Kas kehaline aktiivsus on tõesti vajalik?

„Et püsida vormis, tee kaks korda nädalas trenni. Harrasta kehalist liikumist 30 minutit päevas. Vähi ennetamiseks hoidu alkoholist. Südamehaiguste vältimiseks tarbi alkoholi. – Kas tunned mõnikord, et heade nõuannete tulv kipub sind enda alla matma? Ühel päeval kirjutatakse üht, nädal hiljem aga hoopis teist. ... Miks ei jõua teadlased üksmeelele? Miks öeldakse ühel nädalal, et kohv on ohtlik, järgmisel aga, et see on ohutu?” (Barbara A. Brehm, kehakultuuriteaduse professor)

TERVISHOIUEKSPERDID on toitumise ja füüsilise vormisoleku küsimustes tihtilugu eri meelt. Tervishoiualase teabe ülekülluse tõttu sattuvad paljud segadusse ega tea, mida teha või mis tegemata jätta. Ent mis puutub mõõdukasse kehalisse aktiivsusesse, siis selles osas paistavad teadlased olevat täiesti ühel meelel: kui soovid olla tervem, pead kehale regulaarselt liikumiskoormust andma!

Küllaldase kehalise aktiivsuse puudumine on kujunenud nüüdisajal eriti just tööstusmaades tõsiseks probleemiks. Paljude sugupõlvede jooksul on nende maade elanikud teinud rasket füüsilist tööd, olgu selleks talutöö, jahipidamine või ehitamine. Tõsi küll, eluspüsimiseks vajalik töörügamine oli tihtilugu meie esivanematele liialt kurnav ja lühendas isegi nende eluiga. „Encyclopædia Britannica” mainib, et „muistses Kreekas ja Roomas oli keskmine eeldatav eluiga umbes 28 aastat”. Seevastu 20. sajandi lõpus oli keskmine eeldatav eluiga arenenud maades umbes 74 aastat. Millest on selline muutus tingitud?

Tehnika – õnnistus või needus?

Võrreldes sajandeid tagasi elanutega on tänapäeva inimeste tervis parem ja eluiga pikem. Osaliselt on selle põhjuseks tehnikarevolutsioon. Nüüdisaegsed leiutised on meie tegutsemisviise muutnud ning paljusid algselt raskeid töid hõlbustanud. Meditsiin on teinud võitluses haigustega tohutuid edusamme, mistõttu enamiku inimeste tervis on parem. Ent sellega on kaasnenud ka vastuolud.

Ehkki tänu nüüdistehnikale on inimeste tervis paranenud, on see tehnika aja jooksul soodustanud istuva eluviisi väljakujunemist suure osa rahvastiku seas. Ameerika Südameliit mainib hiljuti avaldatud raportis „Rahvusvaheline südame ja veresoonkonna haiguste statistika”, et „siirdemajandus, linnastumine, tööstustamine ja maailmastumine põhjustavad elustiili muutusi, mis soodustavad südamehaiguste teket”. Põhitegurite hulgas mainitakse raportis „kehalise aktiivsuse puudumist ja ebatervislikku toitumist”.

Kõigest 50 aastat tagasi tegi paljudes maades mees hobuse ja adra taga sammudes rasket tööd, käis jalgrattaga kohalikus pangas ja kõpitses õhtul kodus midagi parandada. Kuid tema lastelaste elustiil on  hoopis teistsugune. Tänapäeva töötaja võib istuda valdava osa päevast arvuti taga, sõita oma asju ajama praktiliselt alati autoga ning veeta õhtud teleri ees istudes.

Üks uurimus näitab, et Rootsi metsatöölised, kes puid langetades ja palke teisaldades põletasid vanasti peaaegu 7000 kalorit päevas, juhivad praegu moodsaid masinaid, mis teevad ära valdava osa raskest tööst. Maailma paljude maanteede rajajaiks ja remontijaiks olid kord kirkade ja labidatega varustatud mehed. Kuid nüüd teevad isegi arengumaades kaevamis- ja kühveldamistöid buldooserid ja muud mullatöömasinad.

Hiina mõningates osades eelistatakse jalgratta asemel üha enam motorollereid. Ameerika Ühendriikides, kus 25 protsenti kõigist käikudest on lühemad kui paar kilomeetrit, tehakse 75 protsenti neist lühisõitudest autodega.

Nüüdistehnika tõttu on sirgumas ka põlvkond väheliikuva eluviisiga lapsi. Ühes uurimuses täheldatakse, et videomängude „aina nauditavamaks ja realistlikumaks muutudes veedavad lapsed ... üha enam tunde arvuti taga”. Samalaadseid järeldusi on tehtud seoses laste telerivaatamise ja muude passiivsete meelelahutusvormidega.

