Vägivalla sajand

ALFRED NOBEL uskus, et rahu võib saavutada siis, kui rahvad saavad enda valdusse taparelvad. Riikide kiire ühinemine aitaks hävitada igasugused kallaletungijad. „See oleks jõud, mis muudaks sõja võimatuks,” kirjutas ta. Nobel arvas, et ükski terve mõistusega rahvas ei põhjustaks kokkupõrget, mille tagajärjed oleksid talle endale laastavad. Mida on aga näidanud eelmine sajand?

Vähem kui 20 aastat pärast Nobeli surma puhkes I maailmasõda. Selles konfliktis kasutati uusi surmarelvi, sealhulgas kuulipildujaid, mürkgaase, leegiheitjaid, tanke, lennukeid ja allveelaevu. Sõjas tapeti ligi kümme miljonit sõdurit ja enam kui kaks korda rohkem sai haavata. I maailmasõja barbaarsused taaselustasid huvi rahuliikumise vastu ja sellest ajendatuna moodustati Rahvasteliit. USA president Woodrow Wilson, üks selle organisatsiooni loomise prominentseid toetajaid, sai 1919. aastal Nobeli rahuauhinna.

Igasugused lootused, et sõjad kord jäädavalt lõppevad, purunesid aga II maailmasõja puhkemisega aastal 1939. Paljuski  oli see veelgi kohutavam kui I maailmasõda. II maailmasõja ajal laiendas Adolf Hitler Krümmelis asunud Nobeli vabriku üheks Saksamaa suurimaks lõhkeainevabrikuks, kus oli üle 9000 töötaja. Sõja lõpus hävis see vabrik aga täielikult liitlaste õhurünnakus, mille käigus visati alla üle tuhande pommi. Paradoksaalsel kombel olid need pommid loodud tänu Nobeli enda leiutistele.

Nobeli surmale järgnenud sajand nägi lisaks kahele maailmasõjale ka loendamatul hulgal väiksemaid konflikte. Relvade hulk kasvas sel ajal tohutult ja loodi üha koletumaid relvi. Vaadelgem mõningaid sõjarelvi, mis leidsid märkimisväärset kasutamist Nobeli surma järgsetel aastakümnetel.

Käsi- ja kergerelvad. Nende alla käivad revolvrid, püstolid, vintpüssid, granaadid, kuulipildujad, miinipildujad ja teised kantavad relvad. Käsi- ja kergerelvad on odavad, neid on kerge hooldada ja veelgi hõlpsam kasutada.

Kas säärased relvad ja nendega kaasnev oht tsiviilelanikele on aidanud sõda vältida? Sugugi mitte! Väljaandes „Bulletin of the Atomic Scientists” kirjutab Michael Klare, et kergerelvad on „külma sõja järgsel ajastul enamikus konfliktides peamised sõdimisvahendid”. Tegelikult on käsi- ja kergerelvad põhjustanud ligi 90 protsenti viimaste sõdade surmajuhtudest. Ainuüksi 1990. aastatel tapeti selliste relvadega rohkem kui neli miljonit inimest. Paljudel juhtudel kasutavad kergerelvi noored, kellel pole sõjaväelist väljaõpet ning kes südamerahuga rikuvad traditsioonilisi sõjapidamisreegleid.

Maamiinid. 20. sajandi lõpus sandistasid või tapsid maamiinid iga päev keskmiselt umbes 70 inimest! Enamik neist olid tsiviilelanikud, mitte sõdurid. Tihtilugu ei kasutata maamiine mitte tapmiseks, vaid sandistamiseks ning hirmu ja paanika külvamiseks nende sekka, kes maamiinide julmade tagajärgedega kokku puutuvad.

Viimastel aastatel on palju ära tehtud, et miinivälju puhastada. Mõned aga ütlevad, et iga  kahjutuks tehtud maamiini kohta paigaldatakse 20 uut ja et kogu maailmas võib neid maetud olla 60 miljoni ringis. See, et maamiinid ei tee vahet sõduri ja väljal mängiva lapse sammu vahel, pole peatanud nende koletute relvade tootmist ega kasutamist.

