Religioosne dilemma koloniaalses Brasiilias

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

BRASIILIAS Salvadori linnas kogunesid 1996. aasta 30. novembril ühe kai ääres Kirikute Maailmanõukogu organiseeritud Maailma Missiooni ja Evangelismi Konverentsi esindajad. Kogunemise koht polnud valitud juhuslikult. Möödunud sajanditel oli sellessamas sadamas müüdud orjadeks miljoneid aafriklasi. „Siia merre uppusid nende pisarad,” märkis üks vaimulik, viidates vangide saatuslikule reisile. Sellel mälestuspäeval avaldati kahetsust ristiusu skandaalse osaluse pärast orjapidamises, nagu üks kõnepidajatest seda nimetas. Kuidas oli religioon seotud koloniaalses Brasiilias toimuva orjakaubandusega?

„Kadunud hingede päästmine”

Aastal 1441, ligi 60 aastat enne Brasiilia ametlikku avastamist, toimetas Portugali meresõitja Antão Gonçalves esimese laevatäie vangistatud aafriklasi Portugali. Sõjavangide orjastamist ei mõistetud keskajal üldiselt hukka, eriti veel nende inimeste orjastamist, keda kirik nimetas paganateks. Järgmise kahekümne aasta jooksul, mil valitses rahu, oli aga vaja tulutoovat orjakauplemist kuidagi õigustada. Seepärast väitsid mõned, et aafriklaste orjastamine tähendab tegelikult „kadunud hingede päästmist”, kuna need võõrsilt toodud inimesed päästetakse paganlikust eluviisist.

1455. aasta 8. jaanuaril andis paavst Nicolaus V välja bulla, mis toetas ametlikult orjakaubandust, mis juba õitses. Järelikult ei pakkunud kirik orjanduse eest mingisugust kaitset. Vastupidi, mõned vaimulikud oli agarad orjuse pooldajad, märgib Brasiilia ajaloolane João Dornas Filho. Niisiis oli ajal, mil Portugali kolonistid Brasiiliasse saabusid, orjapidamise levikuks tee sillutatud.

„Ainus võimalus”

Kui jesuiidi misjonärid 1549. aastal Brasiiliasse saabusid, olid nad üsna häiritud, avastades, et suur osa Brasiilia tööjõust koosnes illegaalselt vangistatud orjadest. Maaomanikud lihtsalt sundisid neid töötama oma farmides ja suhkrurooistandustes. „Enamik inimesi tunneb orjapidamise pärast südametunnistuspiinu,” kirjutas jesuiitide ülem Manuel de Nóbrega aastal 1550. Sellegipoolest ei vabastanud maaomanikud oma orje, isegi kui see tähendas seda, et nad ei saanud kirikult oma pattusid andeks.

Peagi seisid aga Brasiilia jesuiidid ise dilemma ees. Piiratud sissetulekute tõttu oli neil raske heategevust jätkata. Üks võimalus oli hakata harima riigi kingitud maad ning kasutada müügist saadud tulu religioosseks tegevuseks. Kes neid põldusid aga hariks? „Ainus võimalus,” ütleb Portugali ajaloolane Jorge Couto, „oli kasutada neegerorje, mis küll tekitas süümepiinu, kuid mida Brasiilia jesuiitide ülem otsustas siiski ignoreerida.”

Jesuiidid hakkasid toetama üha suurenevat maaomanike rühma, kes nõudsid tungivalt Aafrika orje. Indiaanlased ei paistnud kohanevat pingelise põllutööga ning nad tõstsid tihti mässu või lihtsalt põgenesid metsa. * Aafriklased,  keda oli aga juba kasutatud Atlandi ookeani saartel asuvates Portugali kolooniate suhkrurooistandustes, olid osutunud tõhusateks töölisteks. „Nad ei jooksnud minema ja neil polnudki kuskile joosta,” ütles üks tolle aja kirjanik.

Niisiis sai Aafrika orjade sissevedu, millel oli vaimulike õnnistus, aina hoogu juurde. Brasiilia muutus suuresti sõltuvaks üle Atlandi ookeani toimuvast orjakaubandusest. 1768. aastal töötas jesuiitidele kuuluvas Santa Cruzi farmis 1205 orja. Ka benediktlased ja karmeliidid hankisid kinnisvara ja suurel hulgal orje. „Kloostrid on orje täis,” kurtis 19. sajandil Brasiilia abolitsionist Joaquim Nabuco.

