Peaaegu surematu loimur

„ÄRGAKE!” JAAPANI-KORRESPONDENDILT

▪ IMEPISIKEST loimurit, keda peetakse üheks vastupidavaimaks olendiks, võib leida pea igast märjast elukeskkonnast: sammaldest, jääst, jõesängidest, kuumaveeallikatest, järvedest, meredest ning ka koduaedadest. Loimurid on silmaga vaevu nähtavad, neil on lühike neljalüliline keha, mida katab kaitsekiht kutiikul, ning kaheksa küünisjalga.

Loimurite ladinakeelne nimi on Tardigrada, mis tähendab ’aeglane käija’, ning neid on sadu liike. Emased munevad korraga 1 kuni 30 muna. Paaris peotäies märjas liivas või mullas võib leiduda kümneid tuhandeid isendeid. Eriti rikkalikult elab neid sammaldunud katustel.

Loimurid taluvad väga äärmuslikke tingimusi. „Isendid, keda hoiti kaheksa päeva vaakumis, seejärel kolm päeva toatemperatuurilises heeliumis ning siis mõned tunnid 272-kraadises külmas, ärkasid tardumusest üles, kui nad pandi toasooja,” ütleb „Encyclopædia Britannica”. Nad võivad ka üle elada sadu kordi suurema röntgenikiirguse kui inimesed. Ning teoreetiliselt on nad võimelised mõnda aega elama isegi kosmoses.

Loimurid suudavad ellu jääda tänu tardumusseisundile, mil nende ainevahetus aeglustub sedavõrd, et see on alla 0,01 protsendi tavalisest ehk peaaegu olematu. Sellesse staadiumisse jõudmiseks tõmbavad nad oma jalad keha sisse, asendavad kaotatud vee erilise suhkruga ning tõmbuvad kerra, nii et neist jääb järele vahaga kaetud pallike. Kui nad aga uuesti niiskesse keskkonda satuvad, elustuvad nad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. Ühel juhul äratati üles isendid, kes olid olnud tardumuses koguni 100 aastat.

Pole kahtlustki, et need tillukesed olevused toovad oma vaiksel, kuid imepärasel moel Loojale kiitust (Laul 148:10, 13).

[Pildi allikaviide lk 30]

© Diane Nelson/Visuals Unlimited