Maakera loodusvarad kahanevad

„Kuna looduses on kõik omavahel seotud, tuleb meil nüüd oma rumalate minevikutegude eest aru anda.” (Ajakiri „African Wildlife”)

MÕNINGAIS paigus on kasutusel termin ökoloogiline jalajälg. See on mõõdupuu, millega mõõdetakse seda, kui palju inimesed tarbivad loodusvarasid, võrreldes maa võimega neid ressursse taastada. Maailma Looduse Fondi sõnul näitab ülemaailmne ökoloogiline jalajälg seda, et 1980. aastatest alates on inimesed tarbinud maakera loodusvarasid kiiremini, kui need jõuavad taastuda. * See on aga vaid üks näide, kui määratu on inimese surve keskkonnale.

Teine näide keskkonna koormamisest on ökosüsteemide seisund. Ökosüsteem on mingi looduskeskkonna kõigi elus ja eluta organismide keerukas vastastikune seotus. Nende ökosüsteemide üldine seisund, mida näitab metsades, magevees ja meredes elavate liikide arv, moodustab elava planeedi indeksi, nagu Maailma Looduse Fond seda nimetab. Aastatel 1970–2000 langes see indeks 37 protsenti.

Kas loodusvarasid jätkub kõigile?

Kui sa elad mõnes lääneriigis, kus poeriiulid on kauba all lookas ning sisseoste saab teha ööpäev läbi, võib sul olla raske ette kujutada, et kuskil kannatavad inimesed puudust. Ometi elab vaid killuke maakera elanikkonnast jõukalt. Enamikul inimestel tuleb elada peost suhu. On arvestatud, et rohkem kui kaks miljardit inimest peab toime tulema kolme dollari või veel väiksema summaga päevas ning kahel miljardil pole võimalik kasutada elektrit.

Paljud süüdistavad arengumaade vaesuses rikaste riikide kaubandustegevust. Väljaanne „Vital Signs 2003” ütleb, et „maailma majandus töötab mitmel moel vastu vaeste huvidele”. Järjest rohkem ja rohkem inimesi püüab rabada endale loodusvarasid, mida jääb aina vähemaks ja mille hind aina tõuseb. Need, kes on aga majanduslikult ebasoodsas olukorras,  ei saa võidelda selle eest, mis kuulub õigusega neile. See jätab omakorda enam loodusvarasid inimestele, kes saavad neid endale lubada, ehk rikastele.

Metsad kaovad

Arvestuste kohaselt kasutab 80 protsenti Aafrika elanikest toidu valmistamisel küttepuid. Lisaks on „Aafrikas kõige suurem sündivus maailmas, samuti toimub seal kõige hoogsam linnastumine”, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigi ajakiri „Getaway”. Selle tagajärjel on Sahelis (poolkõrbeline ala Sahara kõrbe lõunaosas) suurte linnade ümber 100 kilomeetri raadiuses maha võetud kõik puud. Neid puid ei langetatud aga mitte kergekäeliselt. Suurem osa Aafrika elanikke võtab puid maha lihtsalt selleks, et ellu jääda, sõnab professor Samuel Nana-Sinkam.

Lõuna-Ameerikas on aga olukord kaugelt teistsugune. Näiteks Brasiilias on registreeritud peaaegu 7600 raiefirmat, kes vihmametsades puid langetavad. Paljud neist firmadest kuuluvad rikastele rahvusvahelistele segakontsernidele. Raiefirma saab ühe mahagonipuu eest umbes 30 dollarit. Hiljem, kui vahendajad, kauplejad ja töösturid on lõiganud vahelt kasu, võib sellise puidu väärtus enne mööblipoodi jõudmist olla üle 130 000 dollari. Mis seal siis imestada, kui mahagonipuud kutsutakse roheliseks kullaks.

Brasiilia vihmametsade hävitamisest on kirjutatud palju. Satelliidipildid näitavad, et Brasiilias hävitati ajavahemikus 1995–2000 enam kui 20 000 ruutkilomeetrit metsa. „Niisuguse hirmuäratava tempoga hävitamine tähendab, et iga kaheksa sekundi jooksul kadus seal jalgpalliväljaku suurune ala metsa,” kirjutab Brasiilia ajakiri „Veja”. Teadete  kohaselt on 2000. aastal ainuüksi Ameerika Ühendriigid importinud enam kui 70 protsenti Brasiilia mahagonist.

Sama kurbi lugusid metsade mahavõtmise kohta on teada ka teistest paikadest. Näiteks on viimase 50 aasta jooksul hävinud pooled Mehhiko metsad ja džunglid. Veelgi hullem on olukord Filipiinidel. Selles riigis võetakse igal aastal maha umbes 100 000 hektarit metsa ning aastal 1999 arvestati, et sellise tempoga kaob kaks kolmandikku Filipiinide metsast vaid kümne aastaga.

Lehtpuul kulub täieliku küpsuse saavutamiseks 60 kuni 100 aastat. Puu langetamiseks kulub aga vaid minut. Niisiis pole ime, et metsad ei suuda inimesega sammu pidada.

