Miks hüljatakse traditsioonilised religioonid?

RELIGIOONIDEL, MIS VÄIDAVAD end tuginevat Jeesus Kristuse õpetustele, on umbes 1,7 miljardit poolehoidjat. Ristiusku on peetud maailma suurimaks religiooniks, mis edestab pooldajate arvukuselt isegi selliseid üldtuntud usundeid nagu budism, hinduism ja islam. Teadaannetest nähtub aga, et paljudes niinimetatud kristlikes maades on ristiusk kaotamas oma mõjuvõimu rahvahulkade üle.

 Igasuguse sotsiaalse taustaga inimesi lahkub kirikutest. USA Michigani Ülikooli teadur ja rahvusvahelise uurimisprojekti World Values Survey direktor Ronald F. Inglehart ütles, et religiooni roll arenenud maades kahaneb. Ajakiri „Bible Review” tsiteerib tema sõnu: „Järsult vähenenud pole mitte ainult iganädalaste kirikuskäijate arv, vaid nüüd saadavad Ladina-Ameerika maad oma endistesse emamaadesse misjonäre sealseid hingi päästma.” Ta väidab, et „religiooni kokkuvarisemine” on iseäranis silmatorkav mõnedes Põhja-Euroopa maades. Norras ja Taanis käib vaid 5 protsenti rahvastikust regulaarselt kirikus. Rootsis on sama näitaja isegi 4 protsenti ja Venemaal 2 protsenti. *

Teated Saksamaalt näitavad, et ajavahemikus 1984 kuni 1993 vähenes registreeritud katoliiklaste regulaarne kirikuskäimine 25,3 protsendilt 19 protsendile. Aastaks 1992 käis regulaarselt pühapäevasel jumalateenistusel vaid 4 protsenti protestante. Aastal 1999 teatas „Christianity Today”: „Vaid iga kümnes sakslane käib iga nädal kirikus.”

Usklike arvu vähenemise kohta Suurbritannias ütles ajaleht „The Guardian”: „Ristiusk pole mitte kunagi varem olnud nii kehvas seisus.” Artikkel sedastas, et „preestrite ja presbüterite jaoks olid aastad 1950–2000 kõige raskem poolsajand”. Viidates eriraportile religiooni olukorra kohta Suurbritannias, näitas ajaleht, et mitte ainult noored inimesed pole kaotamas usku institutsioonilistesse usunditesse, vaid ka vanemad inimesed. Ajaleht kirjutas: „Vanemad inimesed kaotavad vananedes usu Jumalasse. Uus, seda suundumust kinnitav uurimus on šokiks Suurbritannia kriisiseisundis kirikutele, kes siiani on pidanud eakaid kahanevate koguduste kindlaks selgrooks.”

Samasugused suundumused on ka väljaspool Euroopat. Näiteks Kanada ajakiri „Alberta Report” sõnab, et Kanada kogeb „institutsionaalsete uskumuste ja usuelu kokkuvarisemist” ja et „iga kolmas kanadalane eelistab kindlale usutunnistusele isiklikku ettekujutust Jumalast”.

Paljud inimesed lihtsalt ei tunne, et kirikuskäimine rikastaks või valgustaks neid vaimselt. Kanada ajakirja „Maclean’s” sõnul avaldasid ühes Himaalaja ašramis (hindude kloostris) küsitletud juudid ja katoliiklased oma arvamust: „Meid ei liigutanud ega puudutanud enam tuimad rituaalid.” Tõesti, isegi pärast aastatepikkust ustavat kirikuskäimist leiavad mõned end mõtlemas: „Mida ma olen tegelikult kirikus õppinud? Kas olen jõudnud seal Jumalale lähemale?” Ei tasu siis imestada kirjanik Gregg Easterbrooki mõtte üle, et „meie aja suurimaks puuduseks läänemaades pole mitte enam materiaalne vaesus, vaid vaimne”.

Loomulikult on paljudes maades kirikuskäijaid üsna palju. Siiski ei pruugi kirikuskäimine alati tähendada, et järgitakse ustavalt kirikuõpetusi. Näiteks Austraalia ajaleht „The Age” teatab, et läänemaades on „kiiresti vähenemas oma religiooni õpetusi järgivate kristlaste osakaal. Paljudes Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika maades on kristlus otsekui looriks, mille varjus paljud inimesed võtavad omaks järjest eksootilisemaid suguharu ja kultuslikke uskumusi, millel pole mingit pistmist tavapäraste kristlike õpetustega, vaid on tihti nendega vastuolus ning on aastate eest ametlikult kõrvale heidetud”.

Miks nii paljud inimesed, noored ja vanad, hülgavad oma kiriku? Üheks oluliseks teguriks paistab olevat pettumustunne.

Religiooni sünge ajalugu

Ajaleht „The Guardian” teeb järgmise tähelduse: „Roomakatoliku kirikul on kahetsusväärne register salasepitsustest fašismiga 20. sajandil, alates kindral Franco õnnitlemisest pärast Hispaania kodusõda kuni hiljutiste toetusavaldusteni kindral Pinochet’le.” „The Guardian” märkis ka, et sõjaaegne paavst Pius XII, „oli varmas tegema kokkulepet [Hitleriga] ning püüdis kõrvale hoida võimalikest piinlikest ülesannetest nagu näiteks holokausti hukkamõistmine”.

 „The Age” teatab: „Ristiusu kiriku avaldused on võltsilt kõlanud liigagi paljudel juhtudel. Kristlased pole suutnud hoida oma sisemist rahu ja ühtsust. ... Paljud rüüste- ja vallutussõjad, mida õigustati eesmärgiga võita uskmatuid Kristusele, tõendavad, et kristlased pole olnud rahu toojad. Usk, lootus ja armastus võivad küll olla väljapaistvad kristlikud voorused, kuid nende väidetavad taotlejad võivad olla sama küünilised ja meeleheitele kalduvad kui mittekristlased, ning ilmselt mitte sugugi halastavamad. ... Holokaust sündis kristlikul maal ja teine kristlik maa vallandas aatomisõja õudused Jaapanis.”

Mõned võivad väita, et ristiusk on pikka aega edendanud selliseid voorusi nagu mõistlikkus, meelekindlus, mõõdukus ja õiglus. „The Age” kommenteerib aga: „Üldiselt tarbivad Euroopa, Põhja-Ameerika ja Austraalia kristlased maa ressursse tunduvalt rohkem, kui on kohane, ning on oma soovide rahuldamise nimel nõus nõrgemate naabermaade ekspluateerimise ja rõhumise ning nende keskkonna kahjustamisega.”

Ristiusu tuleviku kohta ütleb „The Age”: „Ilma korralike, hästi funktsioneerivate institutsioonideta pole ristiusul kunagi lootust saada tagasi see ühiskondlik võim, mis tal oli sajandite eest. See võib olla nii hea kui halb, olenevalt vaatenurgast. Kuid see on reaalsus, millega ristiusk edaspidi peab silmitsi seisma.”

Nähes organiseeritud usundite sellist mandumist, hülgavad paljud inimesed traditsioonilised kirikud. Kas rahuldab aga leitud alternatiiv nende vajadusi? Kas see on vastus nende püüdlustele?

[Allmärkus]

[Pildid lk 7]

Toretsevad tseremooniad jätavad paljudesse vaimse tühjustunde

[Pilt lk 7]

Paljud on traditsioonilistest religioonidest ära pöördunud, kuna need on toetanud sõdu ja rõhuvaid režiime

[Allikaviide]

foto: age fotostock