Kuna põllundus oli konkurentsitihe äri, kehtestasid kirikumaa orjapidajad tihti julma töörežiimi. Ajalooprofessor Stuart Schwartz märgib, et kuigi paljud neist vaimulikest protesteerisid orjade väärkohtlemise vastu, ei pidanud nad Aafrika orjadest just palju lugu ning „arvasid, et distsipliin, karistamine ja töö on ainsad meetodid, mis aitavad orjadel ebausust, laiskusest ja tsiviliseerimatusest lahti saada”.

„Orjuse teoloogia”

Püüdes sobitada kristlikke väärtusi ekspluateeriva elukorraldusega, lõid vaimulikud orjandusele moraalse toe, mida üks teoloog nimetab „orjuse teoloogiaks”. Kuna inimestest pungil ja haigustest laastatud laevade lastiruumides suri tohutult orje, nõudis kirik, et aafriklasi enne Uude Maailma teele asumist ristitaks. * Muidugi anti uude usku pöördunutele enne ristimist religioosset õpetust vaid haruharva. (Vaata kasti „Silmapilguga kristlasteks?”.)

Pikad tööpäevad ja drastiliselt vähenenud eluiga tähendas seda, et orjadel polnud eriti suurt võimalust oma uut usku ellu rakendada. Seda probleemi püüti aga vähendada „keha ja hinge lahutamise” doktriiniga. Vaimulikud ütlesid, et aafriklased küll vaevlevad julma orjuse all, kuid nende  hing on vaba. Seepärast tuleks neil taluda oma alandamist rõõmuga, kuna see on Jumala viis valmistada neid ette tulevaseks hiilguseks.

Samal ajal tuletas kirik orjapidajatele meelde nende moraalset kohust lubada oma orje kirikusse, lasta neil usupühasid pidada ja abielluda. Preestrid küll kritiseerisid orjade julma kohtlemist, kuid ei jätnud samas rõhutamata, et orjapidajad poleks liiga järeleandlikud. „Orje võib piitsutada, aheldada ja jalaraudadesse panna, kui teha seda õigel ajal ja mõõdukalt, ning te näete, kui kiiresti saab mässumeelseid sulaseid ohjeldada,” ütles üks jesuiidipreester.

Vaid vähesed kasutasid aafriklaste teise usku pööramiseks leebemaid meetmeid. Avameelsed orjuse toetajad, kaasa arvatud Brasiilia piiskop Azeredo Coutinho, püüdsid hoopis jätta mulje, et orjakauplejad teevad aafriklastele heateo. 1796. aastal ilmunud raamatus, kus Coutinho kaitseb jõuliselt orjapidamist, küsis ta: „Kas see oleks siis parem, kui kristlased laseksid [aafriklastel] surra paganatena ja ebajumalateenritena või meie püha usu liikmetena?” Samamoodi veenis aafriklasi juhtiv jesuiidist misjonär António Vieira: „Olge Jumalale ülimalt tänulikud selle eest, et ... teid [toodi] maale, kus te võite tänu usuõpetusele elada kristlastena ja saada päästetud.”

Orjuse hind

Orjuse toetamisega lootis kirik päästa „kadunud hingi”. Tegelikult see põhjustas vaid lahkhelisid, sest aafriklased olid väga tõrksad oma usukombeid ja uskumusi hülgama. Seepärast iseloomustab tänapäeval paljude brasiillaste religiooni sünkretism – katoliku kiriku ja Aafrika rahvaste usundiliste elementide ühtesulamine.

Kuigi kiriku tolleaegne poliitika koloniaalses Brasiilias tundus majanduslikust seisukohast kasuks tulevat, osutus see hiljem hukatuslikuks. See, kui paljud inimesed surid ja kannatasid, tõstatas kiriku eetika kohta küsimusi, millele pole rahuldavaid vastuseid. Ühe ajaloolase arvates tähendas orjuse heakskiit nende suhtumise omaksvõtmist, kelle mõistis hukka Jesaja, kuna nad ütlesid, et hea on kuri ja kuri on hea (Jesaja 5:20).

