Vaatleme maailma
Vaatleme maailma
Jääkarud „õhukesel jääl”
„Kliima soojenemine seab jääkaru eksistentsi tõsisesse ohtu,” teatab Saksamaa ajaleht „Nassauische Neue Presse” Maailma Looduse Fondi (WWF) uurimust kommenteerides. WWF teatab, et arktilise merejää ehk paakjää – jääkarude peamise elu- ja küttimispiirkonna – pindala on ilma soojenemise tõttu kahanemas. Eksperdid ütlevad, et Arktika keskmine õhutemperatuur „on viimase saja aastaga tõusnud viie soojakraadi võrra”. Mis veelgi halvem, „paakjää on kahanenud viimase 20 aastaga 6%”, sealjuures „võib aastaks 2050 oodata suvise merejää 60%-st kahanemist”. Merejää kahanemine ja jäävabade perioodide pikenemine piirab jääkarude küttimisvõimalusi ja sellest tulenevalt vajalike rasvavarude kogumist. Kõige rängema löögi all on tiined emased ja pojad. Mõningates piirkondades „ei ela pooledki karupoegadest üha pikenevat jäävaba perioodi üle”, annab ajaleht teada. Veel ohustab neid karusid „küttimine, mürkkemikaalid ja naftareostus”.
Eukalüptid segamas mobiiltelefone
„Paljudes [Uus-Lõuna-Walesi osariigi] piirkondades edastavad mobiilside tugijaamad signaale sageli palju halvemini kui Euroopas ja Ameerika Ühendriikides,” kirjutab Austraalia ajaleht „Sydney Morning Herald”. Probleem on kõige tõsisem osariigi lõunaosas Murray jõe piirkonnas. Olgugi et see piirkond on võrdlemisi tasane, „on üldteada, et kuuldavus võib kaduda poole vestluse pealt või üleüldse puududa”. Teadaande kohaselt paistavad süüdlasteks olevat „Murrayd palistavad tihedad eukalüptisalud”. Telekommunikatsioonikompanii direktor Roger Bamber „arvab, et mingil moel võimaldab eukalüptilehtede kuju, suurus ja niiskusesisaldus neil neelata raadiosageduslikku kiirgust palju tõhusamalt kui teiste puude lehtedel”, teatab „Sydney Morning Herald”.
Vereülekanded võivad kahjustada kopse
„Inimesi, kes saavad verepreparaate, eriti just plasmasisaldusega preparaate, võib varitseda oht saada vereülekandest põhjustatud akuutne kopsukahjustus,” teatab USA Toidu- ja Ravimiameti ajakiri „FDA Consumer”. See haigusseisund võib lõppeda surmaga, kui seda õigel ajal ei tuvastata ega ravita. „Selline seisund võib tekkida, kui doonorivere valgeliblede antikehad reageerivad haige valgelibledega, põhjustades muutusi kopsukoes, kuhu võib seetõttu koguneda vedelik. Enamik selliseid reaktsioone põhjustavaid doonoreid on naised, kellel on enam kui kaks last, või doonorid, kellele on tehtud korduvalt vereülekandeid.” Sümptomiteks on „palavik, katkendlik hingamine ja vererõhu langus. Tihtilugu paistavad [vereülekandeid saanud] haige kopsud röntgenis täiesti valgetena”.
Mürgitatud mesilased
„Kas me kümne aasta pärast enam saamegi Prantsusmaa mett süüa?” küsib Prantsuse uudisteajakiri „Marianne”. Igal kevadel tapetakse mürkkemikaalidega miljoneid mesilasi, mistõttu selle riigi meetoodang on langenud 45 000 tonnilt 1989. aastal 16 000 tonnini 2000. aastal. Üks mesinik kaotas ainsa nädalaga 450 taru – 22 miljonit mesilast! Paljud meetootjad süüdistavad põllumajanduskemikaale, näiteks taimekaitsevahendeid, eriti just odavamaid ja kangemaid tooteid, mida illegaalselt riiki tuuakse. Mõned farmerid on lisanud kemikaalidele suurema efektiivsuse saavutamiseks koguni kasutatud mootoriõli või pesuvalgendit! Kui midagi ette ei võeta, „varitseb oht, et Prantsusmaa meest räägib veel vaid rahvaluule”, kirjutab „Marianne”.
