Tolerantne kuningriik sallimatuse ajastul

„IGAÜKS VÕIB ILMA SUNDUSETA OMAKS VÕTTA RELIGIOONI, MIS TALLE MEELDIB, NING VABALT TOETADA OMA USU JUTLUSTAJAID.”

KUI peaksid arvama, millal need sõnad kirjutati, siis mida sa pakuksid? Paljud oletaksid, et need on mõnest nüüdisaegsest põhiseadusest või inimõiguste deklaratsioonist.

Ilmselt on aga üllatav, et see deklaratsioon tehti juba üle 400 aasta tagasi riigis, mis oli mõnes mõttes nagu tolerantsuse saar keset sallimatuse merd. Mis maa see oli? Enne selle teadasaamist vaadelgem kõigepealt pisut loo tausta.

Üldine sallimatus

Usuline sallimatus oli üldlevinud kogu keskaja vältel ning 16. sajandil hoogustus see veelgi. Religioon õhutas jubedaid veriseid sõdu sellistes maades nagu Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa. Ajavahemikus 1520–1565 hukati lääne kristlaskonna seas ketseritena umbes 3000 inimest. Peaaegu igale kahtlevale küsimusele põhimõtete või ideede vallas, iseäranis usuvaldkonnas, võis tõenäoliselt oodata sallimatut reageeringut.

Katoliku kirikus oli põhjustanud pikka aega poleemikat kolmainuõpetus – uskumus, et Jumal koosneb kolmest isikust. Ajaloolane Earl Morse Wilbur selgitab, et see tekitas „keskajal katoliku teoloogide, sealhulgas isegi paavstide seas palju vaidlusi”. Säärased vaidlused ei ulatunud aga üldiselt lihtinimesteni, kes pidid sellised doktriinid võtma vastu usus, et need on „jumalikud saladused”.

16. sajandil otsustasid aga mõned minna traditsioonide vastu ja uurida Pühakirja, et neid saladusi lahendada. Nende moto oli sola Scriptura – ainult Pühakirja põhjal. Neid, kes hülgasid kolmainuõpetuse (osa nimetati hiljem unitaarideks, vastandina trinitaaridele ehk kolmainuõpetuse pooldajatele), kiusasid katoliiklased ja protestandid sageli ägedalt taga. Nad trükkisid oma laialdaselt loetavaid kirjatöid pseudonüümide all ja varjasid end tagakiusamise vältimiseks. Kolmainuõpetuse eitajad olid ka sallivuse eest võitlemise esirinnas. Mõned neist, nagu Hispaania teoloog Miguel Servet, maksid oma veendumuste eest koguni eluga. *

Ühendatud sallivuse abil

Ususõdade pidamise või teisitimõtlejate tagakiusamise asemel võttis üks riik sootuks teistsuguse suuna. See maa oli Transilvaania, mis tol ajal oli autonoomne vürstiriik, praegu kuulub aga Rumeenia alla. Ungari ajaloolane Katalin Péter selgitab, et Transilvaania leskkuninganna Isabella „püüdis usukonfliktidest kõrvale hoida ning võttis endale  kõigi usutunnistuste kaitsja rolli”. Ajavahemikus 1544–1574 andis Transilvaania maapäev välja 22 usuvabadust tagavat seadust.

Näiteks 1557. aasta Torda maapäeva järel kuulutas kuninganna koos oma pojaga, et „iga inimene võib kuuluda mistahes religiooni, olgu see siis uute või vanade rituaalidega. Me lubame usuküsimustes igaühel oma meele järele toimida seni, kuni ta ei tee kellelegi kahju”. Seda on kutsutud esimeseks usuvabadust tagavaks seaduseks maailmas. Usuline sallivus saavutas Transilvaanias kõrgpunkti Isabella poja János II Zsigmondi ajal, kes sai valitsusvõimu aastal 1559.

Avalik debatt

Üks teine võtmeisik Transilvaanias tekkinud kolmainuõpetuse vastases liikumises oli Itaalia arst Georgio Biandrata. Tema kahtlused kolmainsuse suhtes arenesid ilmselt ajal, mil ta oli Itaalias ja Šveitsis, kus paljud kolmainuõpetuse vastastest põgenikud varjupaiga olid leidnud. Pärast Poolasse siirdumist toetas Biandrata aktiivselt vähemuskirikut, mille liikmeid tunti hiljem kui poola vendi. * Aastal 1563 määrati ta Zsigmondi arstiks ja nõuandjaks ning ta siirdus Transilvaaniasse.

