Noored küsivad:

Kuidas oma vanemate varjust välja saada?

„Minu isa on Jehoova tunnistajate koguduses tuntud kogudusevanem. Ma pean isast lugu, aga vahel olen ma nördinud, et iga pool teatakse mind ainult kui Billi poega.” (Larry) *

„Kuna mu isa on tubli kogudusevanem, tundus mulle, et kõigil on minu suhtes suured ootused, ja mul oli väga raske olla see, kes ma olen.” (Alexander)

ON TÄIESTI normaalne, et noorel inimesel tekib suuremaks sirgudes soov sõltumatuse järele – soov endale ise nime teha. Kui sa sündisid, panid vanemad sulle sellise nime, mis neile meeldis. Nüüd, vanemaks saades, tahad sa ise endale „nime” ehk maine luua.

Kuningas Saalomon kirjutas: „Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld!” (Õpetussõnad 22:1). Kuigi sa oled noor, tahad sa tõenäoliselt ise oma mainet kujundada.

Elu vanemate varjus

Nii nagu Larry ja Alexander, tunnevad ka mõned teised noored, et nad elavad oma vanemate nime või saavutuste varjus. Võib-olla on nende vanemad oma töö või hariduse tõttu ühiskonnas prominentsed isikud või kristlikus koguduses tuntud. Kui sina oled sellises olukorras, võid vahel tunda, et elad rambivalguses ja igat sinu liigutust jälgitakse. Sulle võib olla vastumeelt see, et oled sunnitud teatud viisil käituma lihtsalt oma vanemate maine tõttu.

Näiteks Ivani isa on Jehoova tunnistajate kogudusevanem. Ivan ütleb: „Kuna paljud teadsid mu isa ja pidasid temast lugu, tundsin ma kogu aeg, et pean koolis ja kodus eeskujulikult käituma. Teiste laste vanemad pidasid mind justkui mingiks musterõpilaseks, kellest nende lapsed pidid malli võtma. Olin meelitatud, kuid tundsin siiski suurt pinget, kui pidin teiste ees kogu aeg eeskujulik olema. Selle tõttu jäi mul vahel puudu tagasihoidlikkusest ja ma ei märganud oma vigu.” Alexander ütleb: „Mulle tundus, et mind jälgitakse kogu aeg, ja niipea, kui tegin midagi valesti, oli keegi kohe valmis minu peale näpuga näitama.”

Larry, keda tsiteeriti artikli sissejuhatuses, püüdis hoiduda tähelepanust, varjates oma perekonnanime.  Ta ütleb: „Kui ma seltskondlikel koosviibimistel kellegagi tuttavaks sain, tutvustasin end alati ainult eesnime pidi. Võimaluse korral jätsin perekonnanime välja isegi oma allkirjast. Kartsin, et kui teised teada saavad, kes on mu isa, suhtuvad nad minusse teistmoodi. Tahtsin, et minusse suhtutaks nii nagu teistesse noortesse.”

Kui su isa on kristlik kogudusevanem või teenistusabiline, on tegelikult loomulik, et teistel on sinu suhtes suured ootused, sest mehed, kellele on antud niisugune vastutus, peavad ’oma lapsi ja oma peret hästi juhtima’ (1. Timoteosele 3:5, 12). Pole siis ime, et teised ootavad sinult eeskujulikku käitumist. Kas see on aga tõesti nii halb? Sugugi mitte, kui sa mõtled noore kristlase Timoteose peale, kes võis olla teismeline, kui Paulus valis ta oma kuulutustöö kaaslaseks (1. Tessalooniklastele 3:1–3). Seega peaksid sa püüdma olla eeskujulik isegi siis, kui su isa ei ole kogudusevanem.

Mässamine pole mõistlik lahendus

Mõned noored püüavad oma vanemate varjust välja saada, hakates mässama. Ivan ütleb: „Oli aegu, mil mind ärritas see, et pidin eeskujulikult käituma. Kasvatasin juukseid ja vaatasin, kui pikaks võin lasta neil kasvada, enne kui keegi midagi ütleb.”

Kuningas Taaveti poeg Absalom hakkas samuti mässama. Taavet oli tuntud kui Jehoovale pühendunud mees ja teda armastasid paljud iisraellased. Inimestel olid Absalomi kui Taaveti poja suhtes suured ootused. Kuid selle asemel et nende mõistlike ootuste kohaselt elada, otsustas Absalom endale ise nime teha ning hakkas isa vastu mässama. Kuna Taavet oli Jehoova määratud esindaja, mässas Absalom tegelikult Jehoova vastu. Tema teod tõid häbi ta perele ning said talle endale hukatuseks (2. Saamueli 15:1–15; 16:20–22; 18:9–15).

