Harv kohtumine vargliku jahipidajaga

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

„VAATA, seal aasal!” sosistasin põksuva südamega. Olime naisega kanuumatkal Briti Columbia keskosas majesteetlikul Nechako jõel ning nautisime puutumata looduse vaateid ja hääli. Nagu välk selgest taevast ilmus nähtavale üks loom, kes püüdis kätte saada ettevaatamatut jänest. Mõni hetk ja jänes oli pääsenud. Niipea kui kiskja tundis meie ligiolekut, tardus ta paigale, vaatas meie poole vaenuliku pilguga ja urises, nagu tahtes öelda: „Aitäh, et mu hommikusöögi ära rikkusite”, ning kadus siis vaikselt põõsaste rüppe. „Mis loom see oli?” küsis mu naine. „Ilves,” vastasin. Samal hetkel oli karges hommikuõhus kuulda veel üht judinaid tekitavat urinat, seekord pikemat ja valjemat.

Harv kohtumine

See oli tõesti harukordne kokkusattumine. Kunagi asustas ilves kogu põhjapoolkera metsi ja mägesid, nüüdseks on tema elupaigad aga ahenenud üksnes isoleeritud aladeks. Ilveseid on nähtud Euraasia kõrvalistes mägistes paikades ning lõuna pool, Hispaania mägedes. Kõige enam elab neid kaslasi aga Siberis ning Põhja-Kanada ja Alaska tihedates killustamata metsades. Üks kaslasi käsitlev teatmeteos ütleb: „Ilves vajab kahesuguseid elupaiku, tihedaid ja risustunud küpseid metsi, kus leida varju ja tuua poegi ilmale, ning lopsakate mahlaste taimedega aasasid ja noorendikke, kus jänestele jahti pidada.”

Mõned täiskasvanud ilvesed on kodukassist umbes kuus korda suuremad ning ulatuvad täiskasvanud inimesele reiteni. Põhja-Ameerikas elav isane ilves kaalub 10–15  kilogrammi, emane aga 5–10 kilogrammi. Nende Euroopas elavad sugulased on aga umbes poole suuremad. Mõned neist metsikutest kaslastest kasvavad kuni meetri pikkuseks.

Ilvesel on lai põskhabe, mille poolest ta erineb märgatavalt enamikust teistest kaslastest. Kuna tema nägu on laiem ja lühem kui muudel kaslastel, jätab ta häbeliku ja isegi vagura kassi mulje, mis on muidugi petlik. Talveks kasvab Põhja-Ameerika ilvesele tihe ja pehme umbes 10 sentimeetri pikkune helehall karv ning näkku ilmuvad tumehallid tähnid. Euraasia ilves võib aga olla värvuselt helepruun, tumepruunide tähnidega. Ilvesel on lüheldane ja jäme musta otsaga, umbes 10 sentimeetri pikkune saba. Eriti iseloomulikud on talle suured kolmnurksed kõrvad ning kõrvaotstes turritavad mustad karvatutid. Need on ilvesele antennide eest, mis aitavad tal lokaliseerida väikeste saakloomade hääli.

Jahipidamisel on sellele eraklikule kaslasele abiks täpsus ja varitsusoskus. Kuna ilvesel on suured ja karvased käpad ning sissetõmmatavad küünised, saab ta vabalt lumehangedes joosta. Tänu pikkadele ja tugevatele  tagajalgadele on ilvesel võimalik silmapilkselt kiirust lisada ning teha 2–3-meetriseid hüppeid. Ta võib end ka õhus ümber pöörata, et muuta ohvri jälitamise ajal suunda. Saaki taga ajada ei suuda ilves aga kaua. Kui ta pole saaklooma tabanud pärast umbes viit pikka hüpet, loobub ta tagaajamisest. Tegelikult saab ilves kolme kuni kümne tagaaetud jänese kohta kätte vaid ühe. Niisiis tähendab ebaõnnestunud katse tühja kõhtu. Saagi surmamiseks haarab ta ohvril kõrist oma tugevate ja lühikeste lõugadega, millel on 28 hammast, sealhulgas 4 pussnoataolist kihva.

Jahti peab ilves peamiselt enne koidikut või vahetult pärast hämarikku. Nagu teised kaslased, näeb ka ilves hämaras hästi. Ta vajab hämaras nägemiseks vaid ühte kuuendikku sellest valgusest, mida inimestel nägemiseks vaja läheb. Kaslaste silmades on võrkkesta taga eriline kiht, mis peegeldab valgust läbi võrkkesta tagasi, tagades maksimaalse erutuse. Seepärast helendavadki ilvese silmad pimedas nagu klaaskuulid, kui talle täpselt otsa vaadata. Üks raamat maailma metsikutest kaslastest ütleb: „Ilvesed märkavad saaki juba kaugelt. Väidetavalt näevad ilvesed hiirt 75 meetri kauguselt ning jänest 300 meetri kauguselt, mis teeb üle kolme jalgpalliväljaku pikkuse.”

Kanadas elava ilvese lemmikroog on jänes ning ta püüab iga kolme päeva tagant keskmiselt kaks jänest. Hästisöönud ilves võib elada kuni 15-aastaseks. Ilves ei ütle ära ka hiirtest, metsislastest, partidest, kobrastest ja oravatest. Teadete kohaselt on mõned ilvesed tapnud koguni hirvi, mis on toonud sellele kaslasele metsiku ja agressiivse jahipidaja maine.

Ilvese osa looduses ja tema tulevik

Kui emasilves on valmis paarituma, annab ta sellest teada lõhnamärkide ja näugumisega. Pärast paarumist toob ta tavaliselt ilmale neli poega, ning kui toitu on külluslikult, siis isegi kuni seitse. On huvitav, et toidu nappuse korral on pesakond väiksem.

Peidulise eluviisiga ilves hoidub paikadest, kus on tegutsenud inimene. Tänu sellele, et ilvese kaitsmiseks on tehtud pingutusi, elab see loom paljudes kohtades Briti Columbias. Ilvese kaitsmisele on aidanud kaasa ka moodne selektiivne puude langetamine, millega luuakse metsas väikseid lagendikke, kus toituvad jänesed. Jänesepopulatsiooni kasvades suureneb ka ilvesepopulatsioon.

See huvitav loom on oluline osa keerukast ökosüsteemist. Sarnaselt teiste kiskjatega sõltub ka tema elu saakloomadest. Nagu üks looduseraamat ütles, sõltub ilvese elu ka rohust ja okstest, kuna need on toiduks tema saakloomadele. Samuti sõltub tema elu metsamulla organismidest, mida tarbivad saakloomadele toiduks olevad taimed. Looduse komplekssus õpetab meile, kui tähtis on elada loodusega kooskõlas ning säilitada ilvese ja teiste loomade elupaiku.