„Jehoova, sa leidsid mu üles!”

Jutustanud Nelly Lenz

„Kas te olete Jehoova tunnistajad,” küsisin kahelt meie koju tulnud mehelt. „Oleme küll,” vastasid nad. „Mina ka!” Olin vaid 13-aastane ega käinud kuningriigisaalis koosolekutel. Minu vanemad polnud Jehoova tunnistajad. Miks ma siis ennast selleks pidasin?

KUI poleks olnud Jehoova tunnistajaid, poleks mind ilmselt olemaski. Minu ema kandis mind, kui ta elas Kanadas Québeci provintsis Montréalis. Ta oli siis vaid 17-aastane. Tema perekond käis talle kõvasti peale, et ta teeks aborti, ning ta soostuski sellega.

Ema palus töölt vaba päeva, et minna aborti tegema. Tema ülemus, kes oli Jehoova tunnistaja, sai ilmselt teada, miks mu ema soovib töölt vabaks. Ta rääkis lühidalt emale, kui hinnaline kingitus on elu (Laul 139:13–16). Teel haiglasse mõtles ema ta sõnade üle järele ning otsustas, et ei tee aborti. Pärast minu sündi aastal 1964 andis ema mind lastekodusse.

Esimene kokkupuude Piibli tõega

Kui olin umbes kaheaastane, võtsid ema ja tema abikaasa mind lastekodust ära. Sainte-Marguerite-du-Lac-Massoni linnas elades hakkasid nad Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja käisid koguduse koosolekutel. Peatselt kolisime aga Boisbriand’i ja mu vanemad lõpetasid piibliuurimise.

Mõne aasta pärast hakkasid nad jälle uurima. Ma kuulasin seda pealt ja sain teada, mida Piibel räägib tulevasest paradiislikust maast (Luuka 23:43). Hakkasin Jehoovat väga armastama.

Ühel päeval aga ütles ema mulle, et nad lõpetavad Jehoova tunnistajatega uurimise ega lähe enam kuningriigisaali. Algul oli mul hea meel. Kaheksa-aastase lapsena tundusid mulle koosolekud vahel liiga pikad. Sel õhtul aga kartsin, et Jehoova ei kuula mind enam, kuigi soovisin temaga palves rääkida.

Järgmise pühapäeva pärastlõunal nägin meie naabreid, kes olid Jehoova tunnistajad, minemas kuningriigisaali koosolekule. Hakkasin nutma ja pärisin Jumalalt: „Miks nende lapsed võivad minna koosolekule ja mina ei või?” Siiski osutusid õigeks sõnad, mis on Laulus 33:18: „Vaata, Jehoova silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad.”

Käin jälle kuningriigisaalis

Kolme nädala pärast külastasin meie naabreid ja ütlesin pereema Lilianne’ile, et soovin ka käia koosolekutel. Lilianne selgitas, et see on võimatu, kuna mu ema ei soovi Jehoova tunnistajatega tegemist teha. Ma aga käisin oma tahtmisega peale. Siis tuli Lilianne minuga koju kaasa ja küsis emalt, kas võin käia koos nendega koosolekutel. Minu üllatuseks oli ema sellega nõus. Ta ütles, et koosolekutel õpin ma häid põhimõtteid. Nii saingi pühapäeviti koosolekutel käia.

Nõnda kestis see kolm aastat. Kui aga sain  11-aastaseks, läksid mu vanemad lahku ning me kolisime koos emaga ära. Jällegi kaotasin kontakti Jehoova tunnistajatega.

Ootamatu kohtumine

Ühel päeval istusin meie maja trepil, kui kaks Jehoova tunnistajat, Eddie Besson ja Don Fisher, pöördusid minu poole ja küsisid, kas vanemad on kodus. Kui ütlesin, et pole, asusid nad lahkuma. Mina aga jooksin neile järele ja siis toimuski jutuajamine, mis on kirjas loo sissejuhatuses.

Mõistagi olid need mehed üllatunud, kui nimetasin end Jehoova tunnistajaks. Ma selgitasin olukorda ja palusin neil õhtul tagasi tulla. Kui rääkisin emale, et Jehoova tunnistajad tulevad meie poole, oli ta väga pahane ja ütles, et ta ei lase neid sisse. Ta plaanis selleks ajaks hoopis kodust ära minna. Palusin pisarsilmi, et ta ei läheks. Just siis, kui ta asus minema, helises uksekell, ja seal oligi Eddie Besson. Minu üllatuseks nõustus ema Piiblit uurima!

Lõpuks ometi sain jälle käia koguduse koosolekutel! Kuid vähem kui aasta pärast lõpetas mu ema jälle uurimise. Seekord keelas ta mul igasuguse läbikäimise Jehoova tunnistajatega ja viskas ära kõik nende väljaanded, mis ta leidis. Ma suutsin aga ära peita Piibli, lauliku ja kaks ajakirja „Vahitorn” köidet ning kaks aastaraamatut ja raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”) *. Viimase uurimise ajal küsisin Eddie Bessonilt, mida ma peaksin tegema, kuna armastan Jehoovat nii väga. Ta õhutas mind ise Piiblit uurima ja sageli palvetama ning kinnitas, et Jehoova hoolitseb minu eest. Olin siis vaid umbes 14-aastane.