Kasutuskõlblikku maad jääb vähemaks

Maa-aladel, mis tehakse taimestikust lagedaks, muutub pinnakiht peagi kuivaks ning selle puhub ära tuul või uhub minema vesi. Niisugust protsessi nimetatakse erosiooniks.

Erosioon on looduslik protsess ning see ei oleks üldjuhul tõsine probleem, kui inimene seda väärate maaharimisviisidega ei kiirendaks. Näiteks ütleb ajakiri „China Today”, et liivatormid, metsade raadamine ja ülekarjatamine on kõrbestumist kiirendanud. Viimastel aastatel Hiinas valitsenud erakordse kuivuse tõttu puhuvad nüüd riigi lääne ja loode provintsides külmad Siberi tuuled. Miljoneid tonne kollast liiva ja tolmu on teisale puhutud ning osa liivast ja tolmust on kandunud isegi Koreasse ja Jaapanisse. Hiina maismaast on nüüd kõrbestunud umbes 25 protsenti.

Aafrikas aset leidnud mullaerosioonil on samasugused põhjused. „Farmerid, kes on rajanud metsade asemele põllumaad, on tekitanud pinnasele pöördumatut kahju,” kirjutab ajakiri „Africa Geographic”. Arvestused näitavad, et kolme aasta jooksul pärast taimestiku hävitamist on maa-ala kaotanud kuni pool oma viljakusest. Sama ajakiri lisab: „Miljoneid hektareid maad on juba viljatud ja veel miljonid on sinnapoole teel, kuna põllumajanduse tootlikkus langeb aasta-aastalt.”

Öeldakse, et Brasiilia kaotab igal aastal erosiooni tõttu 500 miljonit tonni mulda. Mehhiko keskkonna ja loodusvarade ministeeriumi sõnul kannatab pinnase erosiooni all 53 protsenti põõsastust, 59 protsenti džunglitest ja 72 protsenti metsadest. Võttes kõike teadaolevat arvesse, ütleb ÜRO Arenguprogrammi raport: „Pinnase erosioon puudutab ehk isegi kahte kolmandikku maakera põllumajandusmaast. Haritava maa produktiivsus kahaneb seetõttu väga kiiresti, toidetavate suude arv aga kasvab.”

Hädavajalik vesi

Inimene võib elada ilma söömata umbes kuu, ilma joomata aga nädal aega. Seepärast väidavad eksperdid, et mageveevarude vähenemine võib saada tulevastel aastatel järjest suureneva pinge allikaks. Ajakirja „Time” 2002. aasta aruanne teatab, et kogu maailmas elab miljard inimest, kellel on raske puhast joogivett kätte saada.

Vett napib erisugustel põhjustel. Prantsusmaal on oma osa veereostusel, mis põhjustab üha enam muret. „Prantsusmaa jõgede seisund on väga kehv,” kirjutab ajaleht „Le Figaro”. Teadlased on saanud jälile, et probleemi  põhjuseks on peamiselt põlluväetistest pärit nitraadid. „Prantsusmaa jõgedest kandus 1999. aastal Atlandi ookeani 375 000 tonni nitraate, mida oli peaaegu kaks korda rohkem kui 1985. aastal,” annab teada sama ajaleht.

Sarnane olukord valitseb ka Jaapanis. Selleks et tagada riigile toiduvarusid, „polnud põlluharijatel muud valikut, kui kasutada väetisi ja pestitsiide”, ütleb ühe põllumajandusohutusega tegeleva mittetulundusorganisatsiooni juhataja Yutaka Une. Sel põhjusel on reostunud põhjavesi, mida Tokyo ajaleht „IHT Asahi Shimbun” nimetab „kogu Jaapani üheks suuremaks probleemiks”.

Mehhikos on 35 protsenti haigustest „põhjustatud keskkonnateguritest”, teatab ajaleht „Reforma”. Tervishoiuministri korraldatud uuring näitas, et „iga neljanda inimese elukohas pole roiskveetorusid, üle kaheksa miljoni inimese joogivesi on pärit kaevudest, jõgedest, järvedest ja ojadest ning üle miljoni inimese saab vee tsisternautodest”. Pole siis üllatav, et 90 protsenti Mehhiko kõhulahtisusjuhtudest on tingitud reostunud veest.

„Rio de Janeiro rannad pakuvad muudki peale kuuma päikese, valge liiva ja sinise mere,” kirjutab Brasiilia ajakiri „Veja”. „Rannavees leidub ka suures kontsentratsioonis fekaalbaktereid ning vee peal hõljub naftalaike.” See on tingitud asjaolust, et rohkem kui pool brasiillaste reoveest voolab otse jõgedesse, järvedesse ja ookeani, ilma et seda vahepeal puhastataks. Tagajärjeks on alaline puhta vee puudus. Jõed Brasiilia suurima linna São Paulo ümbruses on nii tugevalt reostunud, et joogivett tuleb nüüd tuua umbes 100 kilomeetri kauguselt.

