Leidsime midagi paremat

JUTUSTANUD FRANCIS DEL ROSARIO DE PÁEZ

Aastal 1988 esinesin koos oma vendadega teiste bändide seas New Yorgis Madison Square Garden’is tuhandete pealtvaatajate ees. Meie bänd, mille tegi eriliseks minu tants, leidis entusiastlikku vastuvõttu. Meie edule oli juba lapsepõlves pannud aluse isa.

ISA, kes ka ise oli muusik, pani tähele, et mu seitse vanemat venda on muusikaliselt andekad. Niisiis müüs ta meie maja maha ning ostis neile bändi moodustamiseks vajalikke pille ja muud varustust. Mina, kes ma olen sündinud aastal 1966, olin siis alles mõneaastane laps. Tol ajal elas meie pere Dominikaani Vabariigis Higüey linnas.

Vendade esimene muusikaline etteaste toimus aastal 1978 Higüey linnahallis. Hiljem siirdusid nad esinema pealinna Santo Domingosse. Nad hakkasid mängima ja laulma uuenduslikus merengestiilis, mis tõi neile laialdase populaarsuse. * Bänd sai tuntuks nime all Los Hermanos Rosario (Vennad Rosariod).

Tahtsin koos vendadega esinema hakata, sest olin juba ammu unistanud tantsukuulsuseks saamisest. Ühel peol andis mu vend Pepe, kes oli bändi juht, mulle võimaluse etteaste teha, lausudes eelnevalt: „Francis on minu väike õde ja osav tantsija.” Minu tants vaimustas kohalolijaid. Kasutasin soodsat võimalust ja ütlesin Pepele, et soovin bändi ees tantsida. Nõnda siis hakkasingi 16-aastaselt tantsima kõigil Los Hermanos Rosario esinemistel.

Kutsealased õnnestumised

Varem oli koos merengebändidega ka naissoliste esinenud, ent mitte kunagi polnud naine keset lava meesteansambli ees tantsinud. Lõin ise oma liikumisele koreograafia, kasutades kooskõlas merengearranžeeringutega uudset tantsustiili. Minu tantsutehnika sai laialdaselt tuntuks ning seda hakati nimetama a lo Francis Rosario’ks.

Meil oli merengelaul pealkirjaga „Cumandé”, kus olid ka sõnad: „Y ahora todo el mundo como Francis Rosario” (Ja nüüd tehkem kõik nii nagu Francis Rosario). Seejärel imiteeris rahvas minu tantsustiili. Mõnikord nad lihtsalt istusid maas ja vaatasid mind, selle asemel et ise tantsida. Lõpuks hakatigi meie bändi esinemiste reklaamimiseks vaid minu fotot kasutama. Kõik teadsid, et see tähendab seda, et kontserdi annab Los Hermanos Rosario.

Pärast seda, kui olin hakanud koos vendadega esinema, võeti bändi veel muusikuid, nende hulgas kolm venda perekonnanimega Páez. Ühest neist, trompetimängija Robertost, sai hiljem minu abikaasa. Vennad  Páezid andsid bändi edusse oma osa. Los Hermanos Rosario sai tihtilugu kutseid esineda Santo Domingo televisioonis ja anda kontserte välisriikides.

Aastal 1988 läksime ringreisile Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Üks esinemistest oligi varemmainitud Madison Square Garden’is. Selles osales terve hulk populaarseimaid merengebände, kusjuures meie bänd sai parima vastuvõtu osaliseks. Pärast seda etteastet panid kontserdikorraldajad meid alati kontserdi viimasteks esinejateks. Minu tants äratas enneolematut tähelepanu ning Los Hermanos Rosario fänniklubi aina paisus. Tohutult kasvas ka meie salvestiste läbimüük.

Tegime ulatuslikke reise Kolumbiasse, Ecuadori, Panamasse, Puerto Ricosse, Curaçaosse, Hispaaniasse, Saksamaale ja teistesse maadesse. Peagi sai meist üks populaarsemaid bände Ladina-Ameerika maades. Minu elus tõusis kesksele kohale tants, lava, kostüümid ja jumestus.

Vallalisena oli mul tavaks öelda, et kui keegi mees peaks hakkama minu vastu huvi tundma, ent talle ei meeldi tantsida, jätan pigem tema kui tantsu. Ent minu eluväärtused muutusid peagi.

