Siid – kiudude kuninganna

„ÄRGAKE!” JAAPANI-KORRESPONDENDILT

MIS on ühist maailma kauneimatel rõivastel, näiteks Jaapani kimonotel, India saridel ja Korea hanbok’idel? Paljud neist on valmistatud kaunist läikivast kangast siidist, mida on nimetatud koguni kiudude kuningannaks. Siid on köitnud inimesi kõikjal ja kõigil aegadel, alates kroonitud peadest minevikus kuni lihtsurelikeni tänapäeval. Siiski pole siid mitte alati nii laialdaselt kättesaadav olnud.

Muistsel ajal tegeles siidi tootmisega ainuüksi Hiina. Kuskil mujal lihtsalt ei teatud, kuidas siidi toota, ning hiinlasi ähvardati selle saladuse paljastamise eest surmanuhtlusega. Kuna siiditootmise monopol kuulus Hiinale, oli siid väga kallis. Kogu Rooma impeeriumis oli sellel lausa kulla hind.

Mingi aja pärast hakkas kogu Hiina siidieksporti kontrollima Pärsia. Siidi hind jäi endiselt kõrgeks ning igasugused püüded Pärsia kaupmeestest mööda hiilida jooksid liiva. Siis aga nuputas Bütsantsi keiser Justinianus I välja kavala plaani. Ta saatis 550. aasta paiku kaks munka Hiinasse salajasele missioonile. Kaks aastat hiljem pöördusid mungad koju tagasi, kaasas seest õõnsad bambusekepid, kuhu olid peidetud siidiliblika munad. Saladusloor oli langenud ja siidimonopolile tuli lõpp.

Siidi saladus

Siidi saadakse siidiliblika röövikutelt ehk siidiussidelt. Siidiniiti eritavad küll sadade eri liiki liblikate röövikud, kuid kõige paremat siidi saab selle liblika röövikult, kelle teaduslik nimi on Bombyx mori. Kuna siidiriide valmistamiseks läheb tarvis üsna suurel hulgal siidiusse, hakati tegelema siidiussikasvatusega. Jaapanis Gumma prefektuuris elava Shoichi Kawaharada pere on üks selle riigi 2000 perest, kes veelgi seda vaevanõudvat tööd teeb. Kawaharadade kahekorruseline maja, mis sobib ideaalselt siidiussikasvatuseks, on ehitatud mäeveerule, kust avaneb vaade mooruspuusalule (1).

Emane siidiliblikas muneb kuni 500 nööpnõelapea suurust muna (2), millest umbes 20 päeva pärast  kooruvad röövikud. Tillukesed siidiussid on täitmatu isuga. Nad söövad ööd ja päevad läbi mooruspuu lehti ja ainult mooruspuulehti (3, 4). Kõigest 18 päevaga on siidiussid kasvanud 70 korda suuremaks, kui nad olid pärast munast koorumist, ning on selle aja jooksul kestunud neli korda.

Kawaharadad kasvatavad korraga ligikaudu 120 000 siidiussi. Kui siidiussid lehti nosivad, tundub nagu krabiseksid puulehed tugevas vihmasajus. Selleks ajaks, mil röövikud on saanud täiskasvanuks, on nende kaal 10 000 korda suurenenud. Nüüd on nad valmis kookonit kuduma hakkama.

Kookoni kudujad

Kui röövikud muutuvad poolläbipaistvaks, annab see märku, et on saabumas aeg kookonit kududa. Peagi hakkavad siidiussid kärsitult otsima kohta, kuhu nukkuma jääda. Nüüd tuleb nad asetada kasti, kus nad alustavadki peenest valgest niidist kookoni kudumist (5).

See on peremehe jaoks kõige kiirem aeg, kuna kõik 120 000 siidiussi hakkavad kookonit kuduma enam-vähem samal ajal. Tal tuleb viia kõik röövikukastid teisele korrusele, pööningule, mis on hästi ventileeritav ja jahe, ning need seal üles riputada (6).

Sel ajal toimuvad siidiussi organismis tohutud muutused. Ära seeditud mooruspuulehed on saanud fibroiiniks. Seda valku sisaldavad näärmed, mis on sama pikad kui röövik ise. Kui fibroiin näärmete kaudu väljub, kattub see seritsiini-nimelise liimainega. Enne, kui fibroiin suus paiknevatest võrgunäärmetest välja tuleb, liimib seritsiin kaks niidikiudu  kokku. Õhuga kokku puutudes eritis tahkub.

Röövik pole siidi eritamisega kitsi. Ta koob kookonit 30–40 sentimeetrit minutis, tehes kogu aeg peaga ringe. Ühe artikli sõnul on siidiuss kookoni valmissaamise ajaks keeranud oma pead umbes 150 000 korda. Pärast seda, kui siidiuss on kaks ööpäeva kookonit kudunud, on ta eritanud 1500 meetri pikkuse niidi, mis on neli korda pikem kui kõrged pilvelõhkujad.

Kõigest ühe nädala jooksul kogub Kawaharada kokku 120 000 kookonit ning saadab need edasisele töötlusele. Ühe kimono valmistamiseks kulub umbes 9000, lipsu peale 140 kookonit ja salli tegemiseks üle 100 kookoni.

Kookonist kangaks

Protsessi, mille käigus kookonid lahti haspeldatakse, nimetatakse siidiketruseks. Kuidas haspeldamine alguse sai? Müüte ja legende selle kohta on lõputult. Ühe legendi kohaselt olevat Hiina keisrinna Xi Lingshi märganud, et mooruspuu otsast kukkus tema teetassi kookon. Püüdes kookonit päästa, nägi ta, et sellest hakkas hargnema peen siidiniit. Nii olevatki saanud alguse siidiketrus, protsess, mis on tänapäeval automatiseeritud.

