Moelummuse varjukülg

KAHTLEMATA saab moest juhindudes muuta paremaks oma välimust ja tõsta enesekindlust. Sobivate rõivaste abil saab varjata oma füüsilisi puudusi ning ka rõhutada tugevaid külgi. See võib mõjutada samuti seda, kuidas teised meisse suhtuvad.

Kuid vaieldamatult on moemaailmal ka oma varjukülg. Ostjad võivad sattuda lõputusse garderoobitäiendamise oravarattasse. Paiskab ju moetööstus turule aina uusi rõivamoode, ja seda mitte juhuslikult, sest sedamööda, kui kiiresti rõivad moest ära lähevad, kasvab moemajade tulu. Nagu on öelnud moelooja Gabrielle Chanel, „tehaksegi moodi selleks, et see vanamoodsaks muutuks”. Nii võibki ettevaatamatu tarbija olla sunnitud ostma uusi rõivaid selleks, et vaid ajaga kaasas käia.

Ka varitseb oht langeda reklaami salakavala mõju alla. Moefirmad kulutavad oma toodete reklaamimisele miljoneid dollareid, kujutades tavapäraselt muretut elustiili, mida nende firmamärgi kandjad justkui naudiksid. Sedalaadi sõnumid võivad avaldada jõulist mõju. „Teismelise meelest pole midagi hullemat kui „õige firmamärgiga” jalanõude puudumine,” nendib üks hispaania kooliõpetaja.

Moeuuenduste veetlus

Mõned inimgrupid kasutavad enda teistest eristamiseks kindlat moestiili. Nende rõivastus võib kõnelda ühiskonnavastasusest, vabast elustiilist või koguni vägivaldsetest ja rassistlikest ideaalidest. Ehkki mõned sellistest moestiilidest võivad olla üsna äärmuslikud või šokeerivad, annab sel puhul üldiselt tooni grupisisene samastumine. Selline stiil võib peibutada neidki, kes grupi ideaale ei jaga. Need, kes sellise riietusstiili omaks võtavad, võivad jätta teistele mulje, et nad grupi põhimõtteid toetavad ja propageerivad.

Üldiselt moeuuendused tulevad ja lähevad, mõnede elueaks on vaid napid kuud. Nende inspireerijaks võib olla mõni popmuusik või keegi teine trendiinimene. Mõningad moed kujunevad siiski kindlaks stiiliks. Näiteks teksapüksid olid 1950. ja 1960. aastatel populaarsed protestimeelsete noorte seas. Nüüd aga kannavad neid eri vanusegrupid kus tahes.

Püüdlemine ideaalse figuuri poole

Need, kes suhtuvad moodi ülemäära tõsiselt, võivad hakata oma välimuse pärast liigselt muretsema. Kõikjal saadavad meid reeglina sihvakate ja saledate modellide pildid. * „Õige” füüsise abil reklaamitakse kõike alates autodest kuni kompvekkideni. Suurbritannia Sotsiaalprobleemide Uurimiskeskuse hinnangul „näevad noored naised erakordselt kaunite naiste pilte ühe päevaga rohkem kui meie emad kogu oma noorpõlve jooksul”.

Sellisel piltidega pommitamisel võib olla ebasoovitav mõju. Näiteks ajakirjas „Newsweek” kajastatud küsitluse põhjal selgus, et 90 protsenti Ameerika Ühendriikide valgenahalistest teismelistest on rahulolematud oma kehaga. Mõned neist teevad praktiliselt mida tahes, et saavutada „ideaalfiguuri”. Kuid Sotsiaalprobleemide  Uurimiskeskuse väitel võib meedia pakutava ideaalkaalu ja -mõõdud saavutada vaid alla viie protsendi naistest. Paraku on ülisaleda figuuri idealiseerimine tõuganud miljonid noored neiud iselaadi orjusesse. Mõned on sattunud anoreksia libedale teele. * Anoreksiat põdenud hispaania modell Nieves Álvarez mainib: „Kaalus juurdevõtmine oli mulle surmast kohutavam.”

Tõsi küll, sellised söömishäired nagu anoreksia ja buliimia võivad vallanduda ka terve rea muude tegurite mõjul. Ent dr Anne Guillemot ja dr Michel Laxenaire tõdevad: „Osaline süü lasub saleduskultusel.”

Moel on vaieldamatult nii positiivne kui ka  negatiivne külg. Mood rahuldab inimese üht põhilist soovi näha välja esinduslik ning panna selga midagi uut. Kuid moeliialdused võivad mõjutada meid kandma rõivaid, mis jätavad meist teistele vale mulje. Ja kui me välist muljet liiga tähtsaks peame, võime võtta omaks eksliku arvamuse, et meie väärtus oleneb välimusest, mitte seesmistest omadustest. „Me peame hakkama rohkem hindama inimese võimeid ja tema sisemist mina, mitte lihtsalt välimist kesta,” ütleb varem tsiteeritud Álvarez. Kuid selline mõõdupuude muutumine ei toimu tõenäoliselt nii pea. Kuidas siis saavutada tasakaalukat suhtumist moesse?

[Allmärkused]

 [Kast/pildid lk 8, 9]

„Kes sellist asja selga paneb?”

Igal kevadel ja sügisel korraldavad New Yorgi, Pariisi ja Milano moemajad uhkeid tippdisainerite loodud rõivaste paraade. Lisaks röögatule hinnale paistavad paljud neist loometeostest olevat äärmiselt ebapraktilised, kui mitte kantamatud. „Nende ekstravagantsete, pööraste disainitoodete valmistamisel polegi tegelikult tavalist kandjat silmas peetud,” lausub hispaania disainer Juan Duyos. „Ilmselt on sellise moeetenduse eesmärgiks pigem tähelepanu tõmbamine disainerile ja firmamärgile kui demonstreeritavate rõivaste müümine. Näiteks meedias laialdast kajastamist leidev rabav kollektsioon võib aidata disaineril uut parfüümi müüa.”

[Allikaviide]

Ronald Kolk

[Pilt lk 7]

Moega kaasa jooksmine võib kulukas olla

[Pilt lk 7]

Teatud riietusstiil võib samastada inimest mingi grupiga

[Pilt lk 7]

Mõningad on sattunud anoreksia libedale teele