Vaimne ärkamine

See muutus sai alguse, kui olime aastal 1991 ringreisil Kanaari saartel. Olime Robertoga äsja abiellunud. Tema vend Freddy, kes samuti bändis mängis, oli hakanud koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning ta kandis alati nende väljaandeid kaasas.

Kord nägin Freddy toas raamatut „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ning hakkasin seda lehitsema. Mu tähelepanu köitis peatükk „Missugune paik on põrgu?”. See äratas minus uudishimu, sest ema oli alati öelnud, et kui inimene teeb kurja, peab ta põrgus põlema. Mul oli hirm sinna sattuda.

Mõni nädal hiljem, kui me veel Kanaari saartel viibisime, oli mul iseeneslik abort. Kui mind haiglasse viidi, palusin Robertot, et ta küsiks Freddylt seda raamatut, mida olin tema toas näinud. Soovisin seda paranemise ajal lugeda. Raamat meeldis mulle väga. Muude asjade seas sain teada, et Piibli põrgu on lihtsalt inimkonna ühine haud ning et Jumalal pole olnud iial soovi kedagi piinata (Jeremija 7:31). Mulle avaldas sügavat muljet Piibli õpetus, et surnud pole üleüldse teadvuse juures (Koguja 9:5, 10).

Kui pöördusime Dominikaani Vabariiki tagasi, saatis Freddy meie poole ühe Jehoova tunnistaja. Tunnistaja rääkis meile Piibli igavese elu lootusest paradiislikul maal ja see äratas ka minu abikaasas huvi (Laul 37:29; Luuka 23:43). Soovisime, et meiega Piiblit uuritaks.

 Muutused väärtustes ja eelistustes

Piibliliste teadmiste kasvades hakkasid muutuma minu vaated tööle, mida ma nii väga armastasin. Piibli põhimõtted hakkasid kujundama minu mõtteviisi (Roomlastele 12:2). Hakkasin endalt küsima: „Kuidas ma saan sedamoodi rahva ees tantsida? Ma ei taha seda enam teha.” Palusin Jumalat: „Aita mul kõigest sellest välja tulla!” Rääkisin oma tunnetest mehele ja ta oli minuga päri. „Ole kannatlik, kallis,” lausus ta. „Kõigepealt lahkud bändist sina, hiljem teen seda mina.”

Jäin taas rasedaks, ning kuna see nagunii piiras minu tantsimist, sain tihedamini kuningriigisaalis kristlikel koosolekutel käia. Need tugevdasid nii mind kui ka Robertot, nõnda et me hakkasime väga hindama Jehoova rahvaga kooskäimist. Mõistsime, et Piibli tões edenemiseks vajame kristlikel koosolekutel jagatavat õpetust ja julgustust (Heebrealastele 10:24, 25). Ka väljaspool Dominikaani Vabariiki töötades otsisime Robertoga kuningriigisaali üles ja käisime koosolekutel.

Naasin pärast sünnitust küll tööle, ent ma ei teinud seda enam südamega. Seda muutust võis märgata ning press muutus minu suhtes kriitiliseks. Minult päriti sageli: „Miks sa ei tantsi enam nii nagu varem?” Palusin pidevalt Jehoovat, et ta näitaks mulle väljapääsu, nõnda et mul vendadega raskusi ei tekiks. Minust oli saanud üks bändi omanikke ning ma ei soovinud nendega vastuollu sattuda.

Kui ma taas rasedaks jäin, ütlesin Rafale, kes pärast vend Pepe surma bändi juhtis, et soovin veeta rohkem aega lastega ega taha enam tööle naasta. Ta ütles, et tehku ma, mida heaks arvan. Mitte keegi mu vendadest ei seisnud minu piibliõpingutele vastu. Olen selle eest väga tänulik.

Uus elu Jehoovat teenides

Aastal 1993, pärast kümmet aastat koos bändiga esinemist, lõpetasin oma tantsijakarjääri ja pühendusin täielikult Jehoovale. Minust sai Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutaja ning aastal 1994, kui Roberto oli bändist lahkunud, meid ristiti (Matteuse 24:14). Tunnistajateks said veel nii Freddy kui ka Julio, Roberto teine vend, samuti bändiliige Manuel Pérez. Kõik nad teenivad tänini ustavalt Jehoovat.