Istuva eluviisi ohud

Kehalise liikumise drastiline vähenemine on toonud paljudele kaasa füüsilised, psüühilised ja emotsionaalsed terviseprobleemid. Üks Suurbritannia terviseagentuur teatas hiljuti: „Passiivse eluviisiga lapsi ohustab madalam enesehinnang, suurem rahutus ja kõrgem stressinivoo. Sellised lapsed hakkavad tõenäolisemalt suitsetama ja uimaaineid pruukima kui aktiivsed lapsed. Passiivse eluviisiga töötajad puuduvad töölt rohkem päevi kui aktiivse eluviisi harrastajad. Hilisemal eluperioodil minetavad kehaliselt passiivsed inimesed oma elujõu ja toimetulekuvõime. Tagajärjeks on see, et paljud ei saa enam iseseisvalt hakkama ning nende psüühiline tervis on viletsam.”

Kanada füüsilise vormisoleku ja eluviiside uurimisinstituudi president Cora Craig nendib, et „kanadalased pole enam töö juures füüsiliselt nii aktiivsed kui varasematel aegadel ... Aktiivsus on üleüldiselt vähenenud”. Selle riigi ajaleht „Globe and Mail” annab teada:  „Umbes 48 protsenti kanadalastest on ülekaalulised, 15 protsenti neist tugevalt rasvunud.” Ajaleht lisab, et Kanadas on 59 protsenti täiskasvanutest väheliikuva eluviisiga. Dr Matti Uusitupa Soomest Kuopio ülikoolist hoiatab, et „rasvumise ja väheliikuva eluviisi lisandudes kasvab II tüüpi suhkurtõve esinemus kogu maailmas väga kiires tempos”.

Hongkongi hiljutises uurimuses mainitakse, et umbes 20 protsenti 35-aastaste ja vanemate inimeste surmajuhtudest võib seostada kehalise aktiivsuse puudumisega. Väljaandes „Annals of Epidemiology” 2004. aastal toodud uurimuses, mille autor on Hongkongi ülikooli professor Tai-Hing Lam, tõdetakse, et Hongkongi hiina elanikkonna seas „ületab füüsilise passiivsuse risk tubakasuitsetamise riski”. Teadlased ennustavad, et samasugune suur suremusrisk ähvardab ka ülejäänud Hiinat.

Kas selline mure on õigustatud? Kas füüsiline passiivsus tõepoolest kahjustab tervist veelgi suuremal määral kui suitsetamine? Laialdast kajastust on leidnud tõik, et passiivse eluviisiga inimestel kipub olema võrreldes aktiivsetega kõrgem vererõhk, suurem ajurabanduse ja südameataki risk ning mõningate vähitüüpide risk, samuti osteoporoosi ja rasvtõve risk. *

„The Wall Street Journal” teatab: „Maakera kõigil kontinentidel, isegi laialdase alatoitumusega regioonides, kasvab ärevusttekitavas tempos nende inimeste hulk, kes on kas ülekaalus või rasvunud. Peasüüdlaseks on seesama kalorirohke toidu ja väheliikuva eluviisi kombinatsioon, mis on vallandanud  ka USA-s rasvumuse epideemia.” Stockholmi Karolinska Instituudi tervisekasvatuse professor dr Stephan Rössner toetab seda arvamust: „Maailmas pole mitte ühtki maad, kus ülekaalulisuse probleem ei süveneks.”

Üleilmne probleem

Kahtlemata on mõõdukas kehaline aktiivsus meie heaoluks väga tähtis. Ometi on märgatav osa maailma elanikkonnast sellest hoolimata, et füüsilise passiivsuse riskidest laialdaselt räägitakse, ikka praktiliselt täiesti passiivse eluviisiga. Maailma Südameliit on seisukohal, et 60–85 protsenti maailma rahvastikust, „eeskätt tütarlapsed ja naised, pole kehaliselt aktiivsed sel määral, et see tervisele kasu tooks”, ning väidab lisaks, et „samuti ligikaudu kaks kolmandikku lastest pole tervise seisukohalt piisavalt aktiivsed”. Ameerika Ühendriikides on umbes 40 protsenti täiskasvanutest väheliikuva eluviisiga ning ligikaudu pooled selle riigi noored vanuses 12–21 aastat ei anna regulaarselt kehale liikumiskoormust.

