Kas inimene hävitab omaenda toiduvarusid?

„Tõelisi raskusi ei valmista tänapäeval mitte võlad, defitsiit ega ülemaailmne konkurents, vaid tarvidus leida tee, kuidas elada mõttekalt ja täisväärtuslikult, ilma et hävitataks planeedi elu alalhoidvat biosfääri. Inimkond pole kunagi varem seisnud silmitsi säärase ohuga – meid elushoidvate aluste kokkuvarisemisega.” (Geneetik David Suzuki)

ÕUNU peetakse enamasti täiesti tavalisteks puuviljadeks. Piirkondades, kus neid kasvab ohtrasti, on ehk endastmõistetav, et need on kergesti ja laias valikus kättesaadavad. Ent kas sa teadsid, et õunavalik on tänapäeval tunduvalt väiksem kui 100 aastat tagasi?

Aastatel 1804 kuni 1905 kasvatati Ameerika Ühendriikides 7098 õunasorti. Tänapäeval on aga nendest välja surnud 6121 sorti, seega 86 protsenti. Pirnidega on samasugused lood. Umbes 88 protsenti 2683 varem kasvatatud pirnisordist on nüüdseks hävinud. Ja kui rääkida köögiviljadest, siis on arvud veelgi masendavamad. Kadumas on nähtus, mida kutsutakse bioloogiliseks mitmekesisuseks – mitte ainult elusorganismide rikkalik liigiline mitmekesisus, vaid ka liigisiseste vormide külluslik mitmekesisus. Ameerika Ühendriikides kasvatatavate köögiviljasortide valik on vähem kui 80 aastaga kahanenud koguni 97 protsenti! Ent kas on bioloogilisel mitmekesisusel mingit tähtsust?

Paljude teadlaste sõnul on küll. Kuigi bioloogilise mitmekesisuse rolli üle vaieldakse siiamaani, ütlevad mitmed keskkonnaeksperdid, et see on eluks maa peal hädavajalik. Nende arvates on see tähtis nii toidutaimede kasvatamise seisukohalt kui ka maailma metsade, džunglite ja rohumaade metsikute taimede kasvamise seisukohalt. Liikide sisene mitmekesisus on samuti oluline. Paljude riisisortide olemasolu näiteks suurendab võimalust, et mõned sordid suudavad vastu panna üldlevinud haigustele. Seepärast märkiski uurimisinstituudi Worldwatch üllitis hiljuti, et eelkõige üks asi võib teavitada inimkonda sellest, kui tõsine on maakera bioloogilise mitmekesisuse kahanemise probleem – mõju toiduvarudele.

Taimede väljasuremine võib mõjutada toidukultuure vähemalt kahel viisil: esiteks, hävivad nii kultuurtaimede metsikud sugulased, mis on tulevase sordiaretuse geneetiline allikas, ning teiseks, see kahandab liikide siseselt aretatud sortide valikut. 20. sajandi algupoolel kultiveeriti näiteks Aasias arvatavasti üle 100 000 kohaliku riisisordi, kusjuures ainuüksi Indias kasvas vähemalt 30 000 sorti. Tänapäeval hõlmab 75 protsenti India põllukultuuridest vaid kümmet sorti. Sri Lanka 2000 riisisordist on järgi jäänud vaid 5. Maisikasvatuse hällis Mehhikos viljeldakse vaid 20 protsenti nendest liikidest, mida kasvatati seal 1930. aastatel.

Ent ohus pole mitte üksnes toidulaud. Umbes 25 protsenti tööstuslikult  toodetud ravimitest põhineb taimedel ning leitakse üha uusi ravimtaimi. Samas sureb taimeliike pidevalt välja. Kas me tõesti saeme sedasama oksa, millel ise istume?

Maailma Looduskaitseliidu teatel ähvardab umbes 18 000 uuritud taime- ja loomaliigist rohkem kui 11 000 liiki väljasuremine. Sellistes paikades nagu Indoneesia, Malaisia ja Ladina-Ameerika, kus on suuri metsaalasid istandusteks raadatud, võivad teadlased vaid oletada, kui palju liike on väljasuremisohus või juba välja surnud. Siiski öeldakse „The UNESCO Courier” teates, et väljasuremine jätkub „katastroofilise kiirusega”.

Muidugi kasvab maakeral veel siiani hämmastavas koguses toidukultuure. Ent kui kaua suudab üha kasvav inimpopulatsioon ennast toita, kui planeedi bioloogiline mitmekesisus kahaneb? Mitmed riigid on sellele probleemile lahendust otsides loonud seemnepanku, et kindlustada end elutähtsate taimede väljasuremise vastu. Mõned botaanikaaiad on võtnud enda ülesandeks liikide säilitamise. Teadlased on appi võtnud uue võimsa vahendi – tehnogeneetika. Ent kas suudavad seemnepangad ja teadlased tõesti probleemi lahendada? Järgmine artikkel käsitleb seda küsimust.