 Jõhker orjapidamine ei sobi kokku Piibli õpetustega

Piibel näitab selgelt, et Jehoova Jumal ei kiida heaks seda, kui „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha”, ning sellise kohtlemise alla kuulub ka jõhker orjapidamine (Koguja 8:9). Näiteks oli iisraellastele antud Jumala Seaduses kirjas, et inimese röövimine ja müümine on surmaga karistatav (2. Moosese 21:16). On tõsi, et ka Jumala muistse rahva seas eksisteeris orjus, kuid see ei sarnanenud türanliku orjapidamisega, millest on juttu selles artiklis. Fakt, et mõned iisraellastest orjad otsustasid pärast vabanemist jääda oma peremehe juurde, on selge tõend sellest, et Jumala rahva seas eksisteerinud orjapidamine polnud julm (5. Moosese 15:12–17). Niisiis, kui keegi väidaks, et orjapidamine Iisraelis õigustab orjade ebainimlikku kohtlemist, mida on tehtud läbi ajaloo, tähendaks see Pühakirja väärtõlgendamist. *

Oma Sõnas Pühas Piiblis tõotab Jehoova, et peagi lõpeb igasugune orjus. Kui õnnelikud me võime olla, et Jumala uues maailmas ei pea enam inimesed oma julmade isandate türanliku võimu all hirmu tundma. Selle asemel „istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid” (Miika 4:4).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 15]

Jehoova Jumal lubab, et peagi lõpeb igasugune orjus

[Kast/pildid lk 13]

KAS JUMALA VÕI KASU PÄRAST?

Fernão de Oliveira, 16. sajandi õpetlane, kinnitas, et mitte usuline innukus, vaid ahnus oli see, mis motiveeris orjakauplejaid. Euroopast tulnud laevadega toodud kaup vahetati Aafrika sadamates orjade vastu. Orjad viidi Ameerikasse, kus nad vahetati suhkru vastu, mis müüdi aga maha Euroopas. Niisugune kolmepoolne kaubavahetus tõi suurt tulu nii kaupmeestele kui ka Portugali kroonile. Sellest kauplemisest lõikas kasu ka vaimulikkond, kuna preestrid nõudsid maksu iga ristitud aafriklase pealt, kes Ameerikasse viidi.

[Kast lk 14]

SILMAPILGUGA KRISTLASTEKS?

„Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses sai Aafrikas tavaks ristida orje, enne kui nad teisele kontinendile viidi,” kirjutab ajaloolane Hugh Thomas oma raamatus „The Slave Trade”. „Üldiselt ei antud orjadele enne seda tseremooniat mingisugust õpetust ning paljudel, võib-olla isegi enamikul neist polnud aimugi kristlaste Jumala eksistentsist. Seega sooritati säärast ristimist ainult vormitäiteks.”

Professor Thomas ütleb, et tavaliselt viidi orjad kirikusse, kus õpetaja, kes oli tavaliselt ka ise ori, rääkis orjadele nende emakeeles uskupööramisest. „Seejärel kõndis hämmeldunud orjadest mööda preester,” lisab Thomas, „ja andis igaühele ristinime, mis oli varem paberile kirja pandud. Siis raputas ta orjade keelele soola ja piserdas püha vett. Kõige lõpus ütles ta tavaliselt tõlgi kaudu: „Nüüd te olete Kristuse lapsed. Te sõidate Portugali territooriumile, kus te saate selle usu kohta rohkem teada. Ärge mõelge enam kunagi oma kodumaa peale. Ärge sööge koeri, rotte ega hobuseid. Olge oma eluga rahul.”

[Pilt lk 13]

Paavst Nicolaus V

[Allikaviide]

Culver Pictures

[Pilt lk 15]

Avalik piitsutamine. Maalinud selle pealtnägija Johann Rugendas 19. sajandil

[Piltide allikaviide lk 15]

Maalid orjadest lk 13 ja 15: De Malerische Reise in Brasilien de Johann Moritz Rugendas, cortesia da Biblioteca Mário de Andrade, São Paulo, Brasil