Tuumarelvad. Tuumarelvade loomine võimaldas esimest korda ajaloos hävitada sekunditega terve linna, ilma et oleks toimunud mingitki võitlust sõdurite vahel. Mõelgem näiteks sellele tohutule hävingule, mida põhjustas aatomipommi heitmine Hiroshimale ja Nagasakile aastal 1945. Mõned inimesed jäid talumatu valguse tõttu pimedaks. Teised said radioaktiivkiirgusest mürgistuse. Paljud said surma tules ja kuumuses. Ühtekokku hukkus nendes kahes linnas arvestuste kohaselt ligi 300 000 inimest!

Loomulikult võib mõni väita, et nende linnade pommitamine hoidis ära paljud teised surmajuhtumid, mis oleksid võinud aset leida, kui sõda oleks jätkunud tavalisel moel. Siiski alustasid mõned inimesed tohutust hukkunute hulgast kohutatuna ülemaailmset lobitööd, et ohjeldada selle julma relva kasutamist. Tõesti, paljud hakkasid kartma, et inimene on nüüd suuteline iseennast hävitama.

 Kas tuumarelvad on suurendanud rahu võimalikkust? Mõnede arvates on. Nad viitavad sellele, et neid vägevaid relvi pole kasutatud sõdades juba üle poole sajandi. Ometi pole täitunud Nobeli lootus, et massihävitusrelvad lämmatavad sõja täielikult, kuna tavarelvadega sõjad kestavad edasi. Tuumapoliitika komitee andmeil on pealegi tuhanded tuumaseadmed pidevas sõjalises valmisolekus. Samuti kardavad praegusel terrorismiajastul paljud seda, et tuumamaterjal võib sattuda valedesse kätesse. Isegi kui see on „õigetes” kätes, jääb alles hirm selle ees, et üksainus eksitus võib põhjustada maailmas termotuumakatastroofi. On selge, et hävitusrelvad pole toonud Nobeli loodetud rahu.

Bio- ja keemiarelvad. Bioloogilises sõjas kasutatakse surmavaid baktereid, nagu antraks, või viiruseid, näiteks rõuged. Rõugeviirus on iseäranis ohtlik, kuna see on äärmiselt nakkav. Lisaks tekitavad ohtu ka keemiarelvad, nagu näiteks mürkgaas. Need mürgised ained esinevad mitmel kujul, ning kuigi need on olnud aastakümneid keelatud, pole see peatanud nende kasutamist.

Kas need jubedad relvad ja nende kasutamisega kaasnevad ohud on pannud inimesi käituma Nobeli ennustuse kohaselt, nii et nad „põrkavad ... sõja eest tagasi ja saadavad sõjaväed laiali”? Vastupidi, need on vaid suurendanud hirmu, et ühel päeval võidakse need relvad käiku lasta ja et võib-olla teevad seda  isegi amatöörid. Rohkem kui kümne aasta eest teatas USA relvakontrolli ja desarmeerimisagentuuri direktor: „Keemiarelvi võib valmistada peaaegu igas garaažis, piisab vaid mõningatest keskkooli keemiatundides õpitud teadmistest.”

Pole kahtlustki, et 20. sajandit iseloomustasid palju hävitavamad sõjad kui mistahes varasemat ajastut. Nüüd, 21. sajandi alguses näivad väljavaated rahu saavutada veelgi illusoorsemad, seda iseäranis pärast 2001. aasta 11. septembril New Yorgis ja Washingtonis toimunud terrorirünnakuid. „Vaid vähesed söandavad küsida, kas tipptehnoloogia tasakaal ei kaldu vahest liialt kurjuse kasuks,” kirjutab Steven Levy ajakirjas „Newsweek”. Ta jätkab: „Kes teaks, kuidas seda olukorda käsitleda? Inimesed on alati püüelnud selle poole, milles nad näevad progressi, ja on alles hiljem küsimusi esitanud. Kui me keeldume mõtlemast kujuteldamatule, loome soodsa pinnase selle toimumiseks.”

