Stsenaariumist ekraanile jõudmiseni

VIIMASTE aastakümnete jooksul on Hollywoodist kujunenud viljakas kassatükkide tootja. Kuna paljud Ameerika filmid tulevad välisriikides ekraanile kõigest nädalaid, mõnikord isegi päevi pärast esilinastust USA-s, on tegemist globaalse ilminguga. On koguni filme, mis paisatakse kõikjal maailmas ühel ja samal päeval ekraanile. „Rahvusvaheline turg laieneb ja pakub palju tegutsemisvõimalusi,” ütleb filmikompanii Warner Brothers Pictures kodumaise levi direktor Dan Fellman, „seepärast peame filme tehes silmas võimalust turustada neid ülemaailmselt.” See, mis toimub Hollywoodis, mõjutab kogu maailma meelelahutustööstust rohkem kui kunagi varem. *

Ent filmilt kasumit lõigata polegi nii lihtne, kui see paista võib. Paljud filmid peaksid tooma sisse üle 70 miljoni euro, et katta ainuüksi tootmis- ja turustuskulusid. See, kas film kujuneb menukaks, sõltub täielikult publikust, kelle reageering on ettearvamatu. „Ei või iial ette teada, mille publik leiab just sel ajahetkel olevat kaasakiskuva või meelierutava,” ütleb Emory ülikooli filmiuuringute professor David Cook. Mil moel siis filmitegijad oma eduvõimalusi suurendavad? Et sellele vastata, peaksime kõigepealt mõistma mõningaid filmitegemise põhialuseid. *

Ettevalmistusperiood

Ettevalmistusperiood on tavaliselt pikim ja olulisim faas filmitegemise protsessis. Nagu iga suure projekti puhul, on kõige aluseks eeltöö. Loodetakse, et iga ettevalmistusele kulutatud sent tasub filmimise käigus end mitmekordselt ära.

Filmitegemine saab alguse süžeest, mis võib olla kas välja mõeldud või rajaneda tõsielusündmustel. Kirjanik koostab filmikäsikirja. Seda käsikirja,  mida kutsutakse stsenaariumiks, võidakse lugematuid kordi ümber töötada, enne kui valmib lõplik versioon. See sisaldab filmi dialooge ja tegevuse lühikirjeldusi. Ka on selles juhendeid tehniliste üksikasjade kohta, näiteks kaamera suuna ning stseenide üleminekute kohta.

Kuid juba filmistsenaariumi varases staadiumis pakutakse seda müügiks produtsendile. * Millisest stsenaariumist võiks produtsent huvitatud olla? Tüüpilise suvefilmi sihtgrupiks on teismelised ja noored täiskasvanud – „popkornipublik”, nagu üks filmikriitik neid nimetab. Seega võib produtsendi huvi köita noortele mõeldud lugu.

Veelgi parem oleks, kui stsenaarium sobiks kõigile vanuserühmadele. Näiteks film koomiksi supersangarist köidab kindlasti väiksemaid lapsi, kellele see tegelaskuju on tuttav, ja kahtlemata tulevad koos nendega kinno ka nende vanemad. Ent kuidas saavad filmitegijad meelitada kohale teismelisi ja noori täiskasvanuid? Oluline tegur on põnev sisu, kirjutab Liza Mundy ajakirjas „The Washington Post Magazine”. Kui lisada sellele vulgaarne keelepruuk, jõulised vägivallastseenid ja paras annus seksi, aitab see „meelitada kinosaali kõik vanusegrupid ja viia seega filmi kasumipotentsiaali maksimumini”.

Kui produtsent arvab, et stsenaariumil on tulevikku, võib ta selle ära osta ning üritada sõlmida lepingut mõne maineka režissööri ja kuulsa näitlejaga. Tuntud režissööri ja tippstaari nimed võivad teha filmist kassamagneti. Kuid kuulsuste nimed võivad juba töö algstaadiumis tõmmata ligi filmi rahastamiseks vajalikke investoreid.

Üks ettevalmistuse aspekte on ka režiistsenaariumi koostamine. See sisaldab tervet rida järjestikuste, eeskätt tegevust edasi andvate võttekaadrite lühikirjeldusi. Režiistsenaarium on filmioperaatori tegevusprogrammiks ja aitab filmimisprotsessis palju aega kokku hoida. Režissööri ja stsenaristi Frank Darabonti sõnul „pole midagi hullemat kui tammuda võtteplatsi ääres ning raisata võttepäeva, üritades jõuda selgusele, kuhu paigaldada kaamera”.

Ettevalmistuse käigus tuleb lahendada hulgaliselt muidki probleeme. Näiteks, milliseid võttepaiku filmimisel kasutada? Kas see eeldab reisimist? Milliseid dekoratsioone tuleb püstitada ja kuidas need tuleb kujundada? Kas läheb tarvis kostüüme? Kes hoolitseb valgustuse, grimmi ja soengute eest? Kuidas on lugu helisalvestuse, eriefektide ja kaskadööritööga? Need on vaid mõningad paljudest filmitegemise aspektidest, millele tuleb mõelda enne, kui pole veel ainsatki kaadrit filmitud. Kui vaadata mõne kopsaka eelarvega filmi lõputiitreid, võib näha, et filmitegemisse on olnud kaasatud sadu inimesi. „Korraliku filmi tegemiseks läheb tarvis linnatäit rahvast,” lausub üks paljudes võttegruppides töötanud tehnik.

 Filmimine

Filmivõtete tegemine võib olla aeganõudev, tüütu ja kulukas protsess. Üksainus raiskuläinud minut võib minna maksma tuhandeid eurosid. Mõnikord tuleb näitlejad ja teised filmigrupi liikmed ning varustus toimetada kuskile kaugesse maailma paika. Kuid toimugu võtted millises paigas tahes, hammustab iga võttepäev eelarvest mehise suutäie.

Esimeste seas saabuvad võttepaika valgustusrühm, juuksurid ja grimeerijad. Igal võttepäeval võib kuluda tunde, et staare kaamera ette astumiseks valmis seada. Seejärel algab pikk võttepäev.

Režissöör jälgib hoolega iga stseeni filmimist. Ka võrdlemisi lihtsa stseeni filmimisele võib kuluda terve päev. Enamik stseene filmitakse üheainsa kaameraga, mistõttu stseeni tuleb iga võttepunkti jaoks üha uuesti korrata. Lisaks tuleb igat võtet korduvalt teha, et jäädvustada parim esitus või parandada mingi tehniline probleem. Igat taolist filmimisüritust nimetatakse võttekaadriks. Suuremad stseenid eeldavad 50 või enamatki võttekaadrit! Hiljem – tavaliselt võttepäeva lõpus – vaatab režissöör kõik võtted üle ja otsustab, millised neist alles jätta. Filmimisprotsess võib kesta ühtekokku nädalaid või isegi kuid.

Montaaž

Montaaži käigus seatakse salvestatud filmimaterjal õiges järgnevuses filmiks kokku. Esmalt sünkroniseeritakse filmiga helisalvestus.  Seejärel koostab toimetaja sellest toormaterjalist filmi esialgse variandi, mida kutsutakse mustendmontaažiks.

Selles staadiumis lisatakse ka heliefektid ja visuaalsed efektid. Eriefektide filmimine – üks keerukamaid filmimisprotsessi komponente – toimub mõnikord raalgraafikat appi võttes. Tulemus võib olla väga vaatemänguline ja tõetruu.

Montaaži käigus lisatakse ka filmimuusika, mis tänapäeva filmides on nihkunud väga tähtsale kohale. „Nüüd nõuab filmitööstus varasemast enam algupärast filmimuusikat. Ei piisa enam paarikümnest minutist või mõnest üksikust vahepalast dramaatiliste hetkede tarbeks – nõutakse rohkem kui tunnipikkust muusikat,” kirjutab Edwin Black võrgulehes „Film Score Monthly”.

Mõnikord näidatakse vastmonteeritud filmi valitud publikule. See võib koosneda näiteks režissööri sõpradest ja kolleegidest, kes pole olnud selle filmi tegemisega seotud. Režissöör võib nende reageeringu põhjal mõningad stseenid uuesti filmida või hoopis välja jätta. Mõnikord muudetakse filmi lõpuosa täielikult, sest esialgne variant ei leidnud proovilinastusel kuigi head vastuvõttu.

Lõpuks jõuab valmissaanud film kinodesse. Alles nüüd selgub, kas seda saadab menu või läbikukkumine või midagi vahepealset. Ent kaalul pole mitte ainult raha – ridamisi läbikukkumisi võib tumestada näitleja tööväljavaateid ja mõjuda hävitavalt režissööri mainele. „Olen näinud, kuidas paljud minu kaasaegsed on pärast paari ebaõnnestumist sunnitud filmitööga hüvasti jätma,” meenutab režissöör John Boorman oma varaseid filmitegemise aastaid. „Filminduse karm tõde on see, et kui sa peremehele raha sisse ei too, näidatakse sulle ust.”

Publik muidugi mõista ei mõtle kinoplakati ees seistes filmitegijate tööprobleemidele. Küllap ollakse huvitatud eeskätt sellest, kas see on ka hea film? Kas see on piletiraha väärt? Kas ehk pole see film sündsusetu või muidu sobimatu? Kas mu lastel on kohane seda vaadata? Kust leida neile filmivalikuga seotud küsimustele vastuseid?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 6]

„Ei või iial ette teada, mille publik leiab just sellel ajahetkel olevat kaasakiskuva või meelierutava.” (David Cook, filmiuuringute professor)

[Kast/pildid lk 6, 7]

TURUNDUSNIPPIDE ABIL KASSATÜKIKS

Film on valmis saanud ja ootab miljoneid vaatajaid. Kas seda saadab edu? Vaadelgem, milliseid võtteid kasutavad filmitegijad oma toote turustamiseks, nii et sellest kujuneks kassatükk.

▪ KÕMU. Üks mõjusamaid mooduseid ootusärevuse tekitamiseks on filmi kohta kuulduste ehk kõmu levitamine. Mõnikord hakkab kõmu levima juba kuid enne filmi ekraaniletulekut. Võidakse näiteks teatada, et varasemale hitile tuleb järg. Kas ekraanil on samad staarid? Kas see on niisama hea (või halb) kui esimene osa?

Mõnikord puudutab kõmu mõnda filmi vaidlusitekitavat aspekti – nagu seksikaadreid, mis on tavalise publiku jaoks enneolematult üksikasjalikud. Kas see stseen on tõepoolest nii sündsusetu? Kas ületab film igasugused piirid? Vastakate seisukohtade avalik arutelu on vesi filmitegijate veskile. Mõnikord on puhkenud vaidlused juba iseenesest garantii, et filmi esilinastus meelitab kohale tohutul hulgal publikut.

▪ MEEDIA. Reklaaminduse traditsioonilisemaid vorme on reklaamplakatid, ajalehekuulutused, telereklaamid, kinoseansi algul näidatavad reklaamkatkendid peatselt linastatavast filmist ning intervjuud staaridega, kes innukalt oma viimast filmi reklaamivad. Nüüd on kujunemas filmireklaami olulisimaks abivahendiks Internet. „Oleks Dorothy [filmist „Võlur Oz”] klõpsutanud oma kontsade asemel arvutihiirt,” kirjutab filmikriitik Steve Persall, „oleks ta võinud leida end keset filmisaitide kirevat maailma, mis on täis staaride kohta levitatavat keelepeksu, filmide värskeid reklaamkatkeid ning infot piletite ja seansiaegade kohta.”

▪ MITMESUGUSED KAUBAARTIKLID. Filmi ekraaniedu võivad kasvatada ka mitmesugused reklaamesemed. Näiteks koos ühest koomiksitegelasest rääkiva filmiga saabusid muu hulgas müügile vastava temaatikaga einekarbid, kruusid, ehted, rõivaesemed, võtmehoidjad, kellad, lambid ja lauamängud. „Enamasti on juba enne filmi ekraaniletulekut 40 protsenti temaatilistest esemetest müüdud,” kirjutab Joe Sisto ühes Ameerika advokaatide ühenduse meelelahutusajakirjas.

▪ VIDEOFILMID. Juhul kui film pole kinodes eriti raha sisse toonud, võib kahjusid korvata filmi videoversiooni läbimüük. Filmide rahalist kasumit jälgiv Bruce Nash mainib, et „videoturu arvele langeb 40–50 protsenti tulust”.

▪ VANUSEPIIRANGUD. Filmitegijad on õppinud ka vanusepiirangute kehtestamist enda huvides ära kasutama. Näiteks lülitatakse filmi teadlikult sellist ainest, mis pälvib rangema vanusepiirangu, nõnda et film tundub olevat rohkem täiskasvanuile mõeldud. Ka võidakse filmis teha sel määral kärpeid, et see poleks mõeldud mitte ainult täiskasvanuile, vaid oleks turustatav ka teismelistele. Liza Mundy kirjutab ajakirjas „The Washington Post Magazine”, et märge „mõeldud teismelistele” on „kujunenud reklaamiks: stuudiod edastavad seeläbi teismelistele – ja noorematele, kes igatsevad olla teismelised – sõnumi, et lugu on vinge”. Selline „lapsevanemat hoiatava, ent last meelitava” vanusepiirangu kehtestamine on omamoodi „põlvkondadevahelise pinge” tekitaja, kirjutab Mundy.

 [Pildid lk 8, 9]

KUIDAS FILMI TEHAKSE

STSENAARIUM

REŽIISTSENAARIUM

KOSTÜÜM

GRIMM

VÕTTEPLATS

 ERIEFEKTIDE FILMIMINE

HELISALVESTUS

HELIKUJUNDUS

ARVUTIANIMATSIOON

MONTAAŽ