Veel üks Transilvaania haritlane, kes seadis kahtluse alla kolmainuõpetuse, oli Ferenc Dávid, reformeeritud kiriku superintendent ja õukonna vaimulik. Keerukate kolmainuõpetuste kohta kirjutas ta: „Kui need teadmised on vajalikud päästeks, siis on kindel, et mitte ükski vaene kristlik talupoeg ei saa päästetud, kuna ta ei saaks neist oma elu jooksul kunagi aru.” Dávid ja Biandrata andsid üheskoos välja raamatu, mis sisaldas mõningaid Serveti kirjatöid, ning pühendasid selle väljaande Zsigmondile.

 Poleemika kolmainsuse ümber hakkas paisuma ja ühes sellega kerkis vajadus avaliku debati järele. Kooskõlas sola Scriptura põhimõttega nõudis Biandrata, et sellisel debatil kasutataks vaid pühakirjalist, mitte filosoofilist keelt. Pärast 1566. aastal toimunud debatti, mis lõplikke tulemusi ei andnud, andis Zsigmond kolmainuõpetuse vastastele võimaluse nende ideid trükisõnas levitada.

Biandrata ja Dávid hakkasid hooga tööle ning andsid välja raamatu „De falsa et vera unius Dei Patris, Filii, et Spiritus Sancti cognitione” („Õiged ja valed teadmised Jumal-Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsusest”). Selles raamatus oli ka ajalooline uurimus neist, kes keeldusid uskumast kolmainsust. Ühes peatükis olid pildid, mis ilmselt pidid naeruvääristama seda, kuidas kujutati kolmainsust eri kirikute taiestel. Vastased oli šokeeritud ja nimetasid neid pilte skandaalseteks ning püüdsid kõiki raamatu eksemplare hävitada. Väitlused muutusid selle vaidlusaluse väljaande tõttu järjest ägedamaks. Olukorra lahendamiseks korraldas Zsigmond teise debati.

Unitaaride võit

Debatt algas 1568. aasta 3. märtsi hommikul kell viis. See peeti ladina keeles ja vältas kümme päeva. Kolmainsuslasi juhatas Peter Melius, Transilvaania reformeeritud kiriku eestvedaja. Tema ja teised kolmainsuse pooldajad tuginesid usutunnistustele, kirikuisadele, ametlikult õigekspeetavale teoloogiale ja Piiblile. Dávid aga kasutas vaid Piiblit. Dávid määratles Isa kui Jumalat, Poega kui Isale alluvat isikut ja vaimu kui Jumala väge. Zsigmondi huvitasid usuküsimused väga ja ta osales väitluses, uskudes, et arutelu on parim viis tõe väljaselgitamiseks. Tema kohalolek aitas kaasa vabale ja avameelsele, kuigi mõnevõrra ägedale arutelule.

Debati võitjateks peeti kolmainuõpetuse vastaseid. Dávidit tervitati tema kodulinnas Kolozsváris (praegu Cluj-Napoca, Rumeenia) kui kangelast. Pärimuse järgi astus ta sinna jõudes suure kivi otsa ühel tänavanurgal ja kõneles oma uskumustest nii veenvalt, et kõik kuulajad võtsid tema õpetused omaks.

Kuninga usuvahetus ja surm

Varasemad debatid peeti ladina keeles, millest said aru vaid õpetatud mehed. Dávid soovis aga, et tema sõnum jõuaks ka lihtinimesteni. Nõnda peeti Zsigmondi heakskiidul 1569. aasta 20. oktoobril Nagyváradis (praegu Oradea, Rumeenia) järgmine debatt ungari keeles. Jällegi võttis Zsigmond sellest kahe poole vahendajana osa.

Kolmainsuslane Peter Melius kuulutas, et eelmisel ööl oli Issand ilmutanud talle nägemuses enda tõelist olemust. Kuningas vastas: „Õpetaja Peter, kui te eelmisel ööl saite teada, kes on Jumala Poeg, mida te siis õpetasite enne seda? Ilmselt olete kuni selle ajani inimesi eksiteele juhtinud!” Kui Melius ründas oma sõnavõtus Dávidit, noomis Zsigmond teda, tuletades kolmainsuslasele meelde, et „usk on Jumala and” ja et „südametunnistust ei saa sundida”. Väitluse lõpukõnes  ütles kuningas: „Me nõuame, et meie võimupiirkonnas valitseks südametunnistuse vabadus.”

