Ostukeskused – äri ja meelelahutus

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

POES käimine näib mõningatele inimestele väga meeldivat, teistele on see aga täiesti vastumeelne. Pärast ostukeskuste rajamist on see tüütu tegevus paljudele siiski tunduvalt meeldivamaks muutunud.

Ostukeskuse idee pole sugugi uus. Nii mõneski mõttes sarnanevad ostukeskused turgudega, kus käidi kaubitsemas ja uudiseid rääkimas. Aastal 1859 aitas prantsuse kaupmees Aristide Boucicaut üle võtta turu põhimõtet, kui ta avas kaubamaja, kus sai hakata müüma mitmesuguseid kaupu.  Kaubamajasid kerkis kiiresti kõikjal Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.

Üks neist, kes hakkas kaubamajade ideega kasu lõikama, oli Frank Woolworth. 1912. aasta märtsiks kandis tema nime ligi 600 kaubamaja. Mõne aja pärast tekkis idee panna kaubamajad ja ärid ühe katuse alla, ja nii saidki alguse kuulsad ostukeskused. Ostukeskused on osutunud jaemüüjatele väga tulusaks, kuna ühe ostukeskuse aastakäive ulatub 200 miljoni dollarini.

Ostukeskuste planeerimisel pööratakse kõige suuremat tähelepanu klientide mugavusele. Üks viis seda teha on kõhu kaudu. Kui ostukeskuses on restoranid ja kiirsöögikohad, on tõenäolisem, et kliendid on rõõmsad ja rahul ning veedavad ostukeskuses kauem aega. Teine kaval viis, kuidas meelitada inimesi rohkem ostma, on rõhuda nende soovidele, mitte vajadustele. Ühe ajalehe sõnul on ostukeskus koht, „kus äärelinna koduperenaine võib tunda end kui Alice imedemaal. Konditsioneeritud õhuga ja neoonvalgustusega ruumides avaneb tema silme ees justkui rikkalik tarbimisühiskonna Rootsi laud, mis on täidetud sõna otseses mõttes miljoneid dollareid maksva kaubaga”.

Järgmine samm on muidugi see, et inimene peale asjade imetlemise neid ka ostaks. Üks tõhusaks osutunud viis on siduda ostmine meeldiva tegevusega. Kuigi reklaamijad ei püüa meelitada vaid üht sugupoolt, on nende peamiseks sihtmärgiks siiski naised, nagu eespool mainiti. Juba algusest peale on ostukeskuste juhatajad meelitanud ostma just naisi, kaasa arvatud emasid. Kui ostukeskustes on kinod, toad, kus arvutimänge mängida, ning muud paigad, kus lapsed ja noored saavad meelt lahutada, on klientidel peale ostmise võimalik ka ostukeskustes koguneda ja juttu ajada. Ka kohvikud annavad võimaluse kokku saada ja lõõgastuda. Spordihuvilistele ostjatele on ühte Austraalia ostukeskusesse rajatud koguni liuväli ning teise keeglirada.

Samuti näivad ostukeskused väga meeldivat noortele. „Paljud mu sõbrad käivad siin,” ütleb üks noor. „Iga kord, kui ma ostukeskusesse tulen, põrkan kokku mõne tuttavaga. ... See laud siin on meie kohtumispaik.” Ka paljudele vanematele inimestele meeldib tihti ostukeskustes käia. „Tulen siia selleks, et teistega suhelda,” ütleb üks 86-aastane naine. „See on minu jaoks kõige meeldivam paik. ... Ma ei tea, mis ma teeks, kui ostukeskust poleks.”

On ka teistsuguseid seisukohti. Paljud arvavad, et ostukeskuse kohta sobib kirjeldus „müügimasin”, nagu ostukeskust nimetab raamat „Shelf Life”. Ajakiri „The Humanist” ütleb aga veelgi otsekohesemalt ja kirjeldab ostukeskusi „kui osa meie kultuurist, kus inimesi hinnatakse ainult nende rahakoti paksuse järgi”. Sellises õhkkonnas tuleb kindlasti säilitada tasakaal, et mitte lasta end mõjutada materialismist (Matteuse 6:19–21).

Murepõhjused

Mõned inimesed väldivad ostukeskustes käimist sealsete rahvamasside tõttu. On tõsi, et mõningad ostukeskused on puupüsti rahvast täis, ja seda eriti just nädalavahetustel. Näiteks käib ühes Austraalia Sydney ostukeskuses aastas kokku peaaegu 19 miljonit inimest, mis on võrdne kogu Austraalia rahvaarvuga. Sellised massid ei häiri üksnes ostjaid. Kui ostukeskustes käib suurte kampadena noori, sagenevad poevargused. Ajakiri „SundayLife!” teatab: „Üks suuremaid ostukeskuse sotsiaalseid dilemmasid on see, kuidas saada hakkama tohutu hulga noortega, kes siin kogunevad.”

Teine raskus, mille ees mõned poepidajad seisavad, on pidevalt tõusev rendihind. „Seetõttu pankrotistuvad paljud ärid,” kurtis üks rentnik. Ajakiri „Forbes” ütleb: „Ostukeskused lüüakse üles, mis meelitab ligi moekaid rentnikke. Sellel on aga oma hind.” Samas artiklis ennustatakse isegi ostukeskuste jaekaubanduse aeglustumist Ameerikas, mis on ebameeldiv uudis selle riigi 1900 ostukeskusele. „Nende kliendid kahanevad,” teatab artikkel.

Milline tulevik ootab neid hiigelpoode? Seda näitab aeg. Üks asi näib aga olevat kindel, et inimestele meeldib alati koguneda sinna, kus saab ühendada nii äri kui ka meelelahutuse.