„Tuules tantsivad hobud”

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

„Kes, nähes nende ühtset sammu, puhast stiili, talitsetust, kauneid liigutusi, ei tunneks vaimustust?” (RAFAEL ALBERTI, HISPAANIA LUULETAJA)

TULED kustuvad ja muusika hakkab mängima. Ühest maneežiotsast ilmub nähtavale ratsanik muusika rütmis tantsival valgel hobusel. Seejärel ilmub maneeži teisigi ratsanikke, kes oma hobustega sünkroonselt kaari teevad ja suunda vahetavad. Pealtvaatajad jälgivad nende kaunite loomade graatsilisi liigutusi lausa hinge kinni pidades.

Niisuguseid etendusi võib näha Hispaanias Jerez de la Fronteras asuvas Andaluusia Kuninglikus Ratsakoolis, mille tantsivad hobused on võitnud kuulsust kogu maailmas. Nende etendust võiks võrrelda hobuballetiga, mis kujutab hobustele õpetatud klassikalisel dressuuril ja doma vaquera dressuuril põhinevat liikumist. * Mis teeb selle balleti veelgi nauditavamaks, on hispaania muusika ja ratsanike 18. sajandi rõivastus.

Puhtavereline hispaania hobune

Andaluusia ratsakoolis esinevad hobused on puhtaverelised hispaania hobused, keda nimetatakse ka andaluusia hobusteks.  Hispaania hobune on muistne tõug, kes elas tuhandeid aastaid tagasi Ibeeria poolsaare mägedes ning keda roomlased tundsid kui head sõjaratsut.

Selle tõu tähelepanuväärsete omaduste hulka kuuluvad jõud, kiirus, temperamentsus ja kuulekus. Just temperamentsuse ja kergesti kuuletumise kombinatsioon on põhjus, miks neid hobuseid nii hinnatakse, ning tänu jõule ja väledusele suudavad nad väga keerukaid liikumiselemente ja hüppeid sooritada. Kõigest sellest hoolimata pole neist suursugustest loomadest üldsegi mitte kerge graatsilisi tantsijaid dresseerida.

Suursuguse looma õpetamine

Andaluusia Kuninglik Ratsakool sai alguse 1972. aastal ning selle rajajaks oli Álvaro Domecq. Siinse kooli hobused teevad läbi põhjaliku dressuuri, mis treenib loomade lihaseid, nii et hobused suudavad lõpuks sooritada raskeid etteasteid sünkroonselt. Sellise dressuuriga tegeletakse peale Hispaanias asuva Kuningliku Ratsakooli ka kuulsas Viini Hispaania Ratsakoolis Austrias. Mõlema ratsakooli hobuetteasted paeluvad pealtvaatajaid ning hämmastavad isegi kõige rangemaid ratsatreenereid.

Niisugust taset on võimalik saavutada üksnes tänu kõvale tööle, mida peavad tegema nii hobune kui ka ratsanik. Tavaliselt treenib ratsanik oma hobusega viis päeva nädalas seitse tundi päevas ja seda neli aastat, enne kui esinemine kõne alla tuleb. Treening algab käskluse peale sammu tegemisest. Kui hobune teeb seda veatult, peab ta õppima liikudes oma keha raskuskeset tahapoole viima. See aitab hobusel hiljem raskemate ülesannetega hakkama saada.

Liigutused, mida hobune õpib, kuuluvad kahte rühma: loomulikud allüürid ehk liikumisviisid ning kunstlikud harjutused. Loomulikke allüüre – sammu, traavi ja galoppi – tuleb lihvida. Kunstlike harjutuste selgekssaamine eeldab hobuse ja ratsaniku väga head koostööd, kuna need liigutused nõuavad suurt täpsust ja tohutut füüsilist jõudu. (Vaata „Hobuballeti põhilised elemendid”.)

„Keerukate harjutuste tegemiseks peab hobuse ja ratsaniku vahel olema väga tugev side,” ütleb José María Sánchez Cobos Ratsakoolist. „Andaluusia hobust peetakse omaduste poolest üheks parimaks hobusetõuks ja mõned neist võivad ratsanikuga tõesti lähedaseks saada. Mõnikord aga juhtub, et hobune ja inimene ei sobi omavahel, ning siis tuleb paarilist vahetada.”

Kui küsisime José Maríalt, kuidas hobused muusikale reageerivad, ütles ta: „Hobused ei mõista muusikat nii nagu meie, aga tõenäoliselt avaldab etenduse ajal mängiv muusika neile siiski mingit mõju. Nad reageerivad ilmselt hispaania traditsioonilisele muusikale, millel on etenduses keskne roll. Samuti paistab, et hobused reageerivad vaatajate aplodeerimisele.”

Hobustele mõjub ka see, kuidas nende eest hoolitsetakse. Hobuseid puhastatakse enne etendusi ning pestakse higist iga päev pärast trenni. Kuna hobuse nahk on inimese omast tundlikum, vajab see erilist hoolt.

„Hispaanlastel on kombeks öelda, et esimesed seitse aastat lase sõbral hobust õpetada, järgmised seitse aastat tunne hobusest ise rõõmu, kuid pärast seda kõlbab ta ainult vaenlasele,” lisab José María. „See ei ole aga päris nii meie koolis. Zamorano, üks meie hobustest, esines isegi 22-aastaselt.”

Hobuste korraliku hooldamise ja põhjaliku treenimise tulemusel sünnivad etendused, kus hobused oma keerukaid elemente demonstreerivad. Etendust vaadates võivad kohalolijad ise näha, millist suurepärast koostööd teevad hobune ja ratsanik ning kui kaunilt need võimsad, ent graatsilised loomad traditsioonilise hispaania muusika rütmis tantsivad. Pole siis ime, miks Alberti kirjeldas neid loomi oma luuletuses, mida sissejuhatuses tsiteeriti, kui tuules tantsivaid hobusid.

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 17]

Hobuballeti põhilised elemendid

Piaffee: Hobune tõstab paigal seistes rütmiliselt jalgu üles, nagu teeks ta kohapeal traavi.

Passaaž: Hobune tõstab aeglases traavis jalgu kõrgele üles, mis jätab tantsimise mulje.

Levaad: Hobune tõstab eesjalad õhku, nii et ta seisab 45 kraadi võrra kaldu. See element nõuab suurt lihaste valitsemist ja täiuslikku tasakaalu.

Kurbett: Hobune teeb levaadi asendis tagajalgadel mitu hüpet.

Kapriool: Hobune hüppab horisontaalse kehaga üles ning kõverdab kõige kõrgemasse punkti jõudes eesjalad ja sirutab välja tagajalad.

Hobused vankri ees

Veel üks etteaste on enganche, kus kaks ühe vankri ette rakendatud hobust veavad vankrit täiesti sünkroonselt liikudes, mille õppimine nõuab samuti aastatepikkust tööd. Kaunilt ehitud hobuseid ja sõitjaid nähes meenub aeg, mil hobusevankrid olid peamiseks liiklusvahendiks.

[Allikaviited]

Piaffee, passaaž ja kapriool: Fotografía cedida por la Real Escuela Andaluza; kurbett, levaad ja vanker: Fundación Real Escuela Andaluza del Arte Ecuestre

[Pildi allikaviide lk 15]

Fotografía cedida por la Real Escuela Andaluza