Teisel pool maakera, Austraalias, tuleneb veenappus sooldumisest. Aastakümneid õhutati farmereid metsade asemele põllumaid rajama. Kui suurem osa puudest ja põõsastest, mis imasid endasse põhjavett, võeti maha, hakkas põhjavee tase tõusma ja koos sellega tuhandeid tonne maa-aluseid soolasid. „Umbes 2,5 miljonit hektarit maad on juba sooldunud,” ütleb Austraalia Ühenduse Teadus- ja Tööstusuuringute Organisatsioon (CSIRO). „Suure osa sellest moodustab Austraalia kõige produktiivsem põllumaa.”

Mõned arvavad, et kui Austraalia seadusandjad poleks eelistanud tulu üldsuse huvidele, oleks sooldumise probleemi suudetud ära hoida. Valitsusele öeldi juba 1917. aastal, et nisupõldude pinnas on sooldumise suhtes  eriti tundlik,” sõnab Hugo Bekle Austraalias Perthis asuvast Edith Cowani ülikoolist. „Sellest, millist mõju avaldab puude mahavõtmine jõgede sooldumisele, kirjutati 1920. aastatel ning 1930. aastatel tunnustas põllumajandusministeerium selle mõju põhjavee taseme tõusule. 1950. aastatel tegi CSIRO valitsusele laiaulatusliku uuringu, ... kuid valitsus ignoreeris organisatsiooni hoiatusi, pidades teadlaste seisukohti erapoolikuks.”

Inimeste elu on ohus

Pole kahtlustki, et paljudel inimeste ettevõtmistel pole halbu kavatsusi. Tihtilugu kipub aga olema nii, et me ei tunne piisavalt hästi keskkonda, nägemaks täpselt ette oma tegude tagajärgi. Tagajärjed on aga olnud kohutavad. „Me oleme looduse nii tasakaalust välja viinud, et ohustame maad, millest me elame, ja seeläbi ka iseenese eksistentsi,” ütleb Lõuna-Austraalia muuseumi direktor Tim Flannery.

Kas neile probleemidele on lahendust? Kas inimene õpib kunagi loodusega kooskõlas elama? Kas meie maad on võimalik hävingust päästa?

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

Kaalul on iga tilk

Vaid tänu mõnele lihtsale asjale võib säästa palju vett

● Paranda katkised kraanid!

● Ära ole kaua duši all!

● Keera kraan nii kauaks kinni, kui ajad habet või pesed hambaid!

● Kasuta rätikuid mitu korda, enne kui need ära pesed!

● Kasuta pesumasinat alles siis, kui saad selle pesu täis! (Sama põhimõte kehtib ka nõudepesumasina puhul.)

[Kast/pilt lk 7]

Puudus käib pillaja kannul

● Hoolimata sellest et Austraalia on maailma kõige kuivem manner, lastakse üle 90 protsendi selle maa niisutusveest „teraviljapõldudele tulv- ja vaguniisutusmeetodil”, teatab ajaleht „The Canberra Times”. Sama „meetodit kasutati ka sel ajal, kui vaaraod veel püramiide ehitasid”.

● Kogu maailmas kasutab üks inimene keskmiselt 550 000 liitrit vett aastas (kaasa arvatud põllumajanduses ja tööstuses kasutatav veekogus). Ühele Põhja-Ameerika elanikule kulub aga peaaegu 1,6 miljonit liitrit vett aastas ning ühes endises Nõukogude Liidu vabariigis tarbib üks inimene koguni keskmiselt 5,3 miljonit liitrit vett aastas.

● Ajakirja „Africa Geographic” sõnul „kulub igale Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikule keskmiselt 4,0 hektarit bioloogiliselt tootlikku maa-ala aastas, kuid riik saab endale lubada vaid 2,4 hektarit inimese kohta”.

[Pilt lk 5]

Metsadest raadatud Sahel Burkina Fasos. Veel 15 aastat tagasi oli see ala kaetud paksu metsaga

[Allikaviide]

© Jeremy Hartley/Panos Pictures

 [Pilt lk 8]

Aleviljelusega hävitatakse vihmametsi Kamerunis

[Allikaviide]

© Fred Hoogervorst/Panos Pictures

[Pilt lk 8]

Autodest lähtuv saaste teeb ikka muret Ameerika Ühendriikides

[Pilt lk 8, 9]

Ajavahemikus 1995–2000 hävitati Brasiilias igal aastal 20 000 ruutkilomeetrit metsa

[Allikaviide]

© Ricardo Funari/SocialPhotos.com

[Pilt lk 9]

Enam kui kaks miljardit inimest peab tulema päevas toime kolme dollari või veel väiksema summaga

[Allikaviide]

© Giacomo Pirozzi/Panos Pictures

[Pilt lk 9]

Selle kaevu vee India külas on saastanud kohalikud krevetikasvandused

[Allikaviide]

© Caroline Penn/Panos Pictures