Selleks, et kookoneid müüa saaks, tuleb nende sees olevad nukud surmata enne, kui need kookonist välja tulevad. Selle koleda töö sooritamiseks kasutatakse kuumust. Defektsed kookonid heidetakse kõrvale, ülejäänud lähevad aga töötlemisele. Kõigepealt pannakse kookonid kuuma vee või auru sisse, et lahustada liimaine. Seejärel püütakse pöörlevate harjade abil kinni niidi algus (7). Sõltuvalt sellest, kui jämedat lõnga soovitakse, keerutatakse kokku kahe või enama kookoni niidid. Hasplile kerimise ajal lõng kuivatatakse. Toorsiid keritakse veel kord, nüüd aga suuremale hasplile, et saada soovitud pikkuse ja kaaluga pasmast (8, 9).

Siidiriie on nii sile ja pehme, et sellega tahaks lausa põske paitada. Millest aga sõltub siidiriide tekstuur? Üheks teguriks on see, kui hästi on suudetud eemaldada fibroiini katvat liimainet seritisiini. Siidikiud, millelt pole seritsiini eemaldatud, on koredad ning neid on raske värvida. Üks riidesortidest, millele on osa liimainest alles jäänud, on šifoon.

Teiseks sõltub tekstuur sellest, kui palju keerde lõngale peale tehakse. Jaapani habutai kangas on pehme ja sile. Sellest valmistatud siidilõngale on tehtud peale vähe keerde, kui üldse. Kreppriidel on aga kortsuline tekstuur, kuna selle tegemiseks kasutatud lõnga on palju keerutatud.

Veel üks tähtis protsess on värvimine. Siidi on kerge värvida. Fibroiini tekstuur võimaldab värvainel tungida sügavale, mille tulemuseks on suurepärane värvikindlus. Lisaks sellele on siidil erinevalt sünteetilistest kiududest nii positiivseid kui ka negatiivseid ioone, mis tähendab, et seda saab värvida ükskõik milliste värvidega. Siidi võib värvida lõngana, enne kui seda hakatakse kangastelgedel kuduma (10), ent värvida saab ka valmis kangast. Kimonote värvimisel kasutatakse yuzen-tehnikat, mis kujutab endast valmis kangale kaunite motiivide joonistamist ja värvimist.

Kuigi suurem osa siidist toodetakse praegu Hiinas ja Indias, on prantsuse ja itaalia moekunstnikud siiani parimad siidirõivaste loojad. Ehkki tänapäeval kasutatakse palju viskoos- ja nailonkiudu, et valmistada odavaid kangaid, pole siidil ka meie ajal võrdset. „Vaatamata praeguse aja teaduslikule progressile ei osata siidi sünteesida,” ütleb Jaapani Yokohama siidimuuseumi hoidja. „Me teame kõike alates selle molekulvalemist kuni struktuurini, aga me ei oska seda kopeerida. Just seda ma nimetaksin siidi mõistatuseks.”

 [Kast/pilt lk 26]

Siidi OMADUSED

Tugev. Siidikiud on sama tugev kui sama läbimõõduga terastraat.

Läikiv. Siidil on pärli läige. See läige tuleneb fibroiini mitmekihilisusest, prismataolisest struktuurist, mis hajutab valgust.

Nahasõbralik. Aminohapped, millest siid koosneb, ei ärrita nahka. Öeldakse, et siid kaitseb mitmete nahaprobleemide eest. Seetõttu tehakse siidipuudrist ka mõningaid kosmeetikavahendeid.

Imab niiskust. Siidikiu aminohapped ja tillukesed poorid imavad ja lasevad välja suures koguses higi, nii et siidirõivastes tunneb inimene end ka kuumal ajal mugavalt.

Kuumakindel. Siid ei sütti kergesti ega erita tulekahju korral toksilisi gaase.

Kaitseb nahka. Tänu sellele, et siid neelab ultraviolettkiirgust, kaitseb see nahka.

Ei tekita staatilist elektrit. Kuna siid sisaldab nii positiivseid kui ka negatiivseid ioone ja imab niiskust, ei tekita see kergesti staatilist elektrit nagu mõned teised kangad.

Siidirõivaste HOOLDUS

Pesu. Siidirõivaste puhul on kõige parem keemiline puhastus. Kui aga puhastad siidirõivaid kodus, pese neid soojas vees (umbes 30 °C) neutraalse pesemisvahendiga. Ära hõõru, vääna ega kuivata kuivatusmasinas.

Triikimine. Triigi läbi riide. Püüa triikida piki kiude umbes 130 °C juures. Triigi vähese auruga või üldse ilma auruta.

Plekieemaldus. Esmase abinõuna aseta kanga parem pool kuivale riidetükile ja tupsuta seda pahemalt poolt niiske riidega, kuid ära hõõru seda. Seejärel vii rõivas keemilisse puhastusse.

Hoidmine. Ära hoia riideid niiskes kohas ega valguse käes. Kaitse rõivaid koide eest. Kasuta siidirõivaste riputamiseks pehme polstriga riidepuid või aseta need rõhtsale pinnale ja voldi kokku nii vähe kui võimalik.

[Pilt lk 25]

Kookonid

[Piltide allikaviited lk 26]

Fotod 7–9: Matsuida Machi, Annaka City, Gunma Prefecture, Japan; 10 ja suurendus mustrist: Kiryu City, Gunma Prefecture, Japan