Maailmarändurist uba

Lugu ühe mehe kiindumusest kohvipuuvõsusse on iseloomustatud kui „kõige romantilisemat peatükki kohvipuutaime leviku ajaloos”, kirjutab raamat „All About Coffee”. Sel taimekesel oli väga oluline roll, sest sellega pandi alus tänapäeval vaid maailma naftatööstusele alla jääva 55 miljardi eurose aastakäibega kohvitööstusele, nagu kirjutab ajakiri „Scientific American”.

KOHVI kütkestav ajalugu saab alguse Etioopia mägismaalt, metsiku kohvipuutaime kodumaalt. Selle taime järglased nimetusega Coffea arabica annavad kaks kolmandikku maailma kohvioatoodangust. Pole täpselt teada, millal avastati röstoa head omadused. Siiski kasvatati araabia kohvipuud Araabia poolsaarel juba 15. sajandil. Hoolimata idanemisvõimeliste ubade ekspordikeelust, õnnestus hollandlastel hankida aastal 1616 kas kohvipuutaimi või -seemneid. Õige pea rajati istandikud Tseilonisse (praegune Sri Lanka) ning Jaavale (praegu osa Indoneesiast).

Aastal 1706 tõid hollandlased noore puu ühest oma Jaaval asuvast maavaldusest Hollandisse Amsterdami botaanikaaeda. Puu kasvas jõudsasti ja selle järglased saadeti laevaga Hollandi kolooniatesse Surinames ja Kariibi mere maades. 1714. aastal kinkis Amsterdami linnapea ühe neist Prantsuse kuningale Louis XIV-le. Kuningas laskis selle istutada kasvuhoonesse Pariisi  kuninglikus botaanikaaias nimetusega Jardin des Plantes.

Prantslased olid agarad kohvikaubandust arendama. Nad ostsid seemneid ja puid ning toimetasid need Réunioni saarele. Seemned ei läinud idanema ning teatmeallikate järgi surid lõpuks välja ka kõik puud peale ühe. Kuid kõigele vaatamata külvati aastal 1720 maha selle üheainsa puu 15 000 seemet, nii et lõpuks ometi oli istandik rajatud. Need puud olid sedavõrd kallihinnalised, et nende kahjustamiselt tabatut ootas ees surmanuhtlus! Prantslased lootsid rajada istandikke ka Kariibi mere maadesse, aga nende kaks esimest katset nurjusid.

Pariisis puhkusel viibiv Prantsuse mereväeohvitser Gabriel Mathieu de Clieu võttis endale eluülesandeks toimetada üks kohvipuu oma Martinique’i maavaldusse, kui ta Prantsusmaalt laevaga tagasi reisib. Ta asus saare poole teele 1723. aasta maikuus, kaasas Pariisi kohvipuu võsu.

De Clieu paigutas oma kallihinnalise taime reisi ajaks osaliselt klaasist valmistatud kasti, et puu saaks päikesevalgust ja püsiks pilvistel päevadel soojas, selgitatakse raamatus „All About Coffee”. Üks küllap vist kade kaasreisija, kes ei soovinud, et aupaiste edu eest langeks de Clieule, üritas talt taime käest kiskuda, ent see tal ei õnnestunud. Puu elas selle üle, samuti nagu see elas üle ka laeva kokkupõrke Tuneesia piraatidega, metsiku tormi ja mis kõige hullem – mageda vee nappuse, kui laev ekvatoriaalses vaikusvööndis tuult ootama pidi jääma.

„Vett oli nii vähe, et ma olin rohkem kui kuu aja jooksul sunnitud oma kasinat portsjonit jagama istikuga, millest ma lootsin väga palju ja mis oli mu rõõmu allikas,” kirjutas de Clieu.

De Clieu pühendumus tasus end ära. Tema hoolealune oli Martinique’ile jõudes hea tervise juures ning hakkas troopilises elukeskkonnas hoogsalt kasvama ja paljunema. „Sellest ainukesest taimest Martinique’il pärinevad otseselt või kaudselt kõigi Ameerika maade kohvipuud, välja arvatud Brasiilia, Prantsuse Guajaana ja Surinam[e] omad,” mainib Gordon Wrigley oma raamatus „Coffee”.

Ka Brasiilia ja Prantsuse Guajaana soovisid sedaaegu endale kohvipuid hankida. Hollandlastel küll kasvas Surinames Amsterdami kohvipuu järglasi, kuid neid valvati ülima hoolega. Ent aastaI 1722 hankis Prantsuse Guajaana seemned tänu kriminaalkurjategijale, kes oli põgenenud Surinamesse ja sealt mõned seemned varastanud. Prantsuse Guajaana võimud nõustusid kinkima talle nende seemnete eest vabaduse ning ta toimetati kodumaale.

