Vägivaldne kuritegevus – mis on lahti?

FRANK ja Gabriella olid varasel hommikutunnil Oregonis (USA) mererannas jalutuskäigul ja imetlesid päikesetõusu. Neil polnud vähimatki aimu sellest, mis neid ees ootab. Neid tulistati üsna lähedalt pähe ja mõne minuti pärast olid nad mõlemad surnud. Kas oli see kättemaks? Või armukadedus? Ei kumbki. Tulistaja – võõras inimene – teostas oma soovunelmat, ta ihkas kogeda, mis tunne on tappa inimene.

„Pühapäeval, 28. aprillil 1996 köitis Läänemaailma tähelepanu oma elu tipphetke nautinud Martin Bryant. Tulistades Tasmaanias Port Arthuri linnas ringi hulkudes igat ettejuhtujat, koges ta imelist võidu- ja võimujoovastust.” („A Study of Our Decline”, autor Philip Atkinson.) Ja ta surmas 35 inimest!

Üks 65-aastane Kanada pensionär oli varahommikusel jalgrattasõidul, kui ta sai hoobi autolt, mille juht ta surnult lamama jättis. Mehe jalgratas oli piki teed enam kui 700 meetrit edasi lohisenud. Algul arvati, et tegemist on autojuhi põgenemisega sündmuskohalt, kuid hilisema uurimise käigus selgus, et jalgratturit ramminud juht oli auto varastanud ja tegi sellega parajasti lõbusõitu. Ilmselt oli ka jalgratturi rammimine osa „erutavast seiklusest”.

Kas uut liiki kuritegevus?

Kuritegevus on inimkonnaga sajandeid kaasas käinud, kuid eeltoodud kuritegude laad sunnib inimesi hüüatama: „Miks küll seda tehakse? Kuidas võib inimesele selline asi üldse pähe tulla?” Ehkki üldlevinud kuriteod, näiteks vargused ja pettused, võib-olla enam erilist tähelepanu ei ärata, on üha enam kuulda sellist laadi tegudest, mis köidavad meedia tähelepanu ja sunnivad inimesi lausuma: „See on mõistetamatu! Mis selle maailmaga lahti on?”

Neis kuritegudes on midagi tavatut. Nende laad on valdavalt šokeeriv ja julm. Nagu ilmneb eeltoodud näidetest, on üldjuhul ohvriteks süütud inimesed, kes kuritöö kordasaatjaid ei tunne. Peale selle paistab nendel vägivallakuritegudel motiiv sageli üleüldse puuduvat. Hullumeelsete tegude loetelule ei paista tulevat lõppu.

USA-s Colorados tapsid kaks õpilast 1999. aasta aprillikuus koolimajas kaksteist õpilast ja ühe õpetaja ning tulistasid seejärel ka endid surnuks. Californias suri 1982. aastal üks mees  pärast seda, kui ta oli tarvitanud käsimüügiravimit, kuhu keegi oli lisanud strühniini. Aastal 1993 meelitasid Inglismaal Merseysides kaks kümneaastast poissi kaheaastase James Bulgeri ühest Bootle’i ostukeskusest välja, samal ajal kui poisi ema oli lihaosakonnas sisseoste tegemas. Nad viisid ta raudteerööbastele ja peksid surnuks.

Mõningad teod võib klassifitseerida terrorismiks, näiteks Tokyo metroos toimunud mürgitamine aastal 1995. Jaapan oli vapustatud, kui ühe sekti liikmed Tokyo metroos mürkgaasi käiku lasid, tappes 12 inimest ja vigastades tuhandeid. On raske unustada New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse purustamist ja Washingtonis asuva Pentagoni ründamist, mis nõudis umbes 3000 elu, ning eelmise aasta pommiplahvatusi Indoneesias Balis, mis võtsid elu peaaegu 200 inimeselt.

Paistab, et sellised vägivallakuriteod on hakanud päris laialdaselt levima. Tegemist on ülemaailmse, paljusid riike ja rahvagruppe puudutava probleemiga.

Mõningatel juhtudel kurjategijad otsekui võistleksid omavahel, püüdes välja selgitada, kelle kuritegu on kõige šokeerivam. Lisaks muutuvad järjest tavalisemaks ka vihkamiskuriteod. Neid sooritatakse erakordse julmusega selliste inimeste vastu, kelle ainus „süü” on kuulumine teise rassi, religiooni või etnilisse gruppi – nii nagu see juhtus 1994. aastal Rwandas, kus mõrvati umbes 800 000 tutsi.

Kõik see tekitab paljudes küsimusi: „Mis on lahti? Kas midagi sellist on ka varem toimunud? Mis võiks olla selliste jubedate kuritegude põhjuseks? Kas on lootust, et sellised hirmsad kuriteod vähenevad või lakkavad?” Neid ja teisi küsimusi käsitlevad järgnevad artiklid.

[Väljavõte lk 4]

Tihtilugu langevad ilma mingi arusaadava põhjuseta vägivallakuritegude ohvriks juhuslikud inimesed