Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas alandlikkus on nõrkus või tugevus?

Kas alandlikkus on nõrkus või tugevus?

Piibli seisukoht

Kas alandlikkus on nõrkus või tugevus?

MAAILM seab sageli uhked ja enesekindlad inimesed teistele eeskujuks. Alandlikke peetakse tavaliselt nõrkadeks, argadeks või pugejateks. Kuid kas siiras alandlikkus on tõesti nõrkus ning kas uhkus on tegelikult tugevus? Mida ütleb selle kohta Piibel?

Kõigepealt tuleks öelda, et teatud liiki uhkusest räägitakse Piiblis heas valguses. Näiteks peaksid kristlased olema uhked selle üle, et Jehoova on nende Jumal ning et ta pöörab neile tähelepanu (Jeremija 9:23; 2. Tessalooniklastele 1:3, 4). Vanemad võivad olla uhked oma laste üle, kui need käituvad nagu kristlasele kohane ning seisavad julgelt tõelise Jumala teenimise eest (Õpetussõnad 27:11). Kuid uhkusel on ka oma varjupool.

Milline on uhke, milline alandlik inimene

Ühe definitsiooni järgi tähendab uhkus liiga kõrget enesehinnangut. Taoline uhkus tekitab kohatut eneseimetlust ja üleolekutunnet, seda kas siis kena välimuse, rahvuse, positsiooni, annete või rikkuse tõttu (Jakoobuse 4:13–16). Ka Piibel räägib, et on inimesi, kes on suurelised ja uhked (2. Timoteosele 3:2, 4, P 1938–40). Ehk teisisõnu on nad endast liiga heal arvamusel, milleks pole tegelikult mingit alust.

Seevastu alandlik inimene püüab suhtuda endasse ausalt ja objektiivselt ning tal on selgelt meeles, et ta on ebatäiuslik ning Jumala ees madalal positsioonil (1. Peetruse 5:6). Lisaks tunnustab ta ka seda, et teistel on temast paremaid omadusi, ning see teadmine toob talle isegi rõõmu (Filiplastele 2:3). Seega alandlikku inimest ei kibesta kadedus ega mata enda alla kiivus (Galaatlastele 5:26). Tõeline alandlikkus aitab hoida teistega häid suhteid ning tunda end emotsionaalselt kindlalt ja stabiilselt.

Mõelgem, milline oli Jeesus. Enne maa peale tulekut oli ta taevas võimas vaimolend ning maa peal elades oli ta täiuslik, patuta mees (Johannese 17:5; 1. Peetruse 2:21, 22). Mitte ükski inimene polnud nii võimekas, nii terase mõistuse ja sama laialdaste teadmistega kui tema, ent ta ei uhkeldanud kõige sellega kunagi, vaid oli alati alandlik (Filiplastele 2:6). Ühel korral ta isegi pesi oma apostlite jalgu; samuti oli ta siiralt huvitatud lastest. (Johannese 13:4, 5; Luuka 18:15, 16.) Kord kutsus ta ühe lapse enda juurde ning lausus: „Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem taevariigis” (Matteuse 18:2–4). Nii Jeesuse kui ka tema Isa silmis on inimene tõeliselt suur siis, kui ta on alandlik, mitte uhke (Jakoobuse 4:10).

Alandlikkus on tugevus

Kuigi Jeesus oli alandlikkuse eeskuju, ei olnud ta mingi pugeja ega tossike. Ta rääkis tõde julgelt ning temas polnud kübetki inimesekartust (Matteuse 23:1–33; Johannese 8:13, 44–47; 19:10, 11). Sellega ta teenis ära koguni mõningate oma vastaste lugupidamise (Markuse 12:13, 17; 15:5). Ent see ei tähenda, et Jeesus oleks olnud võimutsev. Pigem võitis ta inimeste sügava poolehoiu alandlikkuse, lahkuse ja armastusega, mis uhketel sel viisil kunagi ei õnnestu (Matteuse 11:28–30; Johannese 13:1; 2. Korintlastele 5:14, 15). Isegi tänapäeval alluvad miljonid inimesed ustavalt Kristusele sügavast armastusest ja siirast lugupidamisest (Ilmutuse 7:9, 10).

