Piibli seisukoht

Kui salliv on Jumal?

„EKS JUMAL, TAHTES OSUTADA OMA VIHA JA TEHA TEATAVAKS OMA VÄGE, SUURE PIKAMEELEGA SALLINUD VIHAASTJAID, MIS OLID VALMISTATUD HUKATUSEKS.” (ROOMLASTELE 9:22)

KOGU ajaloo jooksul on Jumal sallinud palju kurja ja isegi hirmsaid nurjatusi. Enam kui 3000 aastat tagasi kurtis Iiob: „Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde? Nende sugu seisab kindlana nende ees ja nende järglased on nende silma all! Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal!” (Iiob 21:7–9). Teised õiglusearmastajad, nagu prohvet Jeremija, on samuti küsinud, miks Jumal sallib kurje inimesi (Jeremija 12:1, 2).

Mida arvad sina? Kas sind paneb imestama see, miks Jumal lubab kurjust? Kas sulle tundub vahel, et Jumal võiks kõik kurjad inimesed kiiremas korras ära hävitada? Vaatame nüüd, mida ütleb Piibel selle kohta, millised on Jumala sallivuse piirid ja miks ta on kurjust lubanud.

Miks on Jumal salliv?

Esiteks tekib küsimus, miks on Jumal, kellel on kõrgeimad õigluse normid, üleüldse lubanud kurjust? (5. Moosese 32:4; Habakuk 1:13.) Kas see tähendab, et ta suhtub kurjusesse ükskõikselt? Sugugi mitte. Mõtle järgmise näite peale. Oletame, et üks kirurg rikub kõige elementaarsemaidki hügieeninõudeid ja tekitab oma patsientidele suuri valusid. Kui ta töötaks haiglas, kas ei vallandataks teda kiiremas korras? Kuid on olukordi, kus on tarvis ilmutada erilist sallivust. Hädaolukorras, näiteks lahinguväljal, ei pruugi olla muud võimalust kui lasta kirurgidel töötada primitiivsetes ja ohtlikes tingimustes ning kasutada koguni sellist varustust ja operatsiooniriistasid, mis muidu ei tuleks kõne allagi.

Samamoodi talub Jumal tänapäeval kannatlikult nii mõndagi, mis on temale tegelikult täiesti vastuvõetamatu. Kuigi ta vihkab kurjust, lubab ta sellel ajutiselt eksisteerida. Selleks on mõjuvaid põhjusi. Esiteks annab see aega lahendada igaveseks üliolulised vaidlusküsimused, mille Saatana mäss Eedeni aias tõstatas. Peale selle on tõusnud vaidlusküsimused, mis on lähedalt seotud Jumala valitsusviisi õigsuse ja seaduslikkusega. Samuti on Jumal sallinud kurja, et valel teel olevatel inimestel oleks aega ja võimalust end muuta.

Halastav ja kannatlik Jumal

Meie esivanemad Aadam ja Eeva hakkasid koos Saatanaga Jumala vastu mässama. Jumalal oleks olnud õigus nad otsekohe hävitada. Selle asemel oli ta aga halastav ja kannatlik, andes neile armastavalt võimaluse lapsi saada. Kuid nende lapsed ja kogu inimkond, kes nendest põlvnes, sündisid patustena (Roomlastele 5:12; 8:20–22).

Jumal seadis eesmärgiks inimesed sellisest  viletsast seisundist päästa (1. Moosese 3:15). Niikaua on aga Jumal meiega tohutult kannatlik ja halastav, kuna ta mõistab, kuidas Aadamalt päritud ebatäius meid mõjutab (Laul 51:7; 103:13). Ta on „rikas heldusest” ja ta „annab palju andeks” (Laul 86:5, 15; Jesaja 55:6, 7).

Jumala sallivuse piirid

See, kui Jumal laseks kurjusel igavesti kesta, oleks armastusetu ja mittemõistlik. Mitte ükski armastav isa ei lubaks lõputult oma lapsel teha teistele pereliikmetele pidevalt ja tahtlikult kohutavat valu. Jumala kannatlikkus on seega alati tasakaalus teiste omadustega, nagu armastus, tarkus ja õiglus (2. Moosese 34:6, 7). Kui tema eesmärk, mille pärast tal on tulnud olla pikameelne, on ükskord teostunud, ei kavatse ta enam kurja sallida (Roomlastele 9:22).

Paulus näitas seda selgelt. „Endisel põlvel on [Jumal] lasknud kõik rahvad käia omi teid,” ütles ta kord (Apostlite teod 14:16). Teisel juhtumil rääkis Paulus, kuidas „Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud” nende inimeste puhul, kes pole tema seadustele ja põhimõtetele kuuletunud. „Nüüd,” jätkas Paulus, „kuulutab [Jumal] kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama.” Miks? „Sest ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses” (Apostlite teod 17:30, 31).

Saa praegu kasu Jumala kannatlikkusest

Kindlasti ei peaks keegi eeldama, et ta võib eirata Jumala seadusi ja siis lihtsalt paluda Jumalalt andestust, kui tahab oma tegude tagajärgede eest põgeneda (Joosua 24:19). Paljud inimesed muistses Iisraelis arvasid, et nad võivad nii teha. Nad ei muutnud end ega mõistnud Jumala sallivuse ja kannatlikkuse eesmärki. Jumal ei sallinud aga nende kurje tegusid lõputult (Jesaja 1:16–20).

Piibel näitab, et kui inimene tahab jääda ellu Jumala lõpliku kohtumõistmise ajal, peab ta kahetsema, st tunnistama kahetsevalt oma ebatäiuslikku ja patust seisundit Jumala ees ning seejärel kurjadest tegudest siiralt pöörduma (Apostlite teod 3:19–21). Sel juhul andestab Jehoova Jumal temale Kristuse lunastusohvri alusel (Apostlite teod 2:38; Efeslastele 1:6, 7). Omal ajal heastab Jumal kõik Aadama patu rängad tagajärjed. Siis luuakse „uus taevas ja uus maa”, kus Jumal ei salli enam „neid, mille hävitamine on kisendavalt vajalik” (Ilmutuse 21:1–5; Roomlastele 9:22, Phillips). Jumala harukordne, ent mitte piiritu sallivus toob imelise lõpptulemuse.

[Pilt lk 23]

Jumal andis Aadamale ja Eevale võimaluse lapsi saada