Brasiilial esialgu ei õnnestunud vargsi hankida elujõulisi seemneid või seemikuid. Siis aga puhkesid Suriname ja Prantsuse Guajaana vahel piirivaidlused ning Brasiilial paluti läkitada vahekohtunik. Brasiilia lähetas Prantsuse  Guajaanasse ohvitser Francisco de Melo Palheta koos käsuga lahendada vaidlused ja tuua kaasa kohvipuutaimi.

Läbirääkimisi saatis edu ning kuberner korraldas Palheta lahkumise auks banketi. Osutamaks aukülalisele lugupidamist, kinkis kuberneri naine Palhetale kauni lillekimbu. Ent lillede sisse olid peidetud elujõulised kohvipuuseemned ja -seemikud. Niisiis võikski öelda, et Brasiilia nüüd miljarditesse eurodesse ulatuva käibega kohvitööstus sündis aastal 1727 lillekimbus.

Seega võib tõdeda, et aastal 1706 Jaavalt Amsterdami saabunud noor puuke ja selle Pariisi jõudnud võsu olid kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerika istutusmaterjali aluseks. Wrigley nendib: „Järelikult on araabika kohviubade kogu geneetiline baas äärmiselt piiratud.”

Tänapäeval kasvab umbes 80 riigi enam kui 25 miljonis perefarmis hinnanguliselt 15 miljardit kohvipuud. Nendelt saadavast toodangust valmistatakse 2,25 miljardit tassi kohvi päevas.

Kummalisel kombel on meie aja probleemiks kohvi ületoodang. Olukorra muudab veelgi keerukamaks poliitika, majandus ja monopolide surve, mistõttu paljude maade kohvipuukasvatajad on vaesunud või päris laostunud. See on hämmastav olukord, eriti kui mõelda sellele, kuidas de Clieu ligikaudu 300 aastat tagasi oma kallihinnalist veeportsjonit ühe pisikese puuga jagas.

[Kast/pilt lk 20]

KAKS LEVINUIMAT KOHVITÜÜPI

„Töötlemata kohvioad on madaraliste sugukonda kuuluva perekond Coffea vähemalt 66 eri liiki taime seemned,” kirjutab ajakiri „Scientific American”. „Kaks ärilistel eesmärkidel viljeldavat kohvipuuliiki on Coffea arabica, mille arvele langeb kaks kolmandikku maailmatoodangust, ja C[offea] canephora, millest saadakse nn robusta kohvi, mis annab kolmandiku maailmatoodangust.”

Robusta kohvil on tugev, robustsevõitu aroom. Tavapäraselt valmistatakse sellest lahustuvat kohvi. Neid ubasid kasvatav kongo kohvipuu on väga saagikas ja haiguskindel. See kasvab umbes 12 meetri kõrguseks – kaks korda kõrgemaks kui kärpimata araabia kohvipuu, mis on õrnem ja väiksema saagikusega. Samas kaalukoguses robusta kohviubades on kuni 2,8 protsenti kofeiini, araabikas aga mitte kunagi üle 1,5 protsendi. Kuigi araabia kohvipuutaimel on 44, kongo kohvipuu ja kõigi metsikute kohvipuude taimedel aga 22 kromosoomi, on siiski ristumisel hübriide tekkinud.

[Kast/pilt lk 20]

KOHVI „RISTIMINE”

Kui kohv 17. sajandil esmakordselt Euroopasse jõudis, tembeldasid mõningad katoliku preestrid selle Saatana sigitiseks. Nad nägid selles võimalikku aseainet veinile, mille nende seisukohalt oli Kristus pühitsenud. Ent väidetavasti maitsnud seda jooki paavst Clemens VIII, kellelt see otsekohe tulist poolehoidu võitnud, märgitakse raamatus „Coffee”. Tema lahendas usudilemma sel teel, et ristis kohvi sümboolselt, misläbi see sai katoliiklastele vastuvõetavaks.

[Teabegraafika/kaart lk 18, 19]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KUIDAS KOHV ON LEVINUD

1. 15. saj Araabia poolsaarel kasvatatakse araabia kohvipuud

2. 1616 Hollandlased hangivad kas kohvipuud või

idanemisvõimelised seemned

3. 1699 Hollandlased viivad puud Jaavale ja teistele

Kagu-Aasia saartele

4. 18. saj Kohvipuud hakatakse kasvatama Kesk-Ameerikas ja

Kariibi mere maades

5. 1718 Prantslased toimetavad kohvipuu Réunioni

6. 1723 G. M. de Clieu viib kohvipuu Prantsusmaalt

Martinique’ile

7. 19. saj Kohvipuud hakatakse kasvatama Hawaiil

[Allikaviide]

Allikas: raamatust „Uncommon Grounds”

[Pilt lk 18, 19]

Teel Martinique’ile aastal 1723 jagas Gabriel Mathieu de Clieu oma joogiveeportsjonit kohvipuuistikuga

[Piltide allikaviited lk 19]

Kaart: © 1996 Visual Language; De Clieu: Tea & Coffee Trade Journal