Paljud inimesed ei mõistnud, miks ma meelelahutusärist lahkusin, olin ju oma tööd nii väga armastanud. Mõni arvas ühe meie maal tuntud teleprodutsendi kombel, et olen lihtsalt jõudnud teatud elufaasi. „Nagu teistelgi artistidel, läheb see tal mööda ja ta tuleb bändi tagasi,” ennustas ta. Seda aga ei juhtunud. Olin otsustanud pühendada oma elu nii täielikult kui võimalik Jehoova teenimisele.

Nüüd on meil kolm last: Katty, Roberto ja Obed. Üritame neile õpetada, et elus on kõige tähtsamad vaimsed, mitte materiaalsed asjad. Võime oma kogemustele tuginedes hoiatada neid maailma eksitava mõju eest ja anda neile häid elujuhiseid. Äärmiselt kasulik on iganädalane perekondlik piibliuurimine, mis aitab meil püsida ühtsena maailmas, kus peredes on üha enam lahkmeelt.

Oleme püüdnud õpetada lapsi nägema Jehoovat reaalse isikuna, kellele saab loota (Õpetussõnad 3:5, 6; Heebrealastele 11:27). Ka oleme näidanud neile, kui oluline on käia ja osaleda kristlikel koosolekutel. On kallihinnaline kingitus näha, kuidas lapsed Piibli tõe valguses kasvavad. Viimased kaks aastat olen teeninud abipioneerina – nõnda kutsuvad Jehoova tunnistajad neid, kes iga kuu 50 või enam tundi oma piiblilisi tõekspidamisi teistega jagavad. Mu abikaasa on nüüd juba aastaid olnud kristlik kogudusevanem.

Pean senini merenget kauniks tantsuvormiks. Kuid kahjuks on praegusel ajal populaarne merenge paljuski hoopis teistsugune kui varasematel aegadel, mil see oli üldiselt hea ja mõnus. Kui tahame nüüd sobivat merengemuusikat leida, peame olema väga valivad.

 Parim asi on Jehoovat teenida

Maailmal on palju, mida pakkuda, ent vaja on näha seda, mis on pealispinna all. See käib ka muusikatööstuse kohta, mis võib esmapilgul näida ülimalt kütkestava ja kahjutuna. Kuid nii see pole. Paljud selles äris osalejad on seotud uimastite ja ebamoraalsusega. Šõus esinedes tuleb seltsida inimestega, kes elavad vaid käesolevale hetkele ning kellel puudub igasugune südametunnistus (1. Korintlastele 15:33).

Oleme hakanud mõistma, et parim, mida inimene teha saab, on teenida Jehoovat. Mäletan, kuidas ma kord pärast üht suurejoonelist esinemist hotelli jõudes ääretut tühjustunnet tajusin. Nüüd ma saan aru, et põhjus seisnes selles, et me ei rahuldanud oma tähtsaimaid, vaimseid vajadusi (Matteuse 5:3).

Praegu on meie elu keskpunktiks olla meelepärane Loojale eeskätt just Kuningriigi head sõnumit kuulutades ja õpetades (Matteuse 24:14; Apostlite teod 20:35). Seda tehes on meie pere õnnelik ja rahul. Oleme nii tänulikud, et kuulume Jumala rahva hulka ning et meil on tõelised sõbrad – vennad ja õed usus –, kellega me jagame imelist lootust elada igavesti Jumala uues maailmas (Markuse 10:29, 30; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4).

Meelelahutusäri tõi meile kõvasti raha sisse. Ent nüüd, mil oleme Jumal Jehoovat tundma õppinud, oleme leidnud vaimsed aarded, mille kõrval kahvatub igasugune materiaalne rikkus. Oleme väga õnnelikud, et võime teenida eesmärgikindlat Jumalat, õnnelikku Jumalat, kes kutsub meid temale lootma! (Laul 37:3.) Me oleme täiesti veendunud, et oleme leidnud midagi paremat kui kuulsus ja aineline rikkus, ning me palvetame, et Jehoova aitaks meil ja meie lastel selle juures püsida igavesti.

[Allmärkus]

[Pilt lk 21]

Koos teiste bändiliikmetega minu karjääri alguses

[Pilt lk 21]

Esinemine New Yorgis 1990. aasta paiku

[Pilt lk 23]

Kuningriigisaali ees

[Pilt lk 23]

Väike pilt: käimas on perekondlik piibliuurimine