Mässates võid ka sina endale palju häda kaela tuua. Mõtle, mida Piibel räägib Nehemja kohta. Mõned ta vaenlased püüdsid meelitada  teda jumalakartmatult käituma. Miks? „See oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada,” ütles Nehemja (Nehemja 6:13). Mässamine võib tuua halva kuulsuse, mida inimestel on raske unustada.

Mainimata ei saa jätta ka seda, kuidas su mässumeelsus teistele mõjub. Kindlasti valmistab see asjatut muret su vanematele (Õpetussõnad 10:1). Sinu teod võivad avaldada halba mõju ka teistele noortele. Ivan möönab: „Minu käitumine mõjus halvasti mu vennale. Ta lõpetas kristliku kogudusega läbikäimise ja hakkas tegelema asjadega, mille kohta ta teadis, et need on Piibli normidega vastuolus. Õnneks tuli ta lõpuks mõistusele ning nüüd teenib ta jälle rõõmsalt Jehoovat.”

Parem lahendus

Taaveti poeg Saalomon käitus aga teisiti kui tema poolvend Absalom. Ta oli valmis oma isa õpetust alandlikult kuulda võtma (1. Kuningate 2:1–4). Selle asemel et endale au otsida, püüdis ta teha head nime Jumala ees. Seni, kui ta niiviisi elas, tõi ta au oma perele ja ta saavutas Iisraeli suurima kuninga maine (1. Kuningate 3:4–14).

Saalomoni hea eeskuju rõhutab kahte tähtsat fakti: esiteks, igaüks saab endale nime teha mitte oma perekonnast kaugenedes, vaid oma perekonna tugevatest külgedest õppust võttes. Ajakiri „Adolescence” ütleb: „Noorukiiga ei peaks mingil juhul olema aeg vanematest eraldumiseks, et saavutada oma identiteeti.” „Vanemate toetus ei sega” identiteedi kujundamist, jätkab ajakiri, „vaid hoopis aitab sellele kaasa”.

Saalomon andis nõu: „Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” (Õpetussõnad 23:22). On selge, et Saalomon ei kirjutanud seda väikestele lastele, sest ajaks, mil vanemad on „vanaks saanud”, on lapsed juba täiskasvanud. Mida Saalomon öelda tahtis? Isegi, kui sa oled täiskasvanu ja sul on juba oma pere, võid sa ikkagi oma vanematelt tarkust ammutada. Ivan sai sellest ise lõpuks aru. Ta ütleb: „Püüan nüüd jäljendada nende häid külgi, kuid hoiduda kordamast nende vigu.”

Teiseks, Saalomoni jaoks polnud kõige tähtsam enda maine kujundamine, vaid Jehoovale meelepärane olemine. On tõsi, et temalt kui Taaveti pojalt oodati palju. Kuid see, et Saalomon lootis Jehoova peale, aitas tal oma kohustusi täita. Ka Alexanderil on nüüd samasugune suhtumine. Ta ütleb: „Nüüd ma lepin sellega, et kogudusevanemate lastelt oodatakse tavaliselt rohkem kui teistelt. Otsustasin seda heas mõttes ära kasutada ja see on olnud mulle kaitseks. Olen mõistnud, et kõige tähtsam on see, kuidas Jehoova minusse suhtub. Talle on oluline see, kes ma ise olen, aga mitte see, kelle sugulane ma olen.”

Daryn, kelle isa lõpetas Vahitorni ühingu Gileadi misjonikooli *, on samuti õppinud toime tulema sellega, et ta on tuntud vanemate poeg. Ta ütleb: „Kui mind ristiti, pühendasin end Jehoovale, mitte kellelegi teisele. Kui elan oma võimete piirides pühendumistõotuse kohaselt, tunnen sisemist rahu selle üle, et Jehoova on minuga rahul isegi siis, kui ma ei suuda saavutada kõike, mida mu vanemad.”

Kuningas Saalomon ütles: „Juba poisikese tegudest tuntakse, kas ta loomus on puhas ja õige!” (Õpetussõnad 20:11). Lõppkokkuvõttes mäletavad inimesed sind ikkagi sinu enda tegude ja sõnade järgi. Ole teistele „eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses”. Kui sa seda nõuannet järgid, armastavad ja austavad inimesed sind sellena, kes sa oled (1. Timoteosele 4:12, EP 97).

Mõningatel noortel on aga raske saada välja oma vendade-õdede varjust, kes on väga tublid. Selle probleemiga toimetulekut käsitleb noorterubriigi järgmine artikkel.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 26]

Mässamine teeb vaid valu sinu vanematele ja rikub su maine

[Pilt lk 26]

Sinu hea eeskuju võib teisi innustada