Pärast debatti olid Zsigmond ja enamik tema õukondlasi unitaaride poolele võidetud. Aastal 1571 anti välja kuninga edikt, mis tunnustas seaduslikult unitaarkirikut. Transilvaania oli ainus riik, kus unitaaridel oli sama staatus kui katoliiklastel, luterlastel ja kalvinistidel, ning Zsigmond on teadaolevalt ainus kuningas, kes on kunagi võtnud vastu kolmainsuse eitajate usu. Kurb küll, kuid peatselt pärast seda sai 30-aastane kuningas vigastada, kui ta oli koos Dávidi ja Biandrataga jahti pidamas, ning mõni kuu hiljem ta suri.

Tema järeltulija, katoliiklane István Báthory, kinnitas taas määrust, mis kaitses tunnustatud religioone, kuid andis mõista, et ei luba rohkem muudatusi teha. Alguses ütles István Báthory, et tema on inimeste, mitte nende südametunnistuse valitseja. Varsti aga piiras ta raamatute trükkimist, mis oli peamine usu levitamise moodus. Dávid kaotas oma positsiooni ning ka teised unitaarid pidid õukonnast ja riigi teenistusest lahkuma.

Kui Dávid hakkas õpetama, et Kristust ei peaks kummardatama, kästi tal jutlustamine lõpetada. Hoolimata keelust, pidas Dávid järgmisel pühapäeval kaks jutlust. Ta arreteeriti, süüdistatuna usulises „novaatorluses”, ning talle määrati eluaegne vanglakaristus. Ta suri kuninglikus vangikojas aastal 1579. Enne surma kirjutas Dávid oma kongi seinale: „Ei paavsti mõõk ... ega surmaähvardus suuda peatada tõe võidukäiku ... Olen veendunud, et pärast minu surma varisevad valeprohvetite õpetused kokku.”

Kuninglik õppetund

Kuningas János Zsigmond edendas haridust, muusikat ja kunsti. Tema elu oli aga lühike ja ta põdes sageli. Tema valitsusaega ähvardasid ohud nii riigi seest – tema tapmiseks korraldati vähemalt üheksa vandenõu – kui väljast, kuna võõrjõud õhutasid mässe. Seda tolerantset kuningat on tema usuliste vaadete pärast sageli karmilt hukka mõistetud. Üks tema vastane ütles hiljem, et see kuningas „läks kahtlemata põrgusse”.

Ajaloolane Wilbur annab aga olukorrast objektiivse pildi: „Aastal, mil kuningas János [Zsigmond] andis välja oma viimase harta, mis tagas täieliku usuvabaduse ka kõige ägedamalt tagakiusatud reformeeritud sektidele, ülistasid protestandi teoloogid ikka veel Calvinit Serveti elusalt põletamise eest, inkvisitsioon valas Madalmaades protestantide verd ... ja alles rohkem kui 40 aasta pärast lõpetati Inglismaal inimeste elusalt tuleriidal põletamine valede usuliste veendumuste pärast.”

Tõesti, nagu ütles üks kommentaator, „kuningas János Zsigmond oli väljapaistev valitseja peaaegu kõigi standardite järgi, iseäranis aga tema aja standardite järgi. ... Tolerantsusest sai tema valitsusaja tunnusmärk”. Mõistes, et religioosne rahu teenib riigi parimaid huve, sai temast tulihingeline südametunnistuse- ja usuvabaduse kaitsja.

Meie päeviks, mil usuline sallimatus tõstab ikka veel pead, annab see ammune väike kuningriik kõigile head mõtteainet. Lühikese ajaperioodi jooksul oli Transilvaania tõesti tolerantne kuningriik sallimatuse ajastul.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 14]

„Südametunnistust ei saa sundida ... me nõuame, et meie võimupiirkonnas valitseks südametunnistuse vabadus.” (Kuningas János II Zsigmond)

[Pildid lk 12, 13]

Georgio Biandrata

Leheküljed Biandrata ja Dávidi välja antud raamatust, sealhulgas kaks pilti, mis šokeerisid kolmainsuslasi

Ferenc Dávid Torda maapäeva ees

[Allikaviited]

Kaks kolmainsusteemalist pliiatsijoonistust: © Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris; kõik teised fotod: Országos Széchényi Könyvtár

[Piltide allikaviide lk 14]

Lk 2 ja 14: Országos Széchényi Könyvtár