Senini on ajalugu meile õpetanud, et hirmsate lõhkeainete ja taparelvade leiutamine pole toonud maailma rahule sugugi lähemale. Kas on siis maailmarahu vaid unistus?

[Kast/pildid lk 8]

Nitroglütseriini taltsutamine

Itaalia keemik Ascanio Sobrero avastas aastal 1846 nitroglütseriini, raske õlitaolise plahvatava vedeliku. See aine osutus äärmiselt ohtlikuks. Sobrero sai plahvatusel vastu nägu lennanud klaasikildudest raskesti viga ning lõpuks loobus ta selle ainega töötamast. Lisaks ei suutnud Sobrero lahendada üht selle vedelikuga seotud küsimust: kui nitroglütseriin anumast välja valada ja seda haamriga lüüa, plahvatas vaid löödud osa vedelikust, ilma et see oleks mõjutanud ülejäänud õli.

Nobel lahendas selle küsimuse, kui ta leiutas detonaatori, kasutades väikest kogust ühte lõhkeainet, mis võib süüdata suure koguse teist lõhkeainet. Aastal 1865 leiutas Nobel süütekapsli, väikese elavhõbefulminaati sisaldava kapsli, mille ta pistis nitroglütseriinikonteinerisse ja süütas seejärel süütenööriga.

Nitroglütseriiniga töötamine oli aga ikka veel ohtlik. Aastal 1864 toimus Stockholmi lähistel Nobeli töökojas plahvatus, mis tappis viis inimest, sealhulgas Nobeli noorima venna Emili. Nobeli tehas Saksamaal Krümmelis lendas kaks korda õhku. Mõned kasutasid nitroglütseriini ka lambiõlina, kingapoleerina ja vankrirataste määrdeainena, mis samuti põhjustas raskeid õnnetusi. Isegi mägede õhkamisel võis ülejäänud vedelik nõrguda pragudesse ja põhjustada hiljem õnnetusi.

Aastal 1867 muutis Nobel lõhkeõli tahkeks massiks, segades nitroglütseriini mitteplahvatava poorse aine ränihiivaga. Nime „dünamiit” tuletas Nobel kreeka sõnast dynamis, mis tähendab ’jõudu’. Kuigi Nobel avastas hiljem veelgi tõhusamaid lõhkeaineid, peetakse dünamiiti üheks tema suurimaks leiutiseks.

Muidugi on Nobeli lõhkeainetel ka teisi kasutusalasid, mis pole seotud sõjapidamisega. Näiteks oli neil tähtis osa Sankt Gotthardi tunnelite ehitamisel (1872–1882), New Yorgi East Riveri veealuste kaljude lõhkamisel (1876, 1885) ja Kórinthose kanali kaevamisel Kreekas (1881–1893). Siiski sai dünamiit selle leiutamisest alates kiiresti tuntuks just hävingu ja surma tööriistana.

[Pilt]

Colombia politseijaoskond hävitati dünamiidil põhineva lõhkeainega

[Allikaviide]

© Reuters NewMedia Inc./CORBIS

[Pilt lk 4]

Vähem kui 20 aastat pärast Nobeli surma puhkes I maailmasõda, kus võeti kasutusele uued taparelvad

[Allikaviide]

U.S. National Archives photo

[Pildid lk 6]

Maamiinide ohvrid Kambodžas, Iraagis ja Aserbaidžaanis

[Allikaviited]

UN/DPI Photo 186 410C by P.S. Sudhakaran ▼

UN/DPI Photo 158 314C by J. Isaac

UN/DPI Photo by Armineh Johannes

[Pilt lk 6]

Tuumapoliitika komitee andmeil on praegu tuhanded tuumaseadmed pidevas sõjalises valmisolekus

[Allikaviide]

UNITED NATIONS/PHOTO BY SYGMA

[Pildid lk 7]

Koletud keemiarelvad said laialdaselt ilmsiks, kui Tokyo metroojaamas kasutati 1995. aastal mürkgaasi sariini

[Allikaviide]

Asahi Shimbun/Sipa Press

[Pildi allikaviide lk 5]

UN/DPI Photo 158 198C by J. Isaac