Õpetatud juba lapsepõlves armastama Jumalat

JUTUSTANUD ANATOLI MELNIK

Paljud kutsuvad mind kiindunult vanaisaks. See puudutab mu sügavamaid hingekeeli, kuna meenutab mulle mu oma vanaisa, keda ma armastasin väga ja kellele olen nii palju tänu võlgu. Jutustan teile nüüd temast ja sellest, kuidas ta koos vanaemaga mõjutas oluliselt nii oma pereliikmete kui teiste elukäiku.

SÜNDISIN väikeses Hlina asulas Moldaavia, praeguse Moldova põhjaosas. 1920. aastatel tulid Rumeeniast meie imekaunisse mägirajooni reisivad teenijad, tolleaegsed pilgrimid. Minu ema vanemad võtsid kohe kuulda Piibli head sõnumit. 1927. aastal said nendest piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti. Kui 1939. aastal algas II maailmasõda, oli meie väikeses asulas juba Jehoova tunnistajate kogudus.

Kui mina 1936. aastal sündisin, olid kõik mu sugulased Jehoova tunnistajad, peale isa, kes oli veel õigeusklik. II maailmasõja ajal hakkas ta aga tõsiselt mõtisklema elu mõtte üle ja viimaks pühendas ta end meie Loojale Jehoova Jumalale, sümboliseerides seda veeristimisega. Vanaisa mõjutas oluliselt meie perekonna vaimset arengut. Ta armastas Piiblit väga ja teadis sadu piiblisalme peast. Ta suutis vabalt iga vestluse Piibli teemadele juhtida.

Istusin tihti vanaisa põlvedel ja kuulasin, kui ta mulle piiblilugusid jutustas. Ta istutas minusse armastuse Jumala vastu. Olen talle selle eest väga tänulik! 8-aastaselt läksin esimest korda vanaisaga kuulutama. Näitasime külaelanikele Piiblist, kes on Jehoova ja kuidas teda paremini tundma õppida.

Kommunistide rünnakud

Aastal 1947 hakkasid võimud Moldaavias kommunistliku poliitika ja õigeusu kiriku ässitusel Jehoova tunnistajaid taga kiusama. Hiljem KGB-ks nimetatud organisatsiooni agendid ja kohalik miilits tulid meie majja ning pärisid, kes juhib meie kuulutustööd, kust tuleb meie kirjandus ja kus me kokku saame. Nad ütlesid, et peatavad Jehoova tunnistajate tegevuse, sest nende väitel „ohustab see kommunismi arengut riigis”.

Selleks ajaks oli ka minu isa, kes oli haritud mees, hakanud Piibli tõde sügavalt  armastama. Nii tema kui vanaisa oskasid vastata ülekuulajate küsimustele, reetmata ühtegi meie kristlikku venda ega õde. Nad olid mõlemad väga julged ja teisi armastavad mehed, kes hoolitsesid kaasusklike heaolu eest. Nende sarnaselt jäi ka ema alati rahulikuks ja tasakaalukaks.

1948. aastal isa arreteeriti ja viidi ära. Me ei saanudki teada, milles teda täpselt süüdistati. Talle määrati seitse aastat kinnipidamist tugevdatud režiimiga vanglas ja lisaks veel kaks aastat sundasumist. Lõpuks saadeti ta Magadani rajooni kaugele Venemaa kirdeossa, rohkem kui 7000 kilomeetri kaugusele kodust. Me ei näinud üksteist üheksa aastat. Elu ilma isata oli raske, kuid vanaisa oli mulle tõesti suureks toeks.

Küüditamine

1949. aasta 6. juunil tungisid kaks sõdurit ja ohvitser meie majja. Nad ütlesid, et meil on majast lahkumiseks ja veoauto peale minemiseks kaks tundi aega. Ei mingeid muid selgitusi. Nad mainisid vaid, et meid küüditatakse ja et me ei saa kunagi tagasi tulla. Nii saadetigi mind koos ema, vanaisa, vanaema ja kaasusklikega Siberisse. Olin siis alles 13-aastane. Mõne nädala pärast jõudsimegi soisesse ja läbipääsmatusse taigasse. Kui erinev see oli mu koduümbrusest, mida ma nii väga armastasin! Mõnikord me lausa nutsime. Siiski olime kindlad, et Jehoova ei hülga meid iialgi.

Meid viidi väikesesse külla, kus oli vaid kümme palkosmikut. Teised tunnistajad saadeti eri küladesse taigas. Kohalikele elanikele öeldi hirmutamiseks ja meie vastu eelarvamuse tekitamiseks, et Jehoova tunnistajad on kannibalid. Peatselt said aga kohalikud aru, et see on vale ja et neil pole põhjust meid karta.

