Loomad lastevanematena

„Ärgake!” Hispaania-korrespondendilt

INIMESED pühendavad oma laste kasvatamisele tavaliselt kaks aastakümmet. Paljud loomad peavad aga oma laste eluks ettevalmistamisega tulema toime vaid mõne lühikese suvekuu jooksul. Mõningate näidetega tutvumine aitab meil mõista, kui määratult suur töö looma- ja linnuvanemaid igal aastal ees ootab.

1. Valge-toonekurg. Toonekurel, keda võib näha kõrvaloleval pildil, pole aega suvepuhkust veeta. Tal on vaja hommikust õhtuni lähedalasuva järve äärest näljastele poegadele konni, väikseid kalu, sisalikke või rohutirtse püüda ning aeg-ajalt pesa kohendada. Nii sagivad toonekureema ja -isa ringi terve päev. Nende noortel on lausa kustutamatu isu – esimese paari elunädala jooksul söövad nad iga päev sellises koguses toitu, mis võrdub poole nende kehamassiga. Isegi pärast seda, kui nad on õppinud lendama, kulub iseseisva elu alustamiseks veel mõni nädal.

2. Gepard. Gepardipojad kasvavad eranditult üksikvanemaga peres, ja selleks vanemaks on ema. Gepardimammal tuleb peaaegu iga päev jahil käia, et saada oma kolme, nelja või viie poja imetamise ajal ka endal kõht täis. Igaks päevaks söögipoolise hankimine pole aga mingi käkitegu, sest saagi tabamine õnnestub harva. Peale selle peab ta iga paari päeva tagant pojad uude elupaika kolima, et hoida oma kaitsetuid lapsi lõvi lõugade vahele sattumast. Kui pojad on saanud seitsmekuuseks, hakkab ema neile endile jahipidamist õpetama. See on aeganõudev töö, milleks kulub terve aasta või veelgi kauem. Pojad jäävad ema juurde kuni pooleteiseks aastaks.

3. Väikepütt. Pütid ja nende pojad on vaata et lahutamatud. Niipea, kui pojad on koorunud, ukerdavad nad oma ujuvast pesast välja ja ronivad vanemate selga sulgede vahele, kus neil on mugav olla. Nii leiavad tillukesed pütipojad sooja ja kaitset, kui isa ja ema ringi ujuvad. Söögi järele sukeldumine ja poegade seljas sõidutamine käib pütivanematel kordamööda. Kuigi pütipojad õpivad üsna kiiresti ise sukelduma ja toitu hankima, säilivad nende perekondlikud sidemed pärast seda veel mõnda aega.

4. Kaelkirjak. Kaelkirjakul on haruharva korraga rohkem kui üks poeg, ja pole ka raske arvata, miks. Vastsündinud kaelkirjak, keda võib samuti pildil näha, kaalub kuni 60 kilogrammi ja on kaks meetrit pikk. Juba tunni aja pärast suudab kaelkirjakulaps oma jalgadele tõusta ning hakkab varsti ema nisa imema. Kuigi väikesed kaelkirjakud hakkavad rohtu sööma peagi pärast ilmaletulekut, on nad piimatoidu peal üheksa kuud. Kui kaelkirjakulapse elu on ohus, poeb ta varju oma ema jalgade vahele, sest ema tugevad jalahoobid kaitsevad teda suurepäraselt enamiku röövloomade eest.

5. Jäälind. Jäälinnud peavad oma poegadele kala püüdes nii usinad kui ka valivad olema. Ornitoloogid on saanud teada, et vanemad toidavad poegi tillukeste kaladega, mis on kõigest paari sentimeetri pikkused. Nad toimetavad kala  poegadele nii, et selle pea jääb noka vahelt välja, kuna väikestel ablastel jäälindudel on neid niiviisi kergem alla neelata. Kui lapsed suuremaks kasvavad, toovad vanemad neile pisut suuremaid kalu. Ema ja isa hakkavad toitu ka tihedamini tooma. Kui alguses on poegade söögikordade vahe kolmveerand tundi, siis umbes 18-päevastele jäälindudele tuleb kala tuua iga veerand tunni tagant. Noor jäälind alloleval fotol on juba pesast lahkunud ning hakkab peagi ise kala püüdma. Nüüd võiks arvata, et jäälinnuvanemad tahaksid mõnda aega lastest puhata. Aga kus sa sellega! Tihtipeale munevad jäälinnud suvel veel teisegi kurna ning lastekasvatamise töö algab otsast peale.

Muidugi ei tea me veel kõike, kuidas paljud loomad oma poegi kasvatavad. Siiski, mida rohkem loodusteadlased avastusi teevad, seda selgemaks saab, et loomariigis on järeltulijate eest hoolitsemise instinkt väga tugev. Kui Jumal on andnud loomadele sellise instinkti, ootab ta, et ka inimesed oma laste eest hoolt kannaksid, neid toites ja õpetades.