Jumala Sõna kutsub meid üles olema alandlikud, kuna sellistele inimestele on kerge nõu anda ning neid on rõõm õpetada (Luuka 10:21; Koloslastele 3:10, 12). Niisugused inimesed on valmis oma arvamust muutma, kui neile jagatakse uusi teadmisi, just nagu esimesel sajandil elanud kõneosav kristlik õpetaja Apollos (Apostlite teod 18:24–26). Alandlikud ei karda ka küsimusi esitada, millest sageli hoiduvad uhked, kuna sel viisil saaks ju ilmsiks nende võhiklikkus.

Mõelgem esimesel sajandil elanud Etioopia kojaülemale, kes murdis pead ühe piibliteksti kallal. „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?” küsis temalt kristlik jünger Filippus. Etiooplane vastas: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” Millist alandlikkust tema sõnadest küll õhkub, arvestades seda, et ta oli oma kodumaal kõrge positsiooniga mees! Tänu alandlikkusele sai ta Pühakirjast sügavaid teadmisi (Apostlite teod 8:26–38).

Kuidas küll erinesid etiooplasest juudi kirjatundjad ja variserid, kes pidasid end oma aja religioonieliidiks (Matteuse 23:5–7). Selle asemel et kuulata alandlikult Jeesust ja tema järelkäijaid, põlastasid nad neid ning otsisid neis vigu. Oma uhkuse tõttu olid nad vaimses pimeduses (Johannese 7:32, 47–49; Apostlite teod 5:29–33).

Kas sa oled võrreldav pehme või kõva saviga?

Piibel võrdleb Jehoovat pottsepaga ning inimesi saviga (Jesaja 64:7). Alandlikkus aitab meil olla Jehoova käes otsekui pehme savi, mida ta saab vormida soovitud nõuks, samas kui uhked on nagu kõva savi, mida saab vaid purustada. Üheks uhkuse näiteks võiks tuua Vana-Egiptuse ülbe vaarao, kes astus Jehoova vastu ja see läks talle elu maksma (2. Moosese 5:2; 9:17; Laul 136:15). Vaarao surm kinnitab hästi õpetussõna „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!” (Õpetussõnad 16:18).

Eelmainitu aga ei tähenda, nagu poleks Jumala rahva liikmetel kunagi kalduvust uhke olla. Näiteks vaidlesid Jeesuse apostlid korduvalt selle üle, kes neist on suurim (Luuka 22:24–27). Kuid uhkus ei saanud neist võitu, nad kuulasid Jeesuse nõuandeid ning muutsid ajapikku oma hoiakut.

„Alandlikkuse ja Jehoova kartuse tasu on rikkus, au ja elu!” kirjutas Saalomon (Õpetussõnad 22:4). Kahtlemata on meil häid põhjusi olla alandlikud. Peale selle, et alandlik inimene on moraalselt tugev ja ligitõmbav, on tal ka Jumala heakskiit ning lootus saada igavene elu (2. Saamueli 22:28; Jakoobuse 4:10).

KAS SA OLED MÕELNUD?

▪ Kas igasugune uhkus on halb? (2. Tessalooniklastele 1:3, 4)

▪ Kuidas on alandlikkus abiks teadmiste omandamisel? (Apostlite teod 8:26–38)

▪ Kas Jumala sulastel on vaja arendada alandlikkust? (Luuka 22:24–27)

▪ Mis ootab ees alandlikke? (Õpetussõnad 22:4)

[Pilt lk 20, 21]

Lapsi tõmbas Jeesuse ligi, kuna ta oli alandlik