Lapsed ei oska öelda, mida tähendab surm
„Kas sinu arvates võib inimene pärast surma jälle ellu ärgata?” Sellise küsimuse esitas professor Hiroshi Nakamura Jaapani Naisteülikoolist 372-le algkooli viimaste klasside õpilasele. Üks kolmandik vastas jaatavalt, ühel kolmandikul aga ei olnud kindlat vastust, annab teada Tokyo ajaleht „Sankei Shimbun”. „Selline käsitus võib tuleneda arvutimängudest, kus kangelase surma korral tuleb vaid vajutada lähtestusnuppu (reset), et kõike otsast alata,” kirjutab ajaleht. Professori sõnul osutab uurimus sellele, „et isegi paljud algkooli vanemate klasside õpilased ei saa õigesti aru, mida surm tegelikult tähendab”. Ta soovitab lapsevanematel õpetada lastele, mis on surm, lubades neil näha lemmiklooma surma või lastes neil teha külaskäigu sureva sugulase juurde.
Euroopa on kuulutatud lastehalvatusevabaks
Euroopa regiooni 870 miljonile inimesele on 2002. aasta juunis välja antud lastehalvatusevaba piirkonna sertifikaat „uue aastatuhande tähtsaim verstapost rahvatervishoiu vallas”, teatab Maailma Tervishoiuorganisatsioon. See Euroopa regioon, mis hõlmab 51 liikmesriiki, „on olnud juba üle kolme aasta vaba seal juba ammustest aegadest esinenud lastehalvatusest”. See saavutus tuleneb 14 aastat kestnud projektist kõrvaldada lastehalvatus riiklike koordineeritud kaitsesüstimiskampaaniate abil. See haigus oli juba välja juuritud Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning Vaikse ookeani läänepiirkonnast. Lastehalvatus, mida põhjustab närvisüsteemi ründav viirus, on äärmiselt nakkav ja võib lõppeda täieliku halvatuse või isegi surmaga. Praegu osatakse seda ennetada, ent mitte ravida.
Ohtlik veenappus
„Kui kohe midagi ette ei võeta, kannatab aastal 2032 üle poole maailma rahvastikust veenappuse käes, mis toob raskeid tagajärgi tervisele,” kirjutab „BMJ” (endine „British Medical Journal”). ÜRO raportis teatatakse, et kuigi kvaliteetsema vee saajate arv „kasvas 4,1 miljardilt 1990. aastal 4,9 miljardini 2000. aastal, puudub arengumaade 1,1 miljardil elanikul ikka veel võimalus saada puhast joogivett. Praegu pole 2,4 miljardil inimesel korralikke sanitaarseid olusid”. Tagajärjeks on „neli miljardit kõhulahtisuse all kannatajat ja 2,2 miljonit surmajuhtu aastas”, rääkimata sooleparasiitidest, bilhartsiaasist ja trahhoomist.
Nahaasendaja
Nahk on inimkeha suurim organ ning pakub esmakaitset tõvestavate mikroorganismide, veetustumise ja jahtumise vastu. Seepärast varitseb põletushaavadega patsiente ja lahtiste haavanditega diabeetikuid ülimalt suur oht. Tavaliselt kasutatakse asenduskattena inimese kadaveroosset nahka, ent selle järele on suur puudus. Varjuküljeks on ka see, et nahatransplantaadid võivad kanda edasi haigusi ning neile võib saada osaks hülgamisreaktsioon. México „The News” teatab, et raskesti paranevate haavadega patsientidele on edukalt siiratud sea peensoolest saadud biomaterjali. On huvitav, et see sea peensoolest kasutatav osa nimetusega peensoole submukoosa sarnaneb väga inimese nahaga, kusjuures seda on rikkalikult saada. Plastikakirurg Jorge Olivares, kes sellise nahaasendajaga katsetusi teeb, teatab: „Patsientidel, keda olen ravinud, haavaarmid peaaegu puuduvad ning haavad paranevad üldjuhul mõne nädalaga. Kõige suurem eelis on see, et patsientidel taandub valu ja põletik peaaegu kohe.”
Neli kuud ookeanil hulpimist
Tauaea Raioaoa, 56-aastane kalur, elas üle neli kuud triivimist Vaikse ookeani lõunaosas, teatab Tahiti uudisteleht „Les Nouvelles de Tahiti”. Ta lahkus Tahitilt 2002. aasta 15. märtsil „oma väikesel rohelisel 8-meetrisel paadil nimega „Tehapiti”, kuid olles juba Tahiti rannikult kaugele jõudnud, läks ta paadimootor rikki”. Triivinud umbes 1200 kilomeetrit, päästeti ta 10. juulil Aitutaki juures, mis on üks Cooki saartest. Ta oli kaotanud kaalus üle 20 kilo. Raioaoa kui kogenud ja leidlik meremees jäi ellu tänu sellele, et ta „toitus toorest ja kuivatatud kalast ning kogus ämbrisse ja külmkasti vihmavett”.