Ta on armastavalt andnud meile igaühele omapärase näo ja individuaalsed talendid ning vabaduse neid arendada. Nii jõudsin ma järeldusele, et Jehoova tunnistajaks saamine ei tähenda, et pean loobuma oma armastusest kunsti vastu.

Edenesime koos tütardega Piibli uurimises. Üks tütar sümboliseeris pühendumist Jehoovale veeristimisega aastal 1961 ja teine aastal 1962. Nad on tänini mõlemad Jumalale ustavad teenijad. Mina aga hoidusin ikka veel ristimisele minemast. 1965. aastal julgustas mind Lloyd Barry, tollane Jehoova tunnistajate kuulutustöö ülevaataja Jaapanis, sõnades: „Mõtle vaid, missuguseid imepäraseid pilte joonistavad täiuslikud inimesed paradiisis!” Järgmisel aastal lasin end ristida.

Kuidas see mõjutas mu maale

Tagasi vaadates näen, kuidas muutused mu elus ja isiksuses mõjutasid mu maalimisstiili. Mu varasemad pildid olid tumedad ja sünged, peegeldades seda piina, kannatusi ja lootusetust, mida ma tundsin. Ent siis ma õppisin Piiblist tundma Loojat, tema imepäraseid omadusi, ning kogesin õnne, mida pakub tema kiitmine ja õigete mõõdupuude järgi elamine. Sedamööda, kuidas mu tunded muutusid, muutusid ka mu pildid.

Nüüd veedan ma korrapäraselt palju tunde, et viia Piibli sõnumit teistele. Mulle valmistab suurt rõõmu ja rahuldust, kui saan rääkida inimestega Jumala omadustest ja tema imepärasest eesmärgist muuta maa paradiisiks, mida valitseb tema Poeg Jeesus Kristus. See Piiblil põhinev tegevus ergutab mind ning ajendab mind pintslit välja võtma ja oma tundeid maalides väljendama. Ning sedamööda, kuidas mu õnn on aastatega kasvanud, on mu pildid muutunud helgemaks.

Rõhuasetus Piiblil

Mulle tehti ettepanekuid oma tööde väljapanekuteks kõikjalt maailmast: Sidneyst, Viinist, Londonist, New Yorgist. Ent kõige  enam on mu pilte imetlenud eurooplased. Pariisis asuva Louvre’i kuningliku kunstiakadeemia eksperdid on küsinud: „Miks ajendab just jaapanlannat Piibel ja kristlus niivõrd, et tema pildid väljendavad säärast rõõmu, mida pole religioosses kunstis nähtud sajandeid?”

Piibli laulukirjutaja Taavet väljendas oma tundeid muusikas ja ta kasutas oma muusikalisi andeid, et õpetada teistele Jumala imesid. Minu eesmärk on sama. Ma tahan kiita Jehoovat. Mul on suur soov, et inimesed tajuksid mu piltides rõõmu, mida pakub Jehoova ja tema imepäraste omaduste tundmine. Üks kunstikriitik ütles mu piltide nimede kohta: „Kunstnik väldib targalt oma sõnu ja laseb objektiivselt rääkida Piiblil.” Mind vaimustab see, et inimesed tunnevad mu piltides ära Piibli väe.

1995. aastal andis maailma kunstinõukogu, rahvusvaheline kunstiorganisatsioon peakorteriga Tokyos, mulle esikoha teiste maailma tippkunstnike seas. Nõukogu ütles mu piltide kohta: „Kunstnik tsiteerib piltide pealkirjadena Piiblit ... igal tema pildil on kujutatud Piibel, kuid just selline ongi kunstniku elu, kes käib ühes Jumalaga.”

Eelöeldu viitab sellele, et ma kujutan tihti oma maalidel avatud Piiblit. Viimastel aegadel olen kasutanud oma maalidel trükitud lehekülgi Piiblist. Nõnda on vaataja tähelepanu suunatud nii minu valitud pealkirjale kui ka Piibli sõnadele ning seejärel minu maalitud ettekujutusele sellest.

1999. aastal olid mõned minu pildid väljas Tais Bangkokis. Ühe pildi nimi oli „Kui imepäraselt valmistas Jehoova Jumal maa, andes selle inimestele elupaigaks” ja teine „Kuningas Taaveti palve: „Jehoova, lase nende inimeste süda olla sinu juures.””. Mind kutsuti koos paari teise kunstnikuga Tai kuningapaleesse. Kuningas soovis rääkida mu piltidest ja esitas mulle palju küsimusi. Ma sain temaga pikalt rääkida ning selgitada ka pisut oma piiblilisi uskumusi. Pärast kinkisin talle ühe oma pildi.

Viimase 35 aasta jooksul olen töötanud ka teiste kunstnike töid hindavas komisjonis. Mulle meeldivad sellised pildid, mis väljendavad tundeid. Minu jaoks on pilt hea, kui see mõjub mulle hästi ja annab mulle sisemise rahu. Ma imetlen väga neid pilte, mis ilmuvad Jehoova tunnistajate väljaannetes ning on kooskõlas eesmärgiga anda ustavalt edasi Piibli sõnumit.

Õnnistused Jumala teenijana

Minu maalid on andnud mulle häid võimalusi anda tunnistust Jehoova Jumalast ja tema suurepärastest eesmärkidest maaga. Olen saanud seda teha ajakirjaintervjuudes ja telesaadetes. Kuhu ma ka ei läheks või kellega ma ka ei räägiks, ikka püüan anda teada, et just Jehoova teenimisest tulenev usk, rõõm ja õnn ajendavad mind oma pilte looma.

Olen veendunud, et kui peaksin loobuma oma usust, ei suudaks ma nii maalida. Ent see, et olen Jehoova tunnistaja ning et Jumala Sõna tõde täidab mind rõõmu ja õnnega, ajendab mind maalima.

[Pilt lk 21]

Pariisis

[Pilt lk 22]

Koos tütardega praegu