Pean ise „koosolekuid”

Sellest ajast alates sulgusin iga pühapäev oma tuppa ja kujutasin ette, et olen koosolekul. Laulsin nii alguses kui lõpus laulu „Hoia oma pilk tasul!”, kuna see oli ainus kuningriigilaul, mis mul meeles oli. Kuni tänini toob see laul mul pisarad silma. Uurisin ka allesjäänud aastaköidetest „Vahitorni”-artikleid ja lõpetasin oma „koosoleku” palvega. Nii et, kuigi ma ei saanud seltsida Jehoova tunnistajatega, tundsin end Jehoova ligi.

Kui sain 17-aastaseks, kolisime emaga Montréali. Need olid rasked aastad, kuna kodune õhkkond oli kõike muud kui armastav.

Üles leitud!

Ühel päeval võttis ema Jehoova tunnistajatelt vastu raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Kui tulin koju, märkasin seda laual ja hakkasin seda sirvima. Kui nägin seal Jumala nime Jehoova, hakkasin nutma ja palvetasin vaikselt: „Jehoova, sa leidsid mu üles!”

Tahtsin väga oma kristlike õdede ja vendadega kokku saada. Aga kuidas? Ema rääkis mulle, et üks meie naaber on ilmselt Jehoova tunnistaja. Nii läksin tööle minnes naabri juurest läbi ja helistasin uksekella. Üks alles unise näoga mees tuli avama. Kui üllatunud ta oli, kui ütlesin talle, et olen Jehoova tunnistaja ja soovin lasta end ristida. Ta saatis minu juurde kristliku õe Josée Mironi, kes hakkas minuga Piiblit uurima. Kuid jällegi oli mu ema sellele vastu. Ta ütles mulle, et pean ootama, kuni saan 18-aastaseks, enne kui minust võib saada Jehoova tunnistaja.

Kas perekond või Jehoova?

Minu tööandja nägi minu täbarat kodust olukorda. Tema ja ta naine kutsusid mind sageli nädalavahetuseks enda poole. Kuna ma armastan hobuseid, käisime sageli koos ratsutamas. Nad olid mulle nagu vanemad.

Ühel päeval ütles tööandja mulle, et tema ja ta naine armastavad mind väga ning soovivad mind enda juurde elama võtta. Ta pakkus mulle seda, mida olin alati soovinud – armastavat perekonda. Kuid ta esitas  ühe tingimuse: ma pean lõpetama Jehoova tunnistajatega läbikäimise. Nad andsid mulle nädal aega mõtlemiseks, kuid ma ei vajanud selleks ühtegi päeva. Vastasin neile kohe. Jehoova polnud mind kunagi hüljanud ja ka mina ei hüljanud teda.

Teenin Jumalat

Raskuste tõttu kodus kolisin oma kasuisa juurde. Ta julgustas mind jätkama piibliuurimist ning 1983. aasta 17. detsembril, kui olin 19-aastane, mind ristiti. Olin väga õnnelik, kui nägin oma ristimispäeval Eddie Bessonit. Nüüd polnud tal enam mingit kahtlust, et olen Jehoova tunnistaja.

Pärast ristimist aga kasuisa suhtumine muutus. Mil iganes ta nägi mind palvetamas, hakkas ta valju häälega rääkima ja isegi loopis asju minu pihta! Ta nõudis ka, et läheksin edasi õppima, mis oleks aga takistanud minu eesmärki saada pioneeriks ehk täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks. Lõpuks saatis ta mu tagasi koju. Ta andis mulle tšeki 100 dollari peale ning ütles, et kui vahetan selle rahaks, siis mõistan, et Jehoova ei hooli minust.

Alustasin pioneerteenistust 1986. aasta 1. septembril ja see tšekk on mul kuni tänase päevani rahaks vahetamata! Mõnikord oli küll raske teenida pioneerina kõrvalises piirkonnas ilma autota, kuid kohaliku koguduse liikmed toetasid ja aitasid mind igati.

Mõne aja pärast kohtusin toreda kristliku mehega, kelle nimi on Ruben Lenz. Me abiellusime 1989. aastal. Ruben on praegu kogudusevanem Kanada Ontario provintsis Miltoni linnas, kus oleme elanud alates aastast 2002. Meie abielu on olnud üks suurimaid õnnistusi, mida Jehoova on mulle andnud. Teenisin täisajaliselt kuni meie esimese lapse Erika sünnini aastal 1993. Enam kui kolme aasta pärast sündis meile poeg Mika. Pärast pikki üksinduseaastaid on Jehoova Jumal mind õnnistanud perekonnaga, kes armastab teda sama palju kui mina.

Kuigi olin kasvuaastatel Jehoova rahvast aeg-ajalt lahutatud, lootsin ma alati Jumalale ning hoidsin kõvasti kinni väljavaatest igavesele elule paradiisis (Johannese 3:36). Kui tänulik ma olen, et Jehoova „leidis mu üles”!

[Allmärkus]

[Pilt lk 15]

Ratsutan ülemuse hobusel

[Pilt lk 15]

Koos abikaasa Rubeni ning laste Erika ja Mikaga