Kaks esimest kuud elasime ühes vanas osmikus. Karmi talve üleelamiseks pidime aga ehitama sobivama eluaseme. Vanaisa ja vanaema aitasid emal ja minul ehitada primitiivse ulualuse, mis oli poolenisti maa all. Elasime selles üle kolme aasta. Ilma loata ei võinud me külast lahkuda, luba aga ei antud meile mitte kunagi.

Mõne aja pärast sain loa hakata koolis käima. Kuna mu usulised põhimõtted erinesid teiste õpilaste omadest, pärisid õpetajad ja kaasõpilased tihti mu usu kohta. Vanaisa silmad särasid, kui talle kodus rääkisin, kuidas ma olin selgitanud neile meie uskumusi.

Pisut rohkem vabadust

Pärast diktaator Stalini surma 1953. aastal meie elu pisut paranes. Meil lubati külast väljas käia. Tänu sellele saime suhelda kaasusklikega ja käia koosolekutel nendes külades, kuhu teised tunnistajad olid saadetud. Et mitte tõmmata endale tähelepanu, kogunesime väikestes gruppides. Koosolekutele jõudmiseks käisime jalgsi umbes 30 kilomeetrit, vahel põlvini lumes ja 40-kraadise pakasega. Järgmisel päeval pidime sama pika tee tagasi koju kõmpima. Teemoonaks olid hapukurgid ja mõned suhkrutükid. Kuid me olime rõõmsad nagu Taavet muistsel ajal! (Laul 122:1.)

Aastal 1955 lasin end Jehoovale pühendumise märgiks ristida. Veidi enne seda olin kohanud naaberkülas koguduse koosolekul tagasihoidlikku tumedapäist neidu Lidiat. Ka tema ja ta pereliikmed olid Jehoova tunnistajad, kes olid Moldaaviast välja saadetud. Lidial oli imekena lauluhääl ja ta oskas peast peaaegu kõiki 337 laulu meie tolleaegsest lauluraamatust. See avaldas mulle muljet, kuna ka mulle olid meie lauluviisid ja -sõnad väga armsad. Aastal 1956 otsustasime abielluda.

 Selleks ajaks olime teada saanud, et isa on saadetud asumisele Magadani. Ma kirjutasin talle ja me lükkasime abiellumise edasi seniks, kuni saame temalt õnnistuse. Peatselt pärast seda isa vabastati ja ta sai tulla elama sinna, kuhu meid välja oli saadetud. Ta rääkis meile, kuidas tema ja kaaskristlased olid Jumala abiga suutnud vastu pidada sunnitöölaagri kohutavates tingimustes. Need jutustused tugevdasid meie usku.

Varsti pärast isa tagasitulekut juhtus emaga kohutav õnnetus, kui ta oli parajasti valmistamas värvides ja värnitsates kasutatavat õli. Suur pott keeva õliga läks ümber ja loksus talle peale. Ta suri haiglas. Olime murest murtud. Isa sai pikkamööda leinast üle ning abiellus hiljem naaberküla Jehoova tunnistaja Tatjanaga.

Laiendame teenistust

Aastal 1958 kolisime Lidiaga Kizaki külast umbes 100 kilomeetri kaugusele suuremasse Libõje külla. Olime lugenud, et teiste maade kristlased käivad majast majja kuulutamas. Seda proovisime ka meie oma uues elukohas teha. Loomulikult olid ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!” keelatud, kuid me olime saanud mõningad mujalt salaja sisse toodud eksemplarid. Nüüd aga teatati meile, et hakkame saama vaid venekeelseid ajakirju, kuigi varem olime saanud ka moldaaviakeelseid. Õppisime siis usinalt vene keelt, et paremini aru saada. Veel praegugi on mul lisaks mõnede artiklite pealkirjadele meeles ka nendes toodud mõtteid.

Elatise teenimiseks töötas Lidia viljahoidlas ja mina laadisin vagunitelt palke maha. Töö oli kurnav ja tasu kasin. Kuigi Jehoova tunnistajaid hinnati kui kohusetundlikke töötajaid, ei saanud me mingit hüvitist ega preemiat. Ametnikud ütlesid otse, et Jehoova tunnistajatel pole kohta kommunistlikus ühiskonnas. Kuid me rõõmustasime selle üle, et meie puhul täitusid Jeesuse sõnad tema järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:16).

Uued raskused

1959. aastal sündis meile tütar Valentina. Varsti pärast seda vallandus uus tagakiusamislaine. Entsüklopeedia „Britannica” märgib: „Peasekretär Nikita Hruštšov vallandas aastatel 1959–1964 uue usuvastase kampaania.” KGB agendid rääkisid meile, et Nõukogude valitsuse eesmärk on teha lõpp kõigile religioonidele, eelkõige Jehoova tunnistajatele.

Kui Valentina oli umbes aastane, kutsuti mind sõjaväeteenistusse. Keeldusin minemast ja mulle määrati neutraalsuse eest viis aastat vanglakaristust. Kord, kui Lidia tuli mind külastama, ütles üks KGB polkovnik talle: „Me saime Kremlist teate, et kahe aasta pärast pole Nõukogude Liidus enam ühtegi Jehoova tunnistajat.” Seejärel ta hoiatas: „Te peate oma usust lahti ütlema, muidu pannakse teidki vangi.” Kolonel arvas, et säärane ähvardus sunnib naisi vaikima, väites veel: „Neid on vaid vilets kamp.”

Varsti saadetigi enamik Jehoova tunnistajatest mehi vanglatesse ja sunnitöölaagritesse. Kuid vaprad kristlikud naised jätkasid kuulutustööd. Suuresti riskeerides toimetasid nad kirjandust ka vanglatesse ja sunnitöölaagritesse saadetutele. Lidiagi kohtas sääraseid katsumusi ja pidi korduvalt kõrvale lükkama meeste häbituid ettepanekuid, kes püüdsid minu äraolekut ära kasutada.  Lisaks öeldi talle, et mind ei vabastata kunagi. Kuid mind vabastati!

Vabaneme ja siirdume Kasahstani

Minu kohtuasi vaadati üle aastal 1963 ja hiljem, pärast kolme aastat vangistust, mind vabastati. Meile aga ei antud kusagil elamisluba, nii et mul oli võimatu endale tööd hankida. Riigi seadus kuulutas, et ilma püsiva elukohata pole luba ka töökohta saada. Palvetasime tungivalt Jehoova poole, et ta meid aitaks. Seejärel otsustasime kolida Petropavlovskisse Põhja-Kasahstanis. Kohalikud võimud olid aga juba saanud meie kohta teate ning keeldusid meile seal elu- ja töökohta andmast. Selle linna umbes 50 Jehoova tunnistajat kiusati samamoodi taga.

Koos ühe teise tunnistajatest abielupaariga kolisime kaugemale lõunasse väiksesse Šušinski linna. Seal ei elanud ühtegi teist Jehoova tunnistajat ja võimud ei teadnud meie kuulutustööst midagi. Umbes nädal aega otsisime Ivaniga tööd, samal ajal kui meie naised peatusid raudteejaamas, kus me öösiti magasime. Lõpuks leidsime tööd klaasivabrikus. Üürisime ühiselt väikese toa, kus kahe voodi kõrvale jäi vaid pisut ruumi, kuid olime sellega rahul.

Ivan ja mina rühmasime kõvasti tööd teha ja meie tööandjad olid väga rahul. Kui mind kutsuti jälle sõjaväeteenistusse, oli vabriku juhataja juba teadlik sellest, et Piiblil põhinev südametunnistus ei luba mul sõjaväeteenistuses osaleda. Minu üllatuseks võttis ta ühendust sõjaväeülemaga ning rääkis talle, et kuna Ivan ja mina oleme vilunud töömehed, ei saada vabrikus ilma meieta kuidagi hakkama. Nii lubatigi meil tööle edasi jääda.

Kasvatame lapsi ja teenime teisi

Meie teine tütar Lilia sündis aastal 1966. Umbes aasta pärast kolisime Usbeki piiri lähedale Lõuna-Kasahstani Belõje Vodõ linna, kus oli väike grupp Jehoova tunnistajaid. Peatselt moodustati seal kogudus ja mind määrati juhtivaks ülevaatajaks. Aastal 1969 sündis meil poeg Oleg ja kaks aastat hiljem pesamuna Nataša. Me ei unustanud Lidiaga kunagi, et lapsed on pärand Jehoovalt (Laul 127:3). Arutasime koos, mida peaksime tegema, et kasvatada neis armastust Jehoova vastu.

Veel 1970. aastatel oli suurem osa meie usuvendi sunnitöölaagrites. Paljud kogudused vajasid küpseid ülevaatajaid ja juhatust. Lidia õlule jäi seega suurem roll laste kasvatamisel ning ta täitis ühtlasi nii ema kui isa kohustusi, sel ajal kui mina teenisin reisiva ülevaatajana. Külastasin nii Kasahhi kui ka naaberliiduvabariikide Tadžiki, Turkmeeni ja Usbeki kogudusi. Samal ajal töötasin kõvasti perekonnale elatise teenimiseks, kusjuures Lidia ja lapsed olid väga koostöövalmid.

Kuigi olin mõnikord nädalate kaupa kodunt ära, püüdsin osutada oma lastele isalikku armastust ja aidata neil vaimselt kasvada. Palvetasime koos Lidiaga kogu südamest Jehoova poole, et ta aitaks meie lapsi, ning arutasime nendega, kuidas saada üle inimesekartusest ja luua Jumalaga lähedased suhted. Oma kalli naise ennastohverdava toetuse tõttu sain täita reisiva ülevaataja kohustusi. Lidia ja teised usuõed polnud sugugi „vilets kamp”, nagu sõjaväeohvitser oli väitnud. Nad olid tugevad – tõelised vaimsed vägilased (Filiplastele 4:13).

Aastal 1988, kui kõik meie lapsed olid juba suured, määrati mind alaliseks reisivaks ülevaatajaks. Minu ringkond hõlmas enamikku Kesk-Aasia liiduvabariikidest. Pärast seda, kui 1991. aastal Jehoova tunnistajate töö endises Nõukogude Liidus ametlikult registreeriti, hakkasid neis endise Nõukogude Liidu Aasia vabariikides teenima teisedki vaimselt küpsed mehed. Nüüdisajal teenib nendes riikides 14 reisivat ülevaatajat ja eelmisel aastal oli seal Kristuse surma mälestusõhtul kokku üle 50 000 inimese!

 Ootamatu kutse

1998. aasta alguses sain ootamatu telefonikõne Jehoova tunnistajate Venemaa harubüroost. „Anatoli, kas te Lidiaga olete mõelnud täisajalisele teenistusele?” küsiti minult. Loomulikult olime pidanud sellist eesõigust mõeldavaks meie laste puhul. Meie poeg Oleg oligi juba teeninud umbes viis aastat Venemaa harubüroos.

Kui rääkisin Lidiale sellest ettepanekust, küsis ta: „Aga mis saab meie majast, meie aiast ja meie varast?” Pärast palvetamist ja asja arutamist otsustasime kutsele vastata. Lõpuks kutsuti meid teenima Jehoova tunnistajate Kasahstani keskusse Issõkis suure Almatõ linna lähedal. Siin tõlgitakse meie piiblilist kirjandust kohalikesse keeltesse.

Meie perekond praegu

Kui tänulikud me oleme Jumalale, et ta on aidanud õpetada meie lastele Piibli tõde! Meie vanim tütar Valentina abiellus ja kolis koos abikaasaga aastal 1993 Saksamaale Ingelheimi. Neil on kolm last, kes on kõik ristitud Jehoova tunnistajad.

Meie teine tütar Lilia on samuti abielus. Koos abikaasaga, kes on kogudusevanem Belõje Vodõs, kasvatab ta oma kahes lapses armastust Jumala vastu. Oleg abiellus Moskvast pärit kristliku õe Natašaga ja nad teenivad koos Venemaa harubüroos Peterburi lähistel. 1995. aastal abiellus meie noorim tütar Nataša ja ta teenib koos abikaasaga Saksamaal venekeelses koguduses.

Nagu varem, on meil nüüdki tavaks aeg-ajalt oma suure perega kokku tulla. Meie lapsed jutustavad oma lastele, kuidas „mama” ja „papa” võtsid kuulda Jehoovat ning kasvatasid oma lapsi nii, et need hakkasid tõelist Jumalat Jehoovat armastama ja teenima. Näen, et sellised jutuajamised aitavad meie lastelastel vaimselt kasvada. Meie noorimat lapselast vaadates tuleb mulle meelde aeg, mil mina olin tema vanune. Mõnikord tuleb ta mulle sülle ja palub mul jutustada Piibli lugusid. Mulle tulevad pisarad silmi, kui meenutan õrnusega, kuidas minagi istusin sageli vanaisa süles ja kuidas ta aitas mul hakata armastama ja teenima Suurt Loojat.

[Pilt lk 11]

Koos vanematega meie maja ees Moldaavias enne isa vangistamist

[Pilt lk 12]

Koos Lidiaga 1959. aastal, kui olime veel asumisel

[Pilt lk 13]

Lidia ja meie tütar Valentina ajal, mil mina olin vangis

[Pilt lk 15]

Meie Lidiaga praegu

[Pilt lk 15]

Koos laste ja lastelastega, kes kõik teenivad Jehoovat!