Uurimus, milles vaadeldi väheliikuva eluviisi levikut 15-s Euroopa riigis, leiti, et passiivse eluviisiga inimeste osakaal ulatub 43 protsendist Rootsis 87 protsendini Portugalis. Brasiilias São Paulos on istuva eluviisiiga inimesi umbes 70 protsenti. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) teatab, et „terviseuuringute käigus kogutud andmed on kõikjal maailmas tähelepanuväärselt sarnased”. Seega ei tohiks meid üllatada, et arvestuste järgi sureb aastas kaks miljonit inimest kehalisest passiivsusest tulenevatel põhjustel.

Maailma tervishoiuspetsialistid peavad sellist suundumust ärevusttekitavaks. Sellest lähtuvalt on ametivõimud kõikjal maailmas algatanud mitmesuguseid programme, et teavitada rahvast mõõduka kehalise aktiivsuse kasust. Austraalia, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid loodavad aastaks 2010 suurendada oma kodanike füüsilist aktiivsust 10 protsendi võrra. Šotimaa sihiks on, et aastaks 2020 harrastab korrapärast kehalist liikumist 50 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. WHO raportis mainitakse, et „kehalise aktiivsuse riiklikust programmist on andnud teada ka Mehhiko, Brasiilia, Jamaica, Uus-Meremaa, Soome, Venemaa Föderatsioon, Maroko, Vietnam, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Sloveenia”.

Vaatamata valitsuste ja tervishoiuorganisatsioonide pingutustele, lasub vastutus enda tervise eest hoolitseda meist igaühel endil. Küsigem endalt: „Kas ma olen piisaval määral kehaliselt aktiivne? Kas minu kehaline koormus on küllaldane? Kui mitte, siis mida ma saaksin väheliikuva eluviisi vastu ette võtta?” Järgmine artikkel näitab, kuidas kehalist aktiivsust tõsta.

[Allmärkus]

[Kast lk 4]

Passiivse eluviisi hind

Paljud valitsused ja tervishoiuorganisatsioonid on tõsiselt mures selle pärast, millise rahalise koorma on kehaline passiivsus seadnud ühiskonnale.

● Ameerika Ühendriigid – Aastal 2000 kulutasid Ameerika Ühendriigid otseselt kehalisest passiivsusest põhjustatud haiguste ravile astronoomilise summa – 56 miljardit eurot.

● Austraalia – Selles riigis ulatuvad inimeste kehalisest passiivsusest tingitud ravikulud umbes 283 miljoni euroni aastas.

● Kanada – Maailma Südameliidu teatel kulutas Kanada „kehalise aktiivsuse puudumisest tingitud” haiguste ravile vaid ühe aasta jooksul 1,5 miljardit eurot.

[Kast/pildid lk 5]

Lastel on tarvis kehaliselt aktiivne olla

Värsketest uuringutest selgub, et üha enam lapsi ei ole regulaarselt kehaliselt aktiivsed. Passiivsus on suurem tütarlaste kui poeglaste seas. Ilmneb, et laste kasvades nende kehaline aktiivsus väheneb. Järgnevalt toome ära mõningad laste regulaarse kehalise koormuse kasutegurid.

● Arenevad tugevad luud ja lihased, samuti terved liigesed

● Välditakse ülekaalu ja rasvumist

● Välditakse või lükatakse edasi kõrgest vererõhust tingitud hädasid

● Välditakse II tüüpi diabeeti

● Tõuseb enesehinnang ning välditakse ärevust ja stressi

● Kujuneb aktiivne elustiil, mis aitab ka täiskasvanuna aktiivseks jääda

[Kast/pilt lk 6]

Eakatele parem tervis

Väidetakse, et mida vanemaks inimene saab, seda suuremat kasu toob talle mõõdukas kehaline koormus. Siiski tunnevad paljud eakamad inimesed kartust, et nad võivad korrapäraselt kehalist liikumist harrastades endile viga teha või haigeks jääda. Eakatel oleks tõesti soovitatav enne füüsilise koormuse programmiga alustamist arstiga nõu pidada. Ent spetsialistide arvates võib kehaline aktiivsus tõsta vanemate inimeste elukvaliteeti tähelepanuväärsel määral. Järgnevalt mainime valdkondi, mis eakate elus tõenäoliselt paranevad tänu korrapärasele kehalisele liikumisele.

● Vaimuerksus

● Tasakaal ja painduvus

● Emotsionaalne tervis

● Energiataseme tõus

● Kiirem taastumine haigustest või vigastustest

● Seedeelundite ja maksa talitluse paranemine

● Ainevahetuse tõhustumine

● Immuunsüsteemi